Nii käisin duši all, määrisin paksult peale päikesekreemi, tõmbasin teksad jalga ja särgiku selga ning panin ühe oma mehe vana flanellsärgi peale, jättes särgisaba välja. Ratsutamisriided. Sellised rõivad, mida võiksin kanda päev läbi, kui vaja. Nuusutasin korraks särgiriiet. Olin pesnud paar Jacki riietuseset, mida tahtsin endale jätta, enne kui kõik muu kokku pakkisin ja sõpradele ja sugulastele saatsin. Särgil polnud enam Jacki lõhna. Panin jalga paksud sokid ja madala kontsaga ratsasaapad, leidsin kübara, haarasin kaasa väljaminekuks vajaliku ja väljusin taas hommikusse, tundes end nüüd paremini, kui olin otsustanud, mida teha.
Päike paistis. Kindad ikka kaasas, suundusin talli poole ja kontrollisin, kas Johnny Ray oli ikka oma tööd teinud. Oli päevi, mil see kindel abiline oli nii pudeli küüsis, et ei ärganud üles. Just nii oli tema kaksikvend mitte kuigi kaua aega tagasi elust jäädavalt lahkunud. Täna oli Johnny Ray kaine, mis ei välistanud homset deliiriumi, kuid hetkel oli ta teovõimeline ja see oli praegu kõige olulisem. Mul oli teisi abilisi, kes olid kogu aeg kained, kuid Johnnyl polnud kusagile mujale minna. Kui ma ta lahti laseksin, lükkaks see ta kiiremini täieliku hävinguni. Pealegi, kainena oli ta suurepärane tallipoiss. „Hommikust, Johnny Ray,” ütlesin. „Palun sadulda mulle Mabel,” palusin teda, valinud vana friisi hobuse, kelle Jack oli ostnud aastaid tagasi.
„Lähete ratsutama?” küsis ta üllatunult. „Oma lõbuks?”
Vihkasin ratsutamist, nii et küsimus oli õigustatud. „Ei, mitte lõbu pärast,” ütlesin.
Kuigi Mabel oli nii suur, et oleks jõudnud vedada täiskoormaga vankrit või kanda seljas relvastatud rüütlit raudrüüs, oli ta ometi rahulik hobune, lasi end häirimatult saduldada ja endale suuraudu panna. Ta oli raske töö jaoks liiga vana, kuid täna hommikul vajasin tema rahumeelset olekut. Kui Johnny Ray oli valmis, käskisin tal teised koerad sadularuumi lukustada, neile vett ja süüa anda ning Cheeksile pikk rihm panna. Kui ta arvaski, et mu käsud on kummalised, ei öelnud ta midagi, lihtsalt tegi ühe töö teise järel mingis ühtlases, vankumatus tempos. Kuni ta töötas, tegin esimese kõne politseile.
“Šerifi büroo.”
„Olen Ashlee Davenport ja ma…”
„Tere Ash. Kuidas läheb?”
„Buzzy?”
„Mina see olen. Tunneme haiglas sinu järele puudust. Siin pole üldse enam endine, sellest ajast kui meilt ära suurde linna tööle läksid. Mida saan su heaks teha?”
„Tänan, Buzzy. Olen farmis ja täna hommikul tõid koerad mulle midagi. Punase lastejalatsi, sees osa jalast.”
Buzzy jäi tummaks. Selle pika vaikuse ajal kõndisin tallist eemale, hoides mobiili vastu kõrva. Buzzy oli parameedik, kes töötas poole kohaga kiirabis ja mitmes korrakaitseametis dispetšerina. Kui dispetšerile helistasid, oli suur tõenäosus, et kõne võtab vastu Buzzy. „Kas sa ikka kuuled mind?”
„Jah, kuulen küll. Nalja teed või? Midagi seoses selle kriminalistikakursusega, kus käisid?”
„See ei ole nali. Soovin, et oleks. Leidsin selle kell 7.52. King ja asitõendid on mu vana sportauto pagasiruumis kottides, juures kuupäev ja kellaaeg, diktofonil kirjeldused ja ametlikud vormid.”
„Sul on king koos osaga jalast. Laipa ei ole?”
„Ei, siin mitte,” ütlesin, nii et mu hääl kõlas irooniliselt ja tülpinult, mitte pisarate äärel. „Aga mul on mõned mõtted, kus see võiks olla.”
„Kuidas…? Ükskõik.” Ma kujutasin elavalt ette, kuidas Buzzy pead kratsib ja mõtleb, kuidas varvast uurida ja üle kuulata. „Saadan uurija nii ruttu kui võimalik sinu juurde. Võib-olla ka kriminalistika meeskonna?” Ta oli endiselt hämmelduses. Mul oli olnud temast rohkem aega taibata, mis edasi saab, ja seda, et siin ei olnud kuriteopaika. Varvas oli kõik, mis mul oli.
„Koerad, Buzzy. Teenistuskoerad. Et leida laip. Mul on siin sada kuuskümmend hektarit. Ida ja lõuna pool on farmid, lähedal on ebaseaduslik prügila. Rääkimata kiirteest I-77, kust võidi laip visata.”
„K-9 teenistuskoerte meeskond on Fordi maakonnas, aitavad jälitada pangadirektori tulistamises ja röövi katses kahtlustatavat. Aga saan välja saata kriminalistika meeskonna.”
Ohkasin. „Buzzy, ma lähen laipa otsima. Mul on siin üks Ethridge’i poiste vana jälituskoer, see on töötanud K-9s. Suundume talli juurest läände. Cheeks on varem hobustega kokku puutunud, nii et lähen ratsa. Mul on mobiil kaasas.”
„Miks lääne poole?”
„Plaatanileht,” ütlesin ma. „Kingapaelte vahel oli plaatanileht.” Enne kui ta küsis, ei olnud ma isegi juurelnud selle üle, miks lääne poole minna, ja jäin üllatunult vait. „Minu maadel ei ole väga palju plaatane, aga üks väike salu on umbes neli… Lihtsalt tallist lääne poole, Buzzy. Las kriminalistid võtavad auto pagasiruumist kinga ja diktofonilindi. Digifotod annan hiljem.”
„Hästi. Meeskond on teel.”
Klõpsasin telefoni kinni ja pistsin taskusse. Andsin Mabelile ja Cheeksile märku, võtsin ohjad ja koerarihma. Koos kõndisime auto juurde, kust võtsin koti kohtuekspertiisi tarvetega, panin juurde pudeli vett, kompassi, päikesekreemi ja paki küpsiseid ning seadsin koti üle sadula.
Teades, et kõik vajalik on kaasas ja et koer hoiab korralikult hobuse jalge eest eemale, vaatasin üles sadula poole. Ainuüksi mõttest, et istun sinna kõrgele, kogu see jõud minu all, hakkas mul kõhus keerama. Võtsin end kokku. Võiksin ju siin oodata nagu väike pai tüdruk ja lasta politseil asjaga tegelda. Võiksin üldse mitte hobuse sadulasse ronida ja üldse mitte tüdruku ülejäänud keha otsima minna. Võiksin olla argpüks. Või võiksin teha seda, mis tuleb teha.
Sidusin pika koerarihma ümber sadula ja toetusin Johnny Ray ulatatud käele, et suurele hobusele sadulasse ronida. Viskasin jala üle sadula ja ootasin hetke, et ärevus mööduks. Olin farmis üles kasvanud ja elanud aastaid hobuste kõrval, kuid ratsutama olin õppinud alles hiljuti. Tänini ei meeldinud mulle see kõrgus ja Mabeli turi oli üle 180 sentimeetri kõrge. Võib-olla oleksin pidanud võtma väiksema, mitte nii rahuliku hobuse. Nüüd on liiga hilja. Alla kummardudes hoidsin lahtises kotis kinnast Cheeksi nina ees. „Otsi!”
Cheeks tõusis tagajalgadele, leidis tasakaalu ja nuusutas kindaid. Vinüülilõhn oli tugev, ajas koera segadusse ja ta vaatas mulle kurblikult otsa. „Otsi,” ütlesin uuesti ning Cheeks nuusutas taas kohusetundlikult ja laskus valuliku urahtusega neljale jalale. Suunasin ta tagasi auto juurde ja asusime lääne poole teele.
Koer oli teenistusest vabastatud kaks aastat tagasi ja leppinud koduga farmis, sest ei suutnud enam nooremate jälituskoertega sammu pidada. Ta oli muldvana, puusas artriit ja ta nina polnud enam nii hea. Kuid parimatel aastatel oli Cheeks1, kes oli nime saanud rippuva naha tõttu põskedel, olnud üks parimatest, ning ta polnud unustanud, kuidas jälge üles võtta. Ta pani nina maha, lõug vastu maad, ja kõndis nuuskides suure tiiru. Keerasin Mabelit ka, samal ajal kui Cheeks tegi ühe tiiru teise järel, ringi üha laiendades. Hetke pärast ta peatus, saba sirgelt püsti, karvkate ta kaela ümber veidi turris. „Jaa. Tubli koer,” ütlesin ma. „Otsi!”
Rahuloleva haugatusega liikus Cheeks lääne poole, selle puudesalu suunas, millest olin alateadvuses mõelnud niipea, kui olin näinud väikese punase tennise paelte vahele keerdunud plaatanilehte.
2
Hoidsin sadulast kinni, Cheeks kõndis lääne poole, rihm oli ümber mu parema käe. Istusin vanal lääneosariikide tüüpi karjasesadulal, mille Jas oli leidnud ühelt väljamüügilt, kui ta hakkas mind tagant utsitama, et õpiksin ratsutama. Sadula kõrge tagaosa hoidis puusad kindlalt paigas, kõrge esiosa hoidis mind püstasendis ja omal kohal, kui hakkasin paremale või vasakule küljele libisema.