Mustad valed. Alessandra Torre

Sharpide pereliikmed liigutasid oma pangaarvete koma seitsme koha võrra paremale.

      „Ma sooviksin, et te hoiaksite Brantist eemale.”

      Tohoh! Seda ma küll ei oodanud. Olin peaaegu arvanud, ta võtab kotist märkmiku ja kirjutab sinna meie pulmade toimumise kuupäeva, kuniks suvine kalender veel vaba oli. Neelasin suutäie vett, enne kui rääkima hakkasin. „Kuidas palun?”

      „Brant ei saa endale praegu lubada lähisuhtest tingitud tähelepanu hajumist.” Naine püsis paigal, seisis minu põrandal Jilliani-nimelisel saarekesel, selg endiselt sirge, pulk ikka veel kindlalt kusagile kannikate vahele kiilutud.

      Kas see naine teadis, et Brant kasutab hoorasid? „See tundub rohkem nagu sedalaadi otsus, mille Brant peaks ise vastu võtma.” Toetusin vastu köögiletti, vastasin naise pilgule vankumatult. Sa oled minu majas. Kurat võtaks, tõmba tagasi! „Kui ma nüüd ei eksi, siis ei ole ta enam üksteist.”

      Naise silmis välgatas, nagu oleksid mu sõnad reetnud mingi saladuse, mitte väitnud seda, mida teadsid kõik, kellele polnud kahju seltskonnaajakirja eest mõnd dollarit välja käia. Ta surus hambad kokku. „Ärge arvake, et te tunnete teda või teate midagi minu kohta ainult tänu sellele, et üht-teist internetist lugesite. Brant ei ole suheteks loodud, tal pole teie jaoks aega. Ma tulin kui naine naise juurde, et paluda teil temast eemale hoida.”

      „Ja mina ütlen teile kui naine naisele, et see ei puutu teisse.” Minu huvi Branti vastu kasvas neli korda suuremaks iga sõnaga, mis naise huulilt pudenes. Olin kakskümmend viis aastat naeratanud ja kuuletunud. Ma ei kavatsenudki lasta sel koolipreilil endale kohta kätte näidata.

      Naine liigutas, soris kotis, sama sarja Hermese kreemikas kotis, millest minul oli roheline. Naer hakkas mu kurgus pakitsema, kui nägin, mille ta kotist välja tõmbas.

      „Kas ta kavatsete mulle pistist anda, et ma temast eemale hoiaksin?” Naise käsi tardus mu naeru kuuldes paigale, karm pilk lendas keset pliiatsiklõpsatust kaarega minu poole. „Me veetsime koos ühe öö. Ta ei hakka mulle veel abieluettepanekut tegema.”

      „Parem karta, kui kahetseda,” vastas naine jäigalt. „Pealegi pole praegu veel mängus tundeid. Teie jaoks ei tohiks minema jalutamine mingit raskust valmistada. Te olete tark tüdruk. Ma olen kindel, et te teete targa otsuse.” Ta kirjutas oma nime juba eelnevalt täidetud tšekile, rebis selle hüääni õrnusega pakist ning suskas kiiresti minu poole, nagu võiks paber tema sõrmi kõrvetada, kui ta peaks seda veel kauem käes hoidma.

      Ma ei vaadanud tšeki poolegi; vahtisin ainiti naise nägu, kuni ta meeleheitlikult üles vaatas ja meie pilgud graniidist köögisaare kohal kohtusid. „Tänan teid külaskäigu eest, kuid ma arvan, et teil on aeg lahkuda.”

      „See on teie enda huvides, kullake. Te ei taha Branti. Ta on rikutud kaup.” Teravaid sõnu saatis küll kena kiindumusekilluke, mis siiski ei vähendanud naise silmist peegelduvat tõde. Ta uskus seda. Pani tšeki käest. Lükkas pastakaga minu poole.

      „Ma ei vaja teie raha.”

      „Miljon dollarit pole kunagi kellelegi liiga teinud, kullake.”

      Lasin pilgul tšekile langeda ja nägin üllatusega paberi päises naise nime. Miljon dollarit. Minu jaoks tähendas see teist kodu puhkuse jaoks. Vahest korterit Colorados. Ei midagi, mis muudaks mu elu. Ent tegemist oli siiski märkimisväärse summaga. Eriti tema isiklikult arvelt. „Teie jaoks on tema vallalisuse hinnaks miljon dollarit? Või tunnete hoopis minu vastu nii suurt isiklikku põlgust?”

      Jälle see hall välgatus. Troopiline tunnetetorm selles väikeses naises. „Uskuge mind. Ma tahan Brantile parimat. Ja teile.”

      Lükkasin tšeki tagasi. „Tänan, ei. Ja sellel pole midagi pistmist Brantiga. Mind ei saa ühelgi põhjusel ära osta.”

      Naine kõkutas naerda, ehkki see ei kõlanud sugugi lustlikult. Vastupidi, see kriipis otsekui pikkade surnud küüntega mööda mu selgroogu, kahandades mind ühe häälepaelte pigistusega üleannetu lapse seisusesse. „Küll jõukatel võsukestel on kerge säilitada kõrge moraalne hoiak. Ma kujutan ette, et kui te oleksite pidanud kas või ühe päeva oma elus tööd tegema, reageeriksite praegu teisiti. Kui see oleks olnud teie raha, mille eest see maja ehitati. Mille eest teie ookeanivaade osteti.”

      Jõllitasin talle otsa, hoidsin hammaste taga tabavat vastust, mis koosnes tegelikult vaid tühjadest sõnadest. Tal oli õigus. Mis, kurat võtaks, ei tähendanud, et ma peaksin laskma tal seista siin, minu enda majas ja tekitada minus süütunnet. Vaatasin, kuidas ta tšeki pooleks rebis. Tükkidel köögiletile langeda laskis.

      „Hästi. Teie ei taha minu raha? Aga AKN?”

      Haarasin sõrmedega tugevamini köögiletist, kui samal hetkel köögis kõik muutuma hakkas. Ta ei teeks seda. Ta ei suudaks. „Mis sellega on?”

      „Eelmisel aastal annetas BSX…” Ta laskis pilgul köögis ringi rännata, nagu tehtaks kusagil tema ajusopis mingit keerulist arvutust.

      „Seitse ja pool miljonit dollarit.” Leidsin oma hääle üles – see vallandus mu kurgust kutsumata. Ta ei teeks seda.

      „Seitse koma kuus,” parandas ta mind karmil häälel. „Mina olen meie heategevusmeeskonna juht, nagu veel kaheteistkümne teise osakonna juht BSX-is. Astuge kõrvale või ma jätan selleaastase annetuse tegemata.”

      Minu maailm kahanes pisut väiksemaks. Annetused pidid laekuma järgmisel kuul. Me küsisime BSX-ilt kaheksa miljonit, mis kataks lisaks tavapärastele kulutustele veel kolme uue peremaja laenumaksed, mille ehitusega me eelmisel aastal alustasime. Selle annetuseta peaks organisatsioon terve aasta laenusid ise maksma. Võimatu ülesanne. Ja kui aus olla, siis minu annetuste kogumise oskused… Ma ei suudaks seda puudujääki tasa teha. Mitte mingil juhul. Eelmisel aastal suutsin suurte raskustega kokku ajada vaevu kaks miljonit. Neelatasin. Vahtisin ainiti õelat naist, kes hoidis korraga tervet maja oma peos. Tervet kodutuid lapsi täis maja.