„Jah.“
„Ja siis?“
„Veel jooke.“
„Kus?“
„Baaris.“
„Kes need tellis?“
„Tema.“
„Mida teie tegite sellal kui tema jõi?“
„Noh, ma … Ma jõin tasapisi enda jooki ja siis ühines vastuseks preili Regise teatud lähenemiskatsetele see teine mees ja pärast seda hakkas tema jooke ostma.“
„Teile tähelepanu pööramata?“
„Noh, mõnes mõttes.“
„Mis kell te välja läksite?“
„Kell kaheksa.“
„Mis kell te tagasi jõudsite?“
„Ma ei tea täpselt – kümne paiku.“
„Kas te tantsisite?“
„Jah.“
„Rohkem kui kord?“
„Jah.“
„Pärast seda, kui preili Regis hakkas sellele teisele mehele ligi ajama või enne?“
„Tõepoolest, härra Mason, ma ei näe põhjust, miks mind niimoodi üle kuulatakse. Ma rääkisin oma loo. Mu ema usub seda. Härra Bartsler usub seda. Mul ei ole erilist põhjust end teie ees õigustada.“
Mason jätkas. „Selle väga lühikese kahetunnise ajavahemiku jooksul lahkusite niisiis kodust, läksite Koralllaguuni, sõite õhtust, tantsisite, istusite kaks korda baaris, vaatasite, kuidas tüdruk end purju jõi ja tulite koju.“
„Mis selles valesti on?“
„Üsna tihe graafik,“ tähendas Mason. „Ma lihtsalt tahtsin asjadest selge pildi saada.“
„Pilt ongi selge,“ nähvas Carl kasvava pahameelega.
„Ja tema jõudis koju peaaegu kohe pärast teid?“
„Seda ma ei öelnud. Kindlasti mitte.“
„Aga ta leidis teid oma toast kotti ära panemast, kas polnud nii?“
„Ei olnud. Ma ei näinud teda enne, kui me emaga tema tuppa läksime.“
„Te läksite tema tuppa eesmärgiga kott tagastada?“
„Jah.“
„Miks te koti lahti tegite?“
„Et näha, kui palju raha selles on. Ma ei tahtnud, et ta saaks väita, et tal ei ole raha – et mina olen selle varastanud.“
„Kas te leidsite koti kohe, kui panite auto kojujõudmise järel ära?“
„Jah.“
„Ja viisite selle kohe preili Regise tuppa?“
„Jah.“
„Ja leidsite teemantripatsi?“
„Nii see on?“
„Ja siis läksite kohe oma ema juurde?“
„Jah.“
Mason pöördus proua Bartsleri poole. „Kui kiiresti te pärast seda, kui poeg teile ripatsi tõi, preili Regise tuppa läksite?“
„Peaaegu kohe.“
Mason jätkas: „Püüame siis aja paika panna. Kas te ütleksite, et jõudsite Diana Regise tuppa viie minuti jooksul pärast seda, kui poeg teile ripatsit näitas?“
„Kindlasti mitte hiljem,“ sõnas proua Bartsler külmalt.
Carl Fretchi kulm tõmbus kortsu.
„Ja minu meelest ütlesite teie,“ sõnas Mason noormehele järsult, „et läksite ema juurde niipea kui kotist ripatsi leidsite?“
„Noh, ega ma seda nii täpselt ei mäleta,“ nähvas Fretch kannatamatult. „Ma ei oodanud, et satun säärase ülekuulamise alla.“
„Aga,“ jätkas Mason, „te ütlesite, et leidsite koti kohe, kui auto ära panite, et viisite koti Diana Regise tuppa kohe, kui olite selle leidnud, et te avastasite teemantripatsi ning läksite sellega kohe ema juurde. Tema tuli koos teiega kohe tuppa tagasi ja Diana Regis oli seal hommikumantlis. See tähendab, et ta oleks pidanud lahkuma Koralllaguunist enne teid, et koju jõuda ja kõike seda teha …“
„Võimalik, et ma eksisin ajas veidi,“ katkestas proua Bartsler teda külma väärikusega. „Tegelikult vist eksisingi. Nüüd meenub mulle, et ma ei suutnud uskuda, et keegi majalistest langeks nii madalale ja minult varastaks, et küsitlesin Carli üsna pikalt selle üle, mis sorti tüdruk see on ja mida ta oli õhtu jooksul tema kohta teada saanud. See, mida ta rääkis, ei ole selle plika kohta just meeldiv.“
„Nii et teil võis veidi aega kuluda?“ küsis Mason.
„Jah. Kui järele mõelda, võis meil pisut aega minna.“
„Näiteks viisteist minutit?“
„Ma tõesti ei oska seda nii täpselt öelda, härra Mason.“
„Ehk võis see olla koguni pool tundi?“
„Võimalik.“
Mason pöördus Jason Bartsleri poole ja ütles: „Olge lahked.“
„Kui palju te tahate, Mason?“
„Esiteks tahan ma kõiki preili Regise asju. Ma tahan tema palka kuni tänaseni ja veel kahe nädala töötasu, ning mis puutub ülejäänusse, siis tahan temaga asja arutada ja teie võiksite rääkida oma advokaadiga.“
„Kui sa talle sentigi maksad,“ raevutses proua Bartsler abikaasa poole pöördudes, „siis ei andesta ma seda sulle kunagi! See mees istub siin ja kahtleb Carli sõnades!“
Bartsler hakkas midagi ütlema, kuid hoidis ennast vaos.
Mason sõnas: „Muidugi, kui te soovite minna kohtusse ja lasta tunnistajatel vande all oma lugu rääkida, siis sobib see mulle väga hästi.“
Proua Bartler mõtles ümber. „Lahenda see asi nii nagu soovid, Jason. Võib-olla oleks tõesti parem sellele väljapressijale maksta ja sellest pisikesest lipakast lahti saada. Seda ta kahtlemata plaaniski, alates hetkest, kui ta esimest korda üle meie läve astus.“
Proua Bartsler tormas toast välja.
Carl hakkas talle järgnema.
„Üks hetk, Carl,“ sõnas Jason Bartsler. „Ole kena, jää veel hetkeks siia.“
Noormehe kõhklus oli tajutav. Siis pöördus ta kerge alistuva õlakehitusega ringi ja kõndis väärikalt võõrasisa tooli juurde.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.