Kahekümnendatel aastatel käis Nõmmel vilgas ehitustegevus. Rajati Vabaduse puiestee. Männiku tee ja raudtee vahele kerkis uusi elamuid kui seeni mändide alla. Isa oskas nii puu- kui müüritööd ja liitus ehitustöölistega. Siin kohtus ta taas Johannesega, oma kunagise kroonukaaslasega, tuli Johannesele külla ja silma jäi minu ema.
Ema rääkis, et nad olid mitu aastat tuttavad. Algul ema pelgas teda, sest isa oli venelane, kuigi rääkis täiesti korralikku eesti keelt. Kui ta isa lähemalt tundma õppis, hakkas temast lugu pidama: isa ei olnud kunagi purjus. Seltskonnas õlut jõi ja viina võttis, aga ei joonud ennast täis. Kui nad kahekesi olid, polnud isa kunagi lõhnadega. Määravaks sai aga, et isa maksis ära ema võla. Ema ostis õmblustöö tegemiseks järelmaksuga jalaga õmblusmasina Dux, lootes, et teenib puuduva raha tööga, aga tekkis võlg. Isa maksis võla ära ja ema abiellus temaga.
Ema rääkis, et kui ta viimaseid kuid rase oli, juhtus lugu, mis emale hinge sööbis. Igal õhtul pärast tööd oli isa temaga jalutamas käinud. Kord tulnud neile vastu üle Nõmme tuntud rikas ja uhke olekuga tüdruk oma sõbrannaga. Kui nad vastastikku jõudnud, öelnud see eputis:
„Nii ilus mees ja võttis lombaka naise!”
Isa polnud suu peale kukkunud ja öelnud vastu:
„Parem jalust vigane kui peast segane!”
Miks mu isa niisuguse valiku tegi?
Võib-olla sellepärast, et mõlemad olid kasvanud ilma isata: mu isapoolne vanaisa suri, kui isa oli aastane. Üksiku vanema laps on ikka vaene laps ja tunneb teise vaese ära ning püüab aidata. Minu vanemate abielu oli teineteise aitamise elu, abielu selle sõna kõige otsesemas mõttes.
Mu isapoolne vanaisa olnud ikoonimaalija. Mäletan, et minu lapsepõlvekodus seisis riidekapi külje ja seina vahel raamitud maal, millel oli mererand, aga see maal oli inetuks muutunud värvidega ja seda ei pandud seinale. Maali oleks tulnud puhastada. Isa oli selle toonud, kui ta käis oma ema matusel. Minu ema oma ämma matusel ei käinud, sest ma olin siis nii väike, et poleks pikka sõitu välja kannatanud.
1934. aastal moodustatud Eesti valitsus pidas oluliseks, et Eesti riik oleks rahvusriik, kus kõik rahvused on võrdsed.
Juba rohkem kui sajand tagasi oli maarahvas saanud perekonnanimed, aga nime pani mõisnik ja nii mõnigi sai halvustava nime. Paljudel olid saksapärased nimed. Nüüd elavnes nimede eestistamine. Võõrapärased ja halvakõlalised nimed võis hüljata ja võtta endale uue nime. Tõnismannist sai Tõnisma. Minu ema loobus oma võõrapärasest eesnimest. Tema oli nüüd Reet, isa Ants ja perekonnanimeks sai Pedak. See oli ema soov: kõige ilusam puu on mänd, Nõmme puu. Nimevahetus toimus 1938. aasta algul, et mul oleks kooli minnes eestipärane nimi.
Kirjaoskusel on Eesti- ja Liivimaal enam kui kolmesajaaastane ajalugu. Kirik valvas, et inimesed oskaksid lugeda, aga kirjaoskamatuid oli Eestimaal veel 19. sajandilgi. Oli minu ema põlvkonnaski inimesi, kes polnud koolis käinud. Kohustuslik algharidus tuli ikka Eesti Vabariigiga. Jaan Ilmveier ja tema järglased olid kõik kirjaoskajad, minu põlvkond juba kohustusliku algharidusega.
Lihtrahva hulgast pärinevaid tüdrukuid nimetati kunagi aguliplikadeks. Nii et päritolult olen ma aguliplika.
II
Minu kodu on minu kindlus. Nii öeldakse. Õige. Laps on oma kodu nägu. Nii ütlevad pedagoogid. Ka õige.
Detaile oma lapsepõlvekodust on mu mälus alates neljandast-viiendast eluaastast. Minu lapsepõlvekodu oli üürikorter Tallinna äärelinnas Juhkentali agulis aadressiga Roosi tänav 4 korter 2. Praegu seda tänavat Tallinnas ei ole. Roosi tänav oli Juhkentalist algav põiktänav nagu Püssirohugi ja lõppes Aafrika tänavaga. Praegu on sellel alal vene õppekeelega kool, mille kõrval kuidagi viltu kahekorruseline silikaatmaja, ja korralikult Juhkentali tänava ääres seisab nõukaajal ehitatud üsna kõrge korruselamu.
See silikaatmaja, kunagi aadressiga Roosi 2, põles 9. märtsil 1944 täiesti tühjaks, kuid üsna varsti pärast sõda taastati. Roosi 2 ehitati 1938. aastal, kui õhus oli juba sõja hõngu. Selle maja kelder oli tolleaegsete ehitusnormide kohaselt ehitatud varjendiks, millel kaks väljapääsu. Esimese õhurünnaku ajal olime emaga selles keldris. Kui Roosi 2 põlema hakkas, tulime elusalt ja tervelt keldrist välja. Minu lapsepõlvekodu oli selle maja kõrval.
Roosi 4 krundil oli kaks maja: tänava ääres ärklikorrusega üürimaja, aga hoovi sügavuses hoovimaja, mille keldris ja esimesel korrusel oli sülditööstus oma abiruumidega ja teisel korrusel elasid krundi omaniku sugulased, kes juhtisid sülditootmist ja – turustamist. Niisugust väiketootmist oli mujalgi: meie kõrvalmajas Roosi 6 oli pagaritöökoda.
Roosi 4 krunt oli päris suur. Tänavast eraldas seda kõrge plank, mis algas Roosi 2 krundist, siis tuli üürimaja külg kahe aknaga, jälle jupike planku jalg- ja hobuseväravaga ja edasi inimesekõrgune plank krundi lõpuni. Plank varjas hoovi, mis jäi üürimaja välisukse ja Roosi 6 krundi äärde ehitatud kõrvalhoonete rea vahele. Kõrvalhoonete rida algas pesuköögiga, kus pesti pesu ja kust toodi vesi ämbriga tuppa. Solgiämber tühjendati pesuköögi äravoolurestile. Pesuköögi kõrval oli rullikuur, siis kaks kuivkempsu. Edasi tulid puukuurid, milles hoiti küttevarusid, ja suur garaaž veoautole. Lamedatele katustele oli ehitatud laudadest põrand ja pandud postid traatidega. Seal kuivatati pesu, sest hoovis manööverdas süldiköögi auto. Katusele viis käsipuuga trepp. Krundi lõpetas hoovimaja süldiköögi ja peremehe korteriga. Hoov oli nagu sillutamata tänav, kus eluõigus vaid hooldamata rohukamaral.
Kuuride ja garaaži vastas üle hoovi paiknes iluaed, kus olid metsviinapuuväätidega ümbritsetud lehtla, paar jasmiinipõõsast ja lillepeenrad. Iluaed oli hoovist eraldatud võrkaiaga, mille ääres ja peal ronisid kressid. Iluaias toimetas perenaine Mann.
Süldiköögi olemasolu meelitas hoovi rotte, aga peremees Juhan sõdis nendega edukalt, nii et meid nad ei häirinud. Meil polnud hiirigi. Selle eest hoolitses Prints, minu kass.
Kodu pole ainult mingi paik, hooned mingis kohas, vaid ka inimesed, nendevahelised suhted, miljöö, asjad, mille keskel elatakse.
Roosi tänavale kolisime 1935. aastal, et isal oleks hõlpsam tööl käia. Selleks ajaks oli Eesti saavutanud teatava stabiilsuse. Majandus elavnes, sest suurriigid tegid ettevalmistusi oma territooriumi laiendamiseks.
Minu isa sai kindla töökoha Matson & Ko laos. See oli praeguses mõistes paari mehe firma, mis tegeles kaupade maaletoomise ja nende edasimüügiga. Omanikud olid sakslased. Sauna tänavas oli neil tohutu suur ladu, kontor asus Suur-Karja tänavas. Isa sai lattu tööle tädi Salme mehe Joosepi soovitusel. Joosep oli laohoidja, minu isa laotööline.
Matson & Ko tõi maale majapidamistarbeid, aga ka eksootilisi puuvilju, varustas kauplusi eksportkaupadega, mis liikusid tavaliselt meritsi. Puuviljad võisid mõne aja laos olla, järelvalmisid, aga kui nõudmine oli väike, riknesid ja tekkis praaki – vahel nii palju, et ema ja tädi Salme käisid sorteerimisel abiks. Ükskord oli terve partii viinamarju transportimisel külma saanud ja läks mahakandmisele. Ka nõude transpordis tekkis praaki. Mahakantud kaup läks muidugi prügikasti, aga kooreplekiga puuvilju ja veel kasutamiskõlbulikke nõusid tõi isa koju. Puuviljad sõime ise ja jagasime majarahvale, aga väikese prao või äärekilluga nõud müüs isa täikal maha, teenides nii palgale veidi lisa. Rahvas ütleb, et ei saa sulgeda suud härjal, kes pahmast tallab. Omanikud ja laojuhataja pidasid laopraagi kasutamist lubatavaks. See ei olnud vargus. Isal oli väike palk, ainult 70 krooni kuus.
Ema oli vaese rahva õmbleja, töötas kodus ja mingi sissetulek oli temalgi. Mu vanemad arvestasid oma võimalusi ja leppisid oludega. Perekonna rahakott oli isa käes, ema teenistus oli tema enda otsustada, kas toetada pere elamist või kasutada oma tarbeks. Endale kulutas ema vähe, oli harjunud vaeselt elama, ei pidanud ennast prouaks.
Ma ei mäleta, et mu vanemad oleksid omavahel tülitsenud, et keegi oleks kedagi löönud. Vahel ema riidles minuga, vaatas kurja pilguga või tegi kõva häält, aga vitsaga karistamist ma ei mäleta. Võib-olla langes minu füüsiline karistamine mäletamise-eelsesse aega.
Vastaskorteris