„Tulge minuga kaasa, kui tahate.”
„Ei. Ma ei suuda ilmuda nende inimeste ette.”
„Te mäletate, et nägite neid?”
„Ma ju ütlesin, ma mäletan kõike alates sellest maalist.”
„Kas maalil oli midagi, mis mõjus teile rängalt?”
„Võib-olla. Ma pole kindel.”
Perez tõusis. Nende pilgud kohtusid üle laua. Kokk oli köögist lahkunud ja Roddy Sinclair oli lõpetanud oma etteaste. Galeriist kostis summutatud häältesuminat. „Ma lähen uurin välja, kas teil oli midagi kaasas,” ütles Perez. „Ja kas keegi teid tunneb või nägi teid saabumas. Siin te olete väljaspool ohtu.”
„Jah,” sõnas mees. Kuid ta hääl kõlas ebakindlalt. Nagu lapsel, kes kinnitab endale, et ta ei karda pimedat.
Galeriis oli Fran süvenenud vestlusse koguka naisega, kelle kleit meenutas lillelist telki. Fran õhetas kergelt. Neist möödudes taipas Perez, et naine oli ostnud ühe Frani töödest ja nad arutasid nüüd, kuidas seda lõunasse toimetada. Turist, oletas Perez. Käes oli turismihooaeg. Kindla peale rikas turist. Rääkis parajasti, kui kõrgelt ta Frani kunsti hindab, ja küsis, kas nad võiksid arutada pikemat koostööd. Järsku oli Perez Frani üle väga uhke.
Bella tuli talle vastu, möödus kõrvale vaatamata eakast mehest, kes püüdis talle midagi öelda. Hallid juuksed ülilühikeseks pöetud, rippuvad hõbekõrvarõngad ja hall siidpluus – Perez leidis, et Bella meenutab suurt hõbedast kala. Seda muljet toetasid suu ja suured heledad silmad. Kuid Bella oli endiselt atraktiivne. Nooruses oli teda peetud kaunitariks, tema ilu oli legendaarne ja nüüdki veel köitis ta tähelepanu. „Aitäh, Jimmy, et te selle vaese mehega tegelemise enda peale võtsite. Mis temaga on?” Ta vaatas Perezile oma pilkumatute hallide silmadega otsa.
„Ei oskagi täpselt öelda.” Perez ei avaldanud kunagi rohkem kui hädapärast tarvis. See oli tal juba lapsena külge jäänud komme. Kasvanud üles väga väikeses külas, kus privaatsus oli tundmatu mõiste, oli ta õppinud seda kõrgelt hindama. Ja nüüd tööelus oli teave osutunud väärtuslikuks valuutaks, mida ei tohtinud kergemeelselt laiali jagada. Kusagil mujal, kus võis nautida anonüümsust, polnud sellest midagi, kui politseinik kippus mõnikord lobisema. Kodus naisele pillatud lause, baarileti ääres räägitud naljajutt. Keegi ei saanud teada. Kuid siin oli juhuslikult pillatud lausel halb komme sind hiljem kummitama tulla. „Kas teie tunnete teda, Bella? On ta kunstikoguja? Ajakirjanik? Muuseas inglane.”
„Ei. Ma oletasin, et Fran kutsus ta siia.”
„Paistab, et teie autoportree avaldas talle sügavat muljet.”
Bella kehitas õlgu, andes mõista, et huvi, mida tema looming inimestes äratab, on täiesti normaalne.
„Kas te nägite teda galeriisse sisenemas?”
„Ta astus sisse vahetult enne seda, kui Roddy mängima hakkas. Olen näinud nii paljusid tema esinemisi, et mu tähelepanu polnud keskendunud ainult talle nagu kõigil teistel.”
„Kas see mees oli üksinda?”
„Oli, võin seda kindlalt öelda.”
„Kas te panite tähele, oli tal tulles mingi kott kaasas?”
Bella sulges korraks silmad, et mälupilti elustada. Tema mälu peale võis kindel olla. Ikkagi maalikunstnik.
„Ei,” teatas ta. „Kotti polnud. Käed olid taskus. Sel hetkel paistis ta veel ennast vabalt tundvat. Seisis teiste taga, lihtsalt vaatas, kuni Roddy oli esinemise lõpetanud. Kõndis seejärel minu maali juurde, enne kui seisatas Cassie pildi ees. See paistis teda kangesti erutavat, kas teile ei tundunud?” Bella jäi vastust ootama.
„Mees näib olevat mõnevõrra segaduses,” lausus Perez viimaks. „Ma pole päris kindel. Võib-olla närvivapustus. Peaksin ta vist arsti juurde viima.”
Kuid Bella oli lakanud teda kuulamast. Naine laskis pilgul ringi käia, püüdis saada ülevaadet publiku huvist väljapaneku vastu.
„See on Peter Wilding, kes vestleb praegu Franiga,” märkis ta. „Loodan, et Fran on tema vastu kena. Mees on kokkuostja.”
Lillelises kleidis naine oli edasi liikunud ja loovutanud oma koha innukale keskealisele valges särgis mehele, kel olid väga tumedad juuksed. Fran rääkis ja mees kummardus talle lähemale, pea pisut viltu, justkui tahaks olla kindel, et ükski sõna naise jutust kaduma ei läheks.
Bella tõi kuuldavale naerupahvaku ja kõndis minema. Teel tagasi kööki möödus Perez neist kahest nimme hästi lähedalt. Nüüd rääkis Wilding. Ta hääl oli madal ja Perez taipas, et mees ülistab Frani kunsti, kuigi sõnad mattusid üldise kõnemulina alla. Fran isegi ei märganud temast mööda kõndivat Perezit.
Köögiuksel inspektor seisatas. Martin Williamson seisis kraanikausi juures seljaga tema poole ja pesi panne. Salapärane võõras oli kadunud.
Neljas peatükk
Kenny Thomson vaatas alla Herring House’i poole. Ta hoidis oma paati selle taga rannal. Paat oli veetud tõusuvee piirist veidi kõrgemale ja päevad olid nii tüüned, et selle võis rahumeeli sinna seisma jätta. Hiljem, talve poole, tõstab ta oma paadi ratastele, viib üles murule ja katab presendiga kinni, et kõrgem tõusuvesi ja tormid seda merre ei kisuks. Praegu oli lihtsam jätta see rannale. Talle tuli mõte, et täna öösel võiks minna merele noori sägasid püüdma, kuid uksel olles teadis ta juba ette, et ei lähe kuhugi. Talle meeldis kala püüda, kuigi mitte enam nii väga nagu poisipõlves ja noore mehena. Willy, üks vanadest Biddista põlisasukatest, oli teda ja ta venda mõnikord oma paadiga kalale kaasa võtnud. Täiskasvanuna meeldis neile kahele endiselt koos kalal käia. Kui õhtul ilusat ilma pidas, helistas Kenny sageli Lawrence’ile: „Kuidas oleks, kui õige läheks paariks tunniks merele?” Aga nüüd oli Lawrence Shetlandilt ära kolinud ja see polnud enam see. Muidugi leidus ka teisi mehi, kellega kampa lüüa ja kes ainult ootasid kutset. Aga Kenny teadis, et siis peab ta pingutama, et nende vastu kena olla. Peab teesklema, nagu teda huvitaks nende elukäik: nende töö, nende naised. Lawrence’iga polnud tarvis teeselda.
Ta teadis, et Herring House’is peetakse pidu. Ta polnud küll kutset saanud, aga teadis sellest ikkagi. Oli aeg, kui Bella polnud teda kunagi kutsumata jätnud. Tal oli kombeks sõita mööda nõlva üles oma uhkes neljarattaveoga autos – Kennyle jäi arusaamatuks, mispärast Bella vajab sellist autot, kui ta nüüd sõidab ainult Lerwicki ja Sumburghi vahet, et lennukiga lõunas käia – ja ilma kutsumata Kenny majja siseneda.
See oli ka sulatõsi. Kui Bella oli kord pähe võtnud see ehitis ära osta ja korda teha, olid nad pea igal õhtul, kui Kenny oli lammaste ja põllutöödega päeval valmis saanud, seal remonti tegemas. Nemad kaks olidki seal kõige rohkem ära teinud. Suurest entusiasmist, nagu Lawrence oli märkinud. Tõepoolest, töötasu oli armetu. Aga noil aegadel oli väga raske pelgalt talupidamisega peret ära elatada ja väikeste lastega oli igasugune lisateenistus teretulnud. Bella oli siis ilmselt arvanud, et teeb neile teene. Tollal olid kõik mehed kõigi tööde peale meistrid.
„Loodan, et te ikka kindlasti tulete, Kenny. Sina ja Edith. Tahaksin teid väga oma peol näha. Meil ei oleks täna Herring House’i ilma selle suure tööta, mis sina ja Lawrence seal ära tegite.”
„Nojah,” ütles ta. „Ilm on igatahes sobiv.”
Pärast tööd oli Kenny läinud koju Edithi juurde ja Lawrence oli jäänud Bellaga juttu ajama. Mõnikord oli Kenny nii hilisel tunnil teerada pidi üles kodu poole rühkinud, et tema arvates pidi Edith kindlasti juba magama. Aga naine oli alati ärkvel ja ootas teda. Ega ta läinudki kunagi vara magama. Talvel istus Edith enamasti kamina ees kudumas. Kenny teadis, et aeg on tõesti hiline, selle järgi, et majas valitses kord – see oli võimalik ainult õhtusel ajal, kui nende mõlemad päeval segadust tekitanud lapsed olid voodisse heitnud. Kesksuvel oli Edith toimetanud aias, isegi varastel hommikutundidel. Meest nähes oli ta nähvanud mingi teravuse Bella pihta, kes ei häbene Kenny heatahtlikkust ära kasutada. Seejärel