Kübaratäis taevast. Терри Пратчетт

miks ka tema mees ei peaks seda tegema. Ja Rob Igaüks oli kiiresti mõistmas, et Jeannie on vägagi võimekas kelda.

      Tema laup oli higist läbimärg. Ta oli kunagi ihuüksinda hundiga võidelnud ja ta oleks seda heitlust suurima rõõmuga ka suletud silmade ning selja taha seotud käega korranud, kui see ainult oleks teda praegusest olukorrast päästnud.

      Niipalju kui ta aru sai, oli ta ära tabanud kirjutamise kaks esimest reeglit.

      1) Varasta paber.

      2) Varasta pliiats.

      Sellega lugu paraku ei piirdunud.

      Nüüd hoidis ta pliiatsijuppi mõlema käega enda ees ning kallutas end tahapoole, samal ajal kui kaks tema venda teda saaliseinale kinnitatud paberitüki poole surusid (see oli vana lambakellade arve, talust varastatud). Ülejäänud klann jälgis toimuvat, silmis võlutud õud, seinte küljes olevatelt rõdudelt.

      „Äkki ma tien ro’kem pisitasa algust,” kaebles ta, jättes kandadega saali kinnitrambitud mullast põrandasse väikesed vaod. „Äkitsest ma tien esmalt ü’e komandi või punktinduse…”

      „Sa oled Suurmees, Rob Igaüks, sestap on igati mõistlik, et sa esimesena kirjutusega ma’a saad,” teatas Jeannie. „Ma ei saa pidada miest, kes omainda nimegi kirjutada ei taipa. Ma ju näitasin sulle tähid ette?”

      „Jeh, naene, need jõledad, vonksused, siuglikud asjad!” sajatas Rob. „Toda Q-d ei usalda ma üldse, see täht piab meite piale vimma. Sel tähil on nõil sies!”

      „Pane aga pliiats paberile ja ma ütlen, mis tähisid sa piad joonima,” sõnas Jeannie käsi rinnal ristates.

      „Jeh, aga too kirjutus on suur ‘äda,” ütles Rob. „Üksainumas paprile pandud täht võib mehe võllasse viia!”

      „Ohh, lõpeta too! See on ju kerge,” nähvas Jennie. „Isegi jõmikate lapsud oskavad toda ja sina oled täiskasvu Feegle!”

      „Ja kirjutus lausub mehe sõnu isegi viel siis, kui too on juba kõngend!” teatas Rob Igaüks, pliiatsiga justkui kurje vaime eemale peletades. „Siukest ei saa ometi õigeks pidada!”

      „Nii et sina pelgad tähtisid?” küsis Jeannie peenelt. „Aahh, mis seal’s ikke. Kõik mehed pelgavad midagist. Wullie, võta tal pliiats käist. Ei saa mehelt nõuda, et ta oma ‘irmule vasta astuks.”

      Hauakünkasse sugenes vaikus, mille keskel närviline Juhm Wullie võttis pliiatsijupi oma venna käte vahelt. Kõigi nööpsilmade pilgud olid Rob Igaüksile naelutatud. Tema sõrmed avanesid ja sulgusid. Ta hakkas raskelt hingama, pilk endiselt tühjal paberil. Ta ajas selja sirgu.

      „Aahh, sa oled karrrrm naene, Jennie Mac Feegle!” ütles ta lõpuks. Ta sülitas pihku ning haaras Juhmi Wullie käest pliiatsijupi. „Anna too hävinguriist! Need tähid ei saa arugi, mis noitega nüid juhtib!”

      „Vapper poiss!” kiitis Jeannie ähvardavalt paberile lähenevat Rob Igaüksi. „Nõndaks. Esimene täht on R. See on kui paks kõndiv mies. Kas on mieles?”

      Kogunenud piktsid jälgisid, kuidas Rob Igaüks valjult puhkides ning keelt suunurgas hoides pliiatsit läbi tähekaarte ja – kurvide vedas. Pärast iga tähe lõpetamist vaatas ta ootusrikkalt kelda poole.

      „Valmis,” ütles too lõpuks. „Tubli töö!”

      Rob Igaüks astus sammu tahapoole ning silmitses paberit kriitilise pilguga.

      „Ongi kõik?” küsis ta.

      „Jeh,” kostis Jeannie. „Rob Igaüks, sa oled oma nimme üles kirjutand!”

      Rob pööras pilgu uuesti tähtedele. „Kas ma läen nüid vangimajja?”

      Jeannie kõrvalt kostis viisakas köhatus. Selle autoriks oli Kärnkonn. Muud nime tal ei olnud, sest kärnkonnad ei pea nimedest lugu. Hoolimata deemonlike jõudude katsetest inimesi vastupidises veenda, ei ole ühtegi kärnkonna näiteks Kärnkonn Kaarliks kutsutud. Seda lihtsalt ei juhtu.

      See konkreetne kärnkonn oli kunagi advokaat (inimadvokaat, kärnkonnad saavad ka ilma nendeta hakkama), kelle muutis kärnkonnaks haldjaemand, kes tahtis teda tegelikult konnaks muuta, kuid ei osanud kahel asjal päris täpselt vahet teha. Nüüd elas ta Feegle’ite hauakünkas, kus ta sõi vihmausse ning oli piktsidele keerulisemate mõtete juures abiks.

      „Ma olen teile seda varemgi öelnud, härra Igaüks, et lihtsalt oma nime kirjutamine ei tähenda veel karistust,” lausus ta. „Sõnade „Rob Igaüks” juures pole midagi ebaseaduslikku. Väljaarvatud juhul,” ning kärnkonn tõi kuuldavale juriidilise naerurõkke, „kui seda on mõeldud luiguna!”

      Ükski Feegle ei naernud. Neile meeldis huumor, mis oli, noh, naljakam.

      Rob Igaüks silmitses oma väga konarlikku kirjatööd. „Nii et too on mu nimi?”

      „Seda kindlasti, härra Igaüks.”

      „Ja minuga ei juhtu midagist ‘ullu,” täheldas Rob. Ta kummardus lähemale. „Kust sa näid, et too on minu nimi?”

      „Aahh, see on nüid too lugemise värgendus,” ütles Jeannie.

      „Kas see, kui tähilised asjad teevad pias ‘äält?” küsis Rob.

      „Just täpselt nii,” ütles kärnkonn. „Aga me arvasime, et ehk soovite alustada protseduuri füüsilisema poolega.”

      „A’ kui ma tieks ainult kirjutust ja jätaks lugemisevärgi kellegi teise ‘ooleks?” pakkus Rob ilma erilise lootuseta.

      „Ei, minu mies piab mõlemat tegema,” lausus Jeannie käsi rinnal risti seades. Kui naissoost Feegle nii talitab, siis on kogu lootus läinud.

      „Aahh, ‘äda mehele, kelle vastu tema enda naene kärnkonnaga kampa lööb,” ohkas Rob pead raputades. Kui ta pilgu kortsunud paberi poole pööras, libises üle ta näo siiski õrn uhkusevari.

      „Aga too on ikkagist minu nimi?” ütles ta irvitades.

      Jeannie noogutas.