Greta liikus edasi. Ta naeratas endiselt. Keegi ei ilmutanud vähimatki äratundmist ega heameelt, ja miks nad pidanukski? Inimesed lasid pilgul temast üle libiseda ja jätkasid siis oma vestlusi. Nad naersid. Kõigil peale Greta olid olemas sõbrad, naljad, poolsaladused, igaüks paistis olevat leidnud kellegi, kes teda ootas. Välja arvatud teismelised, kes mornilt ja järjekindlalt roosasid jooke ringi pakkusid.
Aga ta ei andnud alla. Jook aitas ja ta otsustas võtta järgmise, niipea kui kandik temani jõuab. Ta otsis pilguga vestlusrühma, milles paistaks olevat auk, kuhu ta võiks sisse lipsata. Talle näis, et oli sellise leidnudki, kui kuulis mainitavat filme. Euroopa omasid, neid, mida Vancouveris oli tol ajal näitama hakatud. Ta kuulis nimetatavat üht, mida nad Peteriga vaatamas olid käinud. „400 lööki”. „Oi, ma olen seda näinud!” Ta ütles seda valjusti ja innukalt ning nad kõik vaatasid tema poole ja üks, ilmselt arvamusliider, küsis: „Kas tõesti?”
Greta oli mõistagi purjus. Ta oli Pimm’s No.1 roosa greibi mahlaga kiirelt alla kulistanud. Ta ei võtnud seda nähvakat südamesse, nagu oleks tavaliselt teinud. Lihtsalt kulges edasi, teades, et tema jalgealune on kõikuma löönud, aga hakates vähehaaval tajuma, et toas valitseb peadpööritavalt kõikelubav õhustik ja sellest pole midagi, et ta sõpru ei leia, ta võib lihtsalt ringi uidata ja teha, mis heaks arvab. Esikus oli salkkond tähtsaid inimesi. Nende seas nägi Greta võõrustajat, kirjanikku, kelle nimi ja nägu oli talle ammusest ajast tuttav. Mehe jutt oli vali ja heitlik ning tema ja paari ta kaaslase olekust võis aimata ohtu, et niipea kui nad su poole vaatavad, tabab sind solvang. Nagu ta aimata võis, koosnes nende naistest too vestlusring, millesse ta oli püüdnud sisse tungida.
Talle ust avama tulnud naine ei kuulunud kumbagi rühma, olles ise kirjanik. Greta nägi, kuidas naine ringi keeras, kui ta nime hüüti. Samanimeline oli kaastööd teinud ajakirjale, kus Gretagi töid oli avaldatud. Kas see oli piisav õigustus, et tema juurde minna ja end tutvustada? Oli ju tegemist võrdsega, vaatamata jahedale vastuvõtule uksel?
Aga nüüd oli naine toetanud pea tolle mehe õlale, kes teda oli hüüdnud ja nad ei oleks tahtnud, et neid segataks.
Selle arupidamise juures tahtis Greta istuda ja kuna toole ei olnud, istus ta põrandale. Talle tuli mõte. Ta mõtles, et inseneride peol, kus ta Peteriga käis, oli õhkkond meeldiv, kuigi jutt oli igav. Seda sellepärast, et igaühe tähtsus oli kindlalt paigas, vähemalt selleks korraks. Siin ei olnud aga keegi väljaspool ohtu. Ole sa ükskõik kui tuntud ja kui palju avaldatud, võidi sind tagaselja hukka mõista. Kes sa ka ei olnud, ümbritses sind siin tarkus või närvilisus.
Ja siin ootas ta meeleheitlikult, et keegi talle üldse kas või mõne kulunud jutuotsa viskaks.
Kui ta oli selle ebameeldivuse teooria enda jaoks selgeks mõelnud, tundis ta end vabana ega hoolinud eriti, kas keegi temaga rääkima hakkab või mitte. Ta võttis kingad jalast ja kergendus oli tohutu. Ta istus, selg vastu seina, jalad ühele peopaiga väiksemat sorti käigurajale välja sirutatud. Kuna ta ei tahtnud jooki kogemata vaibale ümber ajada, jõi ta selle kiiresti lõpuni. Üks mees jäi tema juurde seisma. Ta küsis: „Kuidas sa siia said?”
Greta haletses mehe tuimi töntse jalgu. Ta haletses kõiki, kes pidid püsti seisma.
Ta vastas, et teda oli kutsutud.
„Jah. Aga kas sa tulid autoga?”
„Tulin jala.” Aga sellest jäi väheseks ja natukese aja pärast tegi ta teatavaks ülejäänu.
„Tulin bussiga, ja siis jala.”
Üks erilise vestlusringi meestest seisis nüüd kingadega mehe taga. Too lausus: „Suurepärane idee.” Ta näis tegelikult valmis olevat Gretaga vestlema.
Esimene mees tollest teisest suurt ei hoolinud. Ta oli leidnud Greta kingad, too aga ei võtnud neid vastu, selgitades, et need teevad jalgadele haiget.
„Hoia siis käes. Või ma hoian ise. Kas sa püsti saad?”
Greta lootis, et tähtsam mees teda aitab, aga toda polnud enam näha. Nüüd meenus Gretale, mida mees oli kirjutanud. Näidendi duhhobooridest, millest tuli suur pahandus, sest duhhoboorid pidid esinema alasti. Loomulikult polnud laval päris duhhoboorid, vaid näitlejad. Ja lõppude lõpuks ei lubatudki neil alasti esineda.
Greta püüdis seletada seda mehele, kes ta püsti aitas, aga too isegi ei teeselnud, et see teda huvitaks. Greta küsis, mida mees ise kirjutab. Mees ütles, et ta pole sedasorti kirjanik, vaid hoopis ajakirjanik. On selles majas külas oma poja ja tütrega, pererahva lapselastega. Tema lapsed olidki need, kes jooke ringi pakkusid.
„Letaalne,” ütles ta jookidele vihjates. „Kriminaalne.”
Nüüd olid nad väljas. Greta kõndis sukkis üle muru, viimasel hetkel loiku märgates.
„Keegi on sinna oksendanud,” ütles ta oma saatjale.
„Tõepoolest,” kostis mees ja aitas ta ühte autosse. Õueõhk oli tema meeleolu muutnud, rahutust joovastusest oli saanud midagi piinlikkuse või koguni häbi taolist.
„Põhja-Vancouverisse,” ütles mees. Ju siis oli Greta talle seda öelnud. „Sobib? Läksime siis. Lions Gate.”
Greta lootis, et mees ei küsi, mis asjaoludel ta peole oli tulnud. Kui ta oleks pidanud vastama, et on luuletaja, võetaks tema praegust olukorda, tema rikutust kui midagi ebahuvitavalt tüüpilist. Õues ei olnud veel pime, aga õhtu oli käes. Nad näisid liikuvat õiges suunas, mööda veepiiri, siis üle silla. Burrard Streeti sild. Siis veel pisut liiklust, Greta saatis pilguga teeäärseid puid, siis sulges ilma igasuguse kavatsuseta silmad. Kui auto peatus, teadis ta, et nad olid alles liiga vähe sõitnud, et kodus olla. See tähendab, Greta kodus.
Need suured lehes puud nende kohal. Tähti ei olnud näha. Vaid helklev vesi, nende – kus iganes nad ka olid – ja linnatulede vahel.
„Nüüd istu ja ajatle.”
See sõna lummas Gretat.
„Ajatle.”
„Kuidas sa majja kõnnid, näiteks. Kas suudad seda teha väärikalt? Ära üle paku. Ükskõikselt? Ma oletan, et sul on abikaasa.”
„Pean sind kõigepealt koju sõidutamise eest tänama,” ütles Greta. „Selleks pead sa mulle oma nime ütlema.”
Mees ütles, et oli oma nime talle juba öelnud. Võimalik, et koguni kaks korda. Aga kui vaja, siis hea küll. Harris Bennett. Bennett. Ta oli tolle peo võõrustajate väimees. Need, kes jooke ringi jagasid, olid tema lapsed. Mees oli lastega Torontost külla tulnud. Kas Greta oli nüüd rahul?
„Kas lastel on ka ema?”
„On, tõepoolest. Aga ta on haiglas.”
„Mul on kahju.”
„Ilmaaegu. See on üsna tore haigla. Vaimsete probleemidega inimestele. Õigem oleks küll öelda, emotsionaalsete probleemidega.”
Kiirustades rääkis Greta, et tema mehe nimi on Peter ja ta on insener, ja et neil on tütar, kelle nimi on Katy.
„Noh, siis on ju väga tore,” ütles mees sõitma hakates.
Lions Gate’i sillal ütles ta: „Anna andeks, et ma sellise tooniga rääkisin. Ma mõtlesin, kas suudelda sind või mitte ja otsustasin, et pigem mitte.”
Gretale jäi mulje, et mehe meelest oli tema juures midagi sellist, mis tegi ta suudlust mitteväärivaks. See alandus tabas teda nagu kainestav hoop.
„Kui me nüüd üle silla jõuame, kas sõidame otse edasi Marine Drive’ile?” jätkas mees. „Ma loodan, et sa ütled mulle.”
Terve järgneva sügise ja talve ja kevade ei olnud ainsatki päeva, mil Greta poleks mehe peale mõelnud. Oli, nagu näinuks ta uinumisel iga kord ühte ja sedasama unenägu. Ta toetas pea diivani seljatoele,