Lars lol. Iben Akerlie

hüüatan mina, patseerida ringi mõne kolmanda klassi jõmpsika räpastes piraadipükstes – see on küll viimane asi, mida igatsen. „See kuivab ruttu ära.”

      „Olgu siis …” kostab Janne ja mõõdab mind pilguga pool sekundit, enne kui jätkab sealt, kus pooleli jäi:

      „Nojah, kas sa saaksid palun koridori kaasa tulla, Amanda, et võiksime seal vestelda?”

      Näen, et Kay kirtsutab veidi nina, ja panen tähele, et ma ise olen samuti umbusklik.

      See ei ole muidu nii otsekohese Janne puhul tavaline käitumine. Kui tal on midagi südamel, siis ta enamasti peaaegu karjub selle otse välja, just nagu oleksid sõnad hapukad röhitsused, mida ta ei suuda tagasi hoida. Et ta tasakesi seljale koputab ja tagasihoidlikult küsib, kas ta saaks minuga paar sõna rääkida, on tema kohta pehmelt öeldes ebatüüpiline.

      Aga loomulikult lähen koos temaga klassist välja. Nagu oleks kõik täiesti tavaline. Siiski tekitab see olukord minus stressi, sest ma tõesti ei soovi täna rohkem tähelepanu. Õigem oleks vist öelda – kogu ülejäänud aasta. Kõige vähem tahan seda, et klassikaaslased arvaksid, et ma kaeban Adami peale või et Janne peab mind lohutama.

      Nii et kui ma Janne taga klassist välja sammun, kiikan vargsi kummalegi poole, et kindlaks teha, kas keegi vahib mind või pööritab silmi või küünitab kõrvalistuja poole, et midagi minu kohta sosistada. Ent näib, et keegi ei pane tähelegi, et ma koos Jannega koridori lähen, võib-olla sellepärast, et kõik on hirmsasti hoos fantaseerimisega, mida ette võtta koos nunnude esimese klassi lastega, kellele saame varsti tugiõpilasteks.

      Koridoris paneb Janne käe hellalt mu vasakule õlale ja juhatab mind kõrvale. Ta vaat et tõukab mind varjulisse nurka, kus segamatult öelda, mis tal südamel:

      „Amanda,” alustab ta pidulikult.

      Ta köhatab kergelt, enne kui jätkab:

      „Kõigepealt tahan sulle öelda, et minu meelest oled sa uskumatult julge tüdruk. Sa oled oma vanuse kohta lausa ebatavaliselt arukas ja mõistlik.”

      Nüüd teeb ta jälle väikese pausi, otsekui oleks sõnadel, mida ta on kindlasti peegli ees harjutanud, raske kavatsetud järjekorras üle huulte tulla. Ootan ja mõtisklen, kas see, mida ta just ütles, võiks olla tõsi, sest just siinsamas, kus ma praegu seisan, veega üle uhatud ja haledas seisus, tunnen end nagu julge ja aruka vastand, tunnen, et olen pisike, hale ja nõme.