Sõbrad, armukesed, šokolaad. Alexander McCall Smith

esimest korda mõistnud, et John Liamor pole talle truu – selle tüdrukuga, kes oli tulnud Dublinist Cambridge’i, et John Liamoriga tema uurimistööst rääkida –, siis oli ta end samamoodi tundnud. See oli tunne, et sinult on midagi ära võetud, tema seest ära võetud, nagu välja väänatud. Kuid John Liamor oli minevik ja ta hakkas temast üle saama. Aastaid oli ta olnud selle mehe orjuses, mõtetega tema külge köidetud, selle tulemusena suutmatu mehi usaldama. Kas ta peaks nüüd laskma siduda end millessegi, millega kaasnes sama oht tunda valu ja kõrvaleheidetust? Muidugi mitte.

      Grace jälgis teda. Ta teab, mõtles Isabel. Kas see on tõesti nii läbinähtav, see naise pettumus, kes on teada saanud, et tema noor armuke käitub täpselt nii, nagu noorest armukesest võiks oodata – kui see välja arvata, et Jamie ei olnud tema armuke.

      „See pidi juhtuma,” ütles Grace järsku, vaadates seda öeldes maha. „Ta oleks läinud Cati juurde tagasi, kui Cat oleks ta tagasi võtnud, aga ta ei võta. Nii et mida ta siis pidi tegema? Mehed ei jaksa tänapäeval enam oodata.”

      Isabel vaatas aknast välja. Mööda seda müüri, mis eraldas tema aeda järgmisest, ronis üles üks elulõng ja praegu oli see täies õilmeis, kaetud suurte roosatriibuliste õitega. Grace arvab, et ta on Cati pärast mures – ta polnud veel selle peale tulnud, et see oli isiklik ärritus. Ja Grace’il oli tõesti igati põhjust seda arvata, mõtiskles Isabel, sest muidu peaks ta ju arvama, et see on selline lugu, kus tädi – jah, tädi – armub oma vennatütre peigmehesse, mis oleks igal juhul täiesti sündsusetu tegu ja igatahes mitte sedasorti asi, mis võiks juhtuda Grace’i Edinburgh’s. Aga ka tädidel on id’id, mõtles ta, ja naeratas selle mõtte peale. Ei saa enam olema mitte mingit tühjust, sest ta sunnib end uuesti rahul olema.