„Johnny Ray ütles juba. Gaskins on tõeline šovinistlik siga, kuid seda sa minult praegu ei kuulnud. Šerif ei ole juba aastaid välitööd teinud.”
„Seda on ka näha, kuid seda sa praegu minult ei kuulnud. Nagu kurdid mobiiliga rääkimas. Nii et lääne suunas, jah?”
„Jah, ja seniks püüan saada Cheeksi uuesti jäljele. Sattusime skungile ja nüüd on tal nina kinni.”
„Skunk…”
„Oh jaa.” naeratasin hommikusse, teades, et Jim kuuleb naeru mu hääles. „Ja see on küllaltki, hmm, võimas. Loodan, et võtsid tunked ja saapad kaasa, mida oma uhke FBI ülikonna ja lipsu peal kanda. Siin läänepoolsel karjamaal haiseb ja on tibake niiske.”
„Noh, põrgut.”
„Jah. Arvan, et sellega on kõik öeldud. Võta natuke Tylenoli4 ja Benadryli 5 kaasa, palun. Olen olnud liiga kaua ärkvel, päike paneb mu pea valutama ja koeral on kindlasti pikast teest jalad haiged.”
„Hästi. Hakkan tulema.”
Alles pärast seda, kui olin kõne lõpetanud, hakkasin mõtlema, miks Jim farmis oli. Mida tegi seal FBI Columbia büroo raskete kuritegude rühma koordinaator, et võttis vastu kõne ja tegeles punase kinga ja kahe varbaga? Esmapilgul oleksin arvanud, et keegi kohalikust politseist, ilmselt C.C. ise, oli ta siia kutsunud. FBI töötas juhtumitega ainult kohaliku võimu korraldusel, välja arvatud juhul, kui operatiivrühm oli juba kohal. Ometi oli Johnny Ray öelnud, et C.C. polnud õnnelik Ramsey kohaloleku üle. Huvitav.
Jõin pudelivett ja jagasin puuviljaküpsiseid Cheeksiga, matsutasin, ise mõeldes, mida tähendab operatiivrühma kaasamine punase tenniskinga uurimisse. Ei kohalikus Dawkins Heraldis ega Fordi maakonna lehes ei oldud erioperatiivrühmast midagi kirjutatud. Ajalehte The State loen ainult nädalavahetustel, kuid ka seal polnud midagi.
Pannud küpsised ja vee tagasi kotti, vaatasin ringi. Farm oli pastoraalne kohake maakonnas, kuigi asus üksnes poole tunni tee kaugusel osariigi pealinnast Columbiast, mis on suurlinna probleemidega ja suurlinna hindadega laialivalguv linn. Pikad lainjad madalad künkad sirutusid mu ees välja, siin oli Davenport Downsi hobuste karjamaa ja hektarite viisi külvatud heina, lutserni ja sojauba. Mõnele strateegilisele aakrile oli istutatud hallituskindlat basiilikut, peterselli ja teisi maitsetaimi, tomateid ja suvikõrvitsalisi. Enamik neist olid nii varasel aastaajal alles võrseid ajamas. Värskelt kaevatud mulla lõhn, õietolm, hobune ja skunk; linnulaul; tuulega kohale kandunud kauge traktorimürin – see kõik oli osa Chadwicki Farmidest, minu perekonna kodust.
Mulle ei meeldinud need järeldused, mida tegin selle kohta, mis võiks olla operatiivrühma tähendus seoses üksiku koha ja lapse kingaga. Peidetud haud, võib-olla kusagil, kus on teisigi haudu. Ma ei saanud parata, vaid pidin aga kaks ja kolm ja võib-olla nelikümmend kuus kokku liitma ja tulemuseks sain… Midagi halba. See oli väga, väga halb.
„Tule, Cheeks,” kutsusin vana koera käeviipega. „Meil on vaja tööd teha.” Kummardusin ja vaatasin koera rähmastesse silmadesse. „Oli sul piisavalt aega, et see skungihais ninast välja saada?”
Cheeks vaatas mulle oma tavapärase kurbliku ilmega otsa.
„Proovime järele.” Sidusin Mabeli ohelikkupidi jahedasse plaatanipuude varju, lasksin sadula lõdvemaks, võtsin päitsed suu eest ja jätsin need talle kaela rippuma. Viskasin kandekoti üle õla ja hoidsin tenniselõhnaga kindaid Cheeksi nina ees. Ta nuhutas aeglaselt, mustad sõõrmed võbisemas. Siis vaatas ta minu poole, alumised silmalaud rippu, paljastades punased lauservad. Ta nuusutas veel kaks korda, kinnistades lõhna mällu. „Otsi!”
Cheeks lonkis karjamaale ja tuli ringiga tagasi. Taas eemale ja tagasi. Lasin tal uuesti nuusutada, püüdes mitte sundida teda mingit kindlat suunda võtma. Taas liikus ta eemale, nina vastu maad, üles, taas vastu maad. Üha uuesti mööda kogu aeg laienevat ringi.
Mõned jälituskoerad on nii tundlikud, et võivad õhust tabada lõhna, mis kandub kerge tuulehooga edasi. Cheeks pidi hoidma nina maas. Samas polnud ta ka laibakoer, see tähendab koer, kes on treenitud ainult laipu otsima, kuid oma teenistusaja jooksul politseis oli ta otsinud kuigivõrd kõike ja ma lootsin, et ta leiab jälje uuesti. Liikunud oma kümme minutit plaatanitest eemale, tabas ta märki. Ta kaelakarvad tõmbusid turri, saba läks pikaks ja sirgeks ning ta tiris jõuga rihma, ninaga maadligi nuuskides.
Läksime jalgsi üle karjamaa, minust vasakule jääva heinamaa ja paremal oleva tarastatud karjamaa ja neid eraldava rohuse piiriala. Cheeksi nina järgis äärmiselt keerukat rada. Teisel pool heinamaad jõudsime pimedamasse, jahedamasse kohta, pruuni viljaka mullaga segametsa, kus olid tammed, vahtrad, seedrid, hikkoripuud ja tulbipuud oma kollaste õitega, mis olid ikka pööratud aprillipäikese poole.
Cheeks tiris mind vasakule väikesesse lohku ja muld mu jalge all oli teistsugune, kahvatu ja liivane. See oli kunagi läbi osariigi voolanud iidse jõe säng, mida nüüd enam polnud. Mul oli meeles see jäme liiv, mis pudenes kingapaelte vahelt ja kingakeele vahele keerdunud varba juurest. Seal oli olnud kollakasvalge liivasegu. Ei olnud punakat mulda, sellele piirkonnale tüüpilist halvasti vett juhtivat kollast savimulda, vaid jäme ja hele liiv. Olin selle alateadlikult ära tundnud, kuigi mitte otseselt paika pannud; olin siiski teadnud, et Cheeks liigub selles suunas, kui lõhna jälle kätte saab. Liiva pärast.
Mu hingamine muutus raskeks ja kiireks, kui vana koer tempot tõstis. „Tubli poiss, Cheeks,” pomisesin, komberdades ta järel kaasa. „Tubli vana Cheeks.”
Ta vedas mind künkast alla, mööda samblikuga kaetud rahnudest, mida risustas hiljutise tormi ajal vihmaga siia kandunud praht. Uuesti üles, üle äsja mahalangenud puu, mille koore oli läbistanud pikne ja mille kevadised lehed hakkasid närbuma.
Olime kindlasti Chadwicki Farmide maade serval, algse Chadwicki maatüki juures, vana Hilldale’i koha lähedal. Ühel pool nägin läbi puude lagedat maad ning traktorimüra, mida olin enne kuulnud, kostis valjemini. Cheeks kiirendas taas hoogu, ta kõnnak oli õõtsuv, kui ta üha nigelamaks jäävad puusaliigesed tempoga võitlesid. Hakkasin higistama.
Ja siis tundsin ma seda lõhna. Surma lõhna.
Kerisin koera rihma uuesti lühemaks, hoides Cheeksi otse ees. Ta kaelakarvad tõusid rohkem püsti ja hingamine kiirenes kergelt puhkivaks. Ta ajas ninaga mööda liivast mulda. Vana koer paiskas erutusest õhku omaenese tugevat haisu.
Kahe vana tamme ümber tiirutades hakkas Cheeks värisema ja peatus. Ta oli leidnud riidetüki, kaevunud ninaga sellesse. Veidi eemal oli lapike songitud maapinda, ümber värske hele liiv, keskel tumedam. Tumedamast osast paistis veel riiet.
„Oh issand,” sosistasin, tõmmates Cheeksi tagasi, et teda enda lähedal hoida. „Oh issand.” See oli palve, mida öeldakse siis, kui ühtegi päris sõna enam ei ole, on vaid õudus ja hirm. Cheeks sööstis tugeva jõnksuga ette, tumedama liivalapi poole.
„Ei!” Haarasin meeleheitlikult rihmast ja tirisin Cheeksi ära, teisele poole kaht tamme. Puud minu ja haua vahel kaitseks, jäin seisma. Jalgade värisedes laskusin liivale ja hoidsin vana koera kramplikult lähedal. Nutsin, nii et pisarad voolasid mööda nägu alla. „Kellegi väike tüdruk. Kellegi väike tüdruk. Oh issand.”
Cheeks torkas oma koonu mu näo juurde, tuues sügavalt kurgust kuuldavale kiunatuse, ise haavunud ja segaduses. Olin öelnud ei, kui ta oli teinud, mida palusin. Karjunud, kui ta oli leidnud, mida tal oli kästud otsida.
„Palun vabandust, Cheeks.” Panin pea vastu ta nägu ja ta lakkus mu pisaraid, tõmmates oma suure keelega üle põse kuni juusteni. Panin käed ta ümber, keha värisemas šokist, sõrmed ja jalad tuimad. „Tubli, Cheeks. Hea vanapoiss. Sa oled kangelane, oled küll. Kallis, kallis Cheeks.”
Naersin hääle värisedes. „Kallis Cheeks. Jas nokiks mu kallal terve nädala, kui kuuleks mind niimoodi ütlemas. Aga oled üks kallis, kallis koer.”
Koer