Merirohi. Tiit Sepa

otse ja päris korralik. Ainult et jah… Otse meie välipeldiku külje all, mis seisis majast natukene eemal.

      Poisid hakkasid oksi ahju alla toppima ja suits läks tihedamaks. Kuna ilm oli täiesti tuulevaikne, siis tuli suits küll korstnast välja, aga vajus mööda hoovi laiali nagu udu. Sellepärast polnud ka mingi ime, kui natukese aja pärast kihutasid unnates meie õuele kaks tuletõrjeautot. Külarahvas oli suurt suitsupilve märganud ja helistanud päästeametisse. Muidugi kena neist, kuid asjata.

      „Kus põleb ja mis põleb?“ küsis komandopealik autost välja karates.

      „Suitsuahi tossab.“ Näitasin käega ahju poole.

      Komandopealik puhkes naerma.

      „Inimesed juba muretsesid, et teie maja põleb, aga muidugi vaadake ette. Ilm on kuiv ja iga säde võib põhjustada tulekahju,“ hoiatas mees. Autod keerasid otsa ringi ja sõitsid minema.

      Kadakamari tuli vandudes toast:

      „Kuradi perssekeerajad. Mida te siin suitsetate, igavesed mollid sellised?“ küsis ta.

      „Teate, et enne liha suitsetamist tuleb seda vähemalt kakskümmend neli tundi soolvees hoida, kui mitte kauem ja siis kergelt keeta,“ sõnas Priit.

      „Artur ütles, et saab nii ka. Ainult kauem läheb aega,“ õiendas Oliver. Bret lihtsalt seisis ega kostnud sõnagi. Poisil oli vist tiba piinlik oma kamraadide pärast, aga nemad tegutsesid rõõmsal meelel edasi.

      Läksime tuppa. Rita ja Agnes istusid köögilaua taga ja Agnes õpetas Ritale arvutist midagi. Meid nähes küsis Agnes:

      „Kuidas Synnega on?“

      „Korras,“ tunnistasin, „tule ise ka järgmine kord kaasa,“ kutsusin veel.