“Pisut liiga täiuslik,” oli Kat emale nöökavalt öelnud, sest tema oli esimesena Brendat näinud.
“Te võiksite teleri käima panna ja ilmateadet vaadata,” ütles Frazier.
“Torm läheb hullemaks,” ütles Brenda arglikult.
“Tõesti?” ütles Skyler, naeratades Brendale enda arvates julgustavalt. Brenda ei olnud mitte ainult tilluke ja blond, tema säravsinised silmad muutsid ta tõelise väikese lumeprintsessi sarnaseks. Skylerile oli olnud kergendav teada saada, et neiu on kakskümmend üks aastat vana. Kui ta noort naist esmakordselt nägi, oli ta mõelnud kohkunult, et Frazier on armunud teismelisse, aga Brenda nägi lihtsalt sellepärast noor välja, et oli nii väike. Ta kippus olema arglik, kuid kindlasti tundus ta väga armas.
Noh, oleks kena, kui ta räägiks pisut rohkem ka kellegi teisega siin majas peale Frazieri, aga tegelikult, mis tal niigi viga on?
David oli liialt tuledesse takerdunud, et pulti leida. Skyler märkas seda toolil ja klõpsas teleri käima. Tõsise ilmega uudisteankur edastas hoiatuse.
“Me näeme ette suuri voolukatkestusi, ja kuna ilm juba kurjaks muutub, siis vaatamata sellele, et on jõululaupäev, soovitame, et igaüks, kellel võib voolukatkestuse puhul meditsiinilisi või muid raskusi olla, läheks haiglasse või muusse varjupaika. Ja igaüks peab valmis olema, küünlad ja taskulambid käeulatuses.”
“Ah-haa!” hüüatas David ja kõik pöördusid tema poole vaatama.
Mees kehitas pisut õlgu. “Vabandust. Ma sain tuled puntrast lahti.”
“Paneme need üles ja siis hakkame sööma,” pani Skyler rõõmsalt ette. “Kui veab, lõpetame enne seda, kui vool ära läheb, ja kui lähebki, siis võime küünlavalgel sõnalotot või midagi muud mängida.”
“Neetud ilm,” pomises Kat, pöörates tähelepanu taas telerile. “Mamps, paps, miks me ei ostnud maja Kariibi mere saarele?”
“Me ei saanud endale lubada maja Kariibi mere saarel,” ütles David, kuid tema hääl tundus rõõmsam kui enne. Ta kõhkles, siis ütles: “Frazier, kas sa võtaksid sellest otsast?”
Frazier kõhkles samuti, enne kui ütles: “Muidugi, paps.”
“Hästi. Teie kaks tegelge tuledega ja mina panen toidu lauale,” ütles Skyler.
“Kutsume härra kuueteistkümnese ja mässulise ka alla, ah?” ütles Kate. “Ta võib meid aidata.”
“Hea mõte, ja kas sa kutsuksid onu Paddy ka?”
Pärast seda lauset tekkis lühike vaikus. Võib-olla ta lihtsalt kujutleb seda, mõtles naine.
David ei olnud tema onu siinolekust vaimustatud, teadis ta ja oli ootamatult tänulik selle eest, et nad mõlemad olid sündinud Iiri immigrantide lastena. Mees ei olnud kunagi tegelikult oodanud, et naine peaks sugulasest ära pöörama, isegi kui tundis, et Paddy on joodik, kes on ära teeninud kõik selle, mille all ta nüüd kannatab. Mis polnud tegelikult õiglane, aga Davidil oli õigus oma arvamusele.
Küllalt sageli kujutas onu Paddy endast pubis tõelist iiri meelelahutust. Omal kombel, muidugi.
Kat ärkas, peletades kogu võimaliku piinlikkustunde. Ta naeratas laialt, jooksis üles poolele trepile ja hüüdis: “Jamie! Jamie O’Boyle! Too oma kuritegelik taguots topeltkiirusel siia alla. Onu Paddy… lõunasöök.”
“Ma oleks võinud ise hüüda,” ütles Skyler.
“Aga sa poleks kunagi sellist poeetilist väljendusviisi kasutanud,” ütles Kat, ja isegi David naeris.
Esimese asjana tundis Craig teadvusele tulles, et ta pea on tapvalt valus.
Quintin oli andnud talle põrguliku obaduse.
Ta ei teadnud, kui kaua ta oli audis olnud, ja kui kaugele nad on jõudnud. Varastatud sõiduki tagaistmele topituna lamades ja esimest korda silmi lahti kiskudes tajus ta vaid, et kogu maailm on valgeks muutunud.
Võimatu.
Ta sulges uuesti silmad, ootas pika hetke, siis avas need uuesti. Maailm oli endiselt valge. See oli lumi, ja mitte lihtsalt lumi, vaid raevukalt lendlev lumi. Pagan võtaks. See oli kirdetorm, ja sealjuures õel. Lumetorm.
Ta valutas üleni ja mõtles, kas miski tema kehas on purunenud.
Ja mis sai vanast mehest, keda nad röövisid?
Ta sisikond tõmbus valusalt kokku, kui ta märkas tuttavaid puid ja mõistis, et teab täpselt, kus nad on. Hetkeks täitsid mälestused ta meeli ja peletasid valu, siis pingestus iga lihas ta kehas enesekaitsepüüdes, kui auto ootamatult pööras ja lumehanges sunnitult pidama jäi.
“Sitapea!” karjus Quintin eesistmelt.
“Sina oled sitapea,” vastas Scooter jõhkralt. “Eks proovi selles pasas juhtida.”
“See pole nüüd tähtis. Me oleme kinni jäänud. Me peame välja minema ja jalgsi astuma.”
“Me oleme pärapõrgus!” protesteeris Scooter.
“Ei ole. Siinsamas ülal on maja,” nähvas Quintin käega näidates. “Ma näen akendes tulesid.”
“Mis? Kas me astume sisse jõululõunale?” nõudis Scooter vihaselt.
“Praegu on veel jõululaupäev,” ütles Quintin. “Rahu ja inimestevahelise heatahtlikkuse aeg.”
“Tore. Me kavatseme rikkuda kellegi jõululaupäeva lõuna?” küsis Scooter kahtlevalt, isegi jahmunult ja tõelise piinlikkusetundega.
“Täpselt nii me kavatseme teha,” ütles Quintin.
Craigi pea valutas ikka veel kõvasti. Sellest hoolimata tundis ta kohutavat õudu. Sisemiselt tõmbus ta krampi, tema hing karjus.
Ta tundis seda maja. Ta oli siit teistsugusel ajal sageli läbi astunud.
Teistsuguses elus.
Ta mäletas seda nii hästi: väiksel künkal asuv ilus maja, mugav ja soe paik, kus perekond – tõeline perekond – kogunes, toitu valmistas ja pühasid pidas.
Kuidas olid nad selle maja juurde sattunud? Kuidas võis saatus nii ebaõiglane olla? See polnud isegi otse tee ääres, jumala eest, nad poleks kunagi teadnudki, et see seal on, kui nad lumetormis mööda sõitnud oleks.
“Me peame siit eemale saama. Kaugele eemale,” vaidles Scooter.
Hea mõte, kiitis Craig endamisi heaks.
“Kaugele eemale?” pilkas Quintin. “Sa oled arust ära. Mis sa arvad, kui kaugele me selle ilmaga autota jõuame – pidades silmas, et keegi meie oma lumehange ajas? Me vajame peatuskohta. Oled sa hull? Kas sa ei näe? Me ei jõua täna õhtul kuhugi.”
Scooter oli hetke vait, siis ütles: “Me ei peaks täna inimestega kohtuma.”
“Võib-olla ei peaks inimesed meiega kohtuma?” küsis Quintin. “Justkui seal vahet oleks. Me teeme seda, mis vaja.”
Tagaistmel, silmad jälle suletud teesklemaks, et ta on veel teadvuseta, vabises Craig seesmiselt ja kaalus oma võimalusi. Olenevalt sellest, kuidas ta asjadele vaatas, muutusid need võimalused vähestest olematuteks.
Kurbus läbistas teda mõtte juures vanale mehele, kelle nad olid maha jätnud, sellele järgnes uus õudusehoog.
Ta palvetas hääletult, püüdes meeleheitlikult väljapääsu leida ja kirudes saatust oma praeguse olukorra pärast.
Kuidas, pagana pihta, oli ta siia jõudnud? Ja just tänasel õhtul kõigi õhtute seast?
“Ah, mu vaesed kondid,” oigas onu Paddy, kui Kat läks üles kordama uudist, et lõuna on valmis, kuigi tal paistis olevat täiesti mugav toetuda padjavirnale väga mõnusal diivanil, mis seisis külalistetoas radiaatori lähedal. Ta oli rõõmsalt