Lars lol. Iben Akerlie. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Iben Akerlie
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Книги для детей: прочее
Год издания: 2016
isbn: 9789949596881
Скачать книгу
title>

      1

      Ma armastan teda

      Adam.

      Adam. Adam. Adam. Ta istub lämbes klassiruumis minust kaks pingirida eespool. Väljas lokkab küps hilissuvi, soojad päikesekiired tantsisklevad pärani aknast sisse. On esimene koolipäev, istun tunnis ja unistan, kui imeliselt hea oleks tõmmata sõrmed läbi tumepruunide lokkide, mis langevad poisi kaelale. Kui silmad kinni panen, näen enda ees ka tema tumedaid silmi, mis vaatavad mulle tungivalt otsa, ehkki päriselt ei ole seda kunagi juhtunud. Tegelikkuses on neil silmadel vaevalt aimu, et ma üldse olemas olen.

      Adam ja Amanda. Olen kogu suve ringi hõljunud nagu südamekujuline õhupall ja unistanud end päriselust maailma, kus Adam ja Amanda võrdub armastus.

      Neis unistustes olen kindel, et kui olen kogu suve kasvanud ja kui kool algab, et küll siis lõpuks julgen temaga rääkida. Adam. Siis julgen viimaks ometi öelda „tere” või „tšau” ja võib-olla isegi küsida, kuidas tal suvi läks. Et kas tema oli ka suvilas.

      Aga kus sa sellega. Kui täna kooli jõudsin, meie uue klassiruumi ja oma parima sõbranna Sari üles leidsin ja avastasin, et Adam on minust viie meetri kaugusel, kangestusin üle kogu keha. Ajasin end sirgu, võtsin valvelseisaku nagu kuninga ihukaitsja ja vahtisin silmi pilgutamata otse enda ette. Sari müksas kergelt mu selga, aga kuna mu jalad olid maa külge kinni kasvanud, koperdasin saamatult ja lendasin pikali. Mul õnnestus napilt käed ette sirutada, need põntsatasid valusasti vastu räpast põrandat.

      Lebasin niimoodi tükk aega ja põrnitsesin põrandat, nina linoleumist kahe sentimeetri kaugusel, ning panin tähele, kuidas mu eneseusaldus pikkamisi kehast välja nõrgub nagu ihu pruunikas toon, kui see sügise saabudes kahvatub.

      Kui end lõpuks püsti ajasin ja ringi vaatasin, oli Adam klassi kadunud, ilma et oleks tagasi vaadanud või minu kukkumist üldse märganud.

      „Kas kõik on korras, Amanda?” uuris Sari.

      „Jajah,” vastasin mina, „kujutasin ainult ette, et mul läheb ehk natukene paremini.”

      Raske öelda, kas ka tema oli oodanud, et mul läheb paremini, või oli ta oodanud just seda, et ma kivistun ja komistan ega julge siiski. Sari tunneb mind paremini kui keegi teine ja ehkki oleme suve jooksul põhjalikult arutanud, kuidas peaksin julgema Adamiga rääkida, kui kool algab, ei üllata see mind põrmugi, kui Sari sisimas arvas või teadis, et ma siiski ei julge. Tüüpiline mina, ei julge.

      Mu huulilt pääses hale ohe. Sari ei öelnud midagi, vaid võttis hoopis mul käe alt kinni ja tüüris mind klassiruumi tagumisse nurka, kus leidsime viimases reas kaks vaba pinki.

      Istun ja vaatan teda imetlusega, ta on kõige targem ja lahkem inimene, keda tean. Märkan, kui pikaks on tema juuksed suvega kasvanud ja kuidas need heledate triipudena tema seljal looklevad nagu Amazonase delta Atlandi ookeani poole. Vahedat pilku mahendab soe naeratus ja tema nöbinina on päikeses punaseks põlenud. Silmade kohal kaardub tihe tume kulmupaar, mis on minu pärast murest kortsu tõmbunud.

      Pingutan kõvasti, et mitte Adami peale mõelda, aga ta istub minust kaks pingirida eespool ja keerutab sõrmeotstel pliiatsit. Tema on klassis ainus, kes niimoodi teha oskab, ja suvega on ta veelgi osavamaks saanud. Ta hoiab pliiatsit pöidla ja nimetissõrme vahel, küünarnukk toekalt vastu lauda, teeb siis keskmise sõrmega jõulise liigutuse ja lükkab selle ühtlaselt pöörlema. Kolm tiiru, siis napsab Adam pliiatsi enesekindlalt pihku ja paneb seejärel uuesti pöörlema, otsekui oleks see kõige lihtsam asi maailmas. Harjutasin seda kogu suve, ent minul õnnestub kõigest üksainus hale tiir, siis kukub pliiats põrandale.

      Pliiats Adami käes hüpnotiseerib mind täielikult ja ma unistan edasi sellest, kuidas kahlan sõrmedega läbi poisi pehmete lokkide. Mõelda vaid, kui mul õnnestuks kuidagiviisi sööklajärjekorras otse tema taha sattuda, siis võiksin ehk hästi tasakesi ja märkamatult käe läbi tema juuste libistada.

      Õnneks raputatakse mind sellest unelmast välja, sest uksest tormab sisse Janne, meie klassijuhataja.

      „Tere-tere, kõik see pere!” hõikab ta meile krapsakalt, kuid ei nõua veel kellegi tähelepanu.

      Kõik lobisevad edasi, Janne aga sätib ja korrastab õpetajalaual asju. Loodusõpetuse vihikud rändavad aknalaualt raamaturiiulisse ja tahvliservale ilmuvad uued värvilised markerid. Iga kord, kui Janne liigutab, hüpleb punaste lokkide pärg tema peas üles-alla. Tema ihu on päikesest roosa ja kubiseb tedretähnidest, mis on väikese nina ümber eriti tihedalt kobarasse koondunud. Tänase päeva puhul on tal seljas määratu lehviv kollase-lillakirju batikamustriline kleit, ta õõtsub meie ees edasi-tagasi nagu rõõmus paabulind.

      Ta pöörab end klassi poole ja ütleb sõbralikult:

      „Jestas küll, kuidas ma teie järele igatsesin!”

      Sari ja mina naeratame teineteisele põgusalt ja mõistame teineteise pilgust, et ausalt öelda tundsime meiegi õpetajast puudust.

      „Tere tulemast tagasi kooli, kõik see pere!” jätkab Janne. „Ma ei tunne teid vaat et äragi, olete nii palju kasvanud.”

      Ta siristab rõõmsalt:

      „Nii tore, et kõik on tagasi, ma juba ootan rõõmuga, mida see uus õppeaasta meile kõigile toob!”

      Janne vadistab edasi, minu tähelepanu aga siirdub mujale. Ei lähe kuigi kaua aega, kui mu mõtted on jälle eemal, kaks pingirida eespool, tumepruunide lokkide juures. Seal istub Adam ja keerutab pliiatsit, just nagu kuuluks ta tegelikult hoopis teise ja palju lahedamasse maailma. Tema õlad on ettepoole kaldu ja punasel T-särgil paistab tiivanukkide vahel peenike higitriip.

      „Ma armastan teda,” sosistan tasakesi Sarile, kes tõstab pea koolikotilt, kus ta just põhjalikult soris, et leida pastakat ja paberit.

      „Kas sa mõtled seda päriselt?” küsib ta sügavtõsise häälega.

      „Jah. Taipasin seda, kui teda jälle nägin. Ma armastan teda.”

      „See on väga väekas sõna,” tuletab Sari mulle meelde. „Isa ütleb, et seda sõna võib kasutada ainult juhul, kui seda mõeldakse päris tõsiselt. Sama kehtib ka vihkamise kohta, nii tohib öelda ainult siis, kui tunne on nii tugev, et selle kirjeldamiseks ei leidu muud sõna.”

      „Aga muud sõna ei leidugi,” tunnistan mina. „Ma armastan teda. Ja suvega on asi ainult hullemaks läinud.”

      Ohkan hingepõhjast ja sellest vajub mu keha veelgi rohkem kössi. Isegi Sari on nõutu.

      Meieni kostab Janne hääl:

      „Ja sel aastal saate ju väikestele tugiõpilasteks!”

      Janne entusiasm on nakkav, nii et isegi mina kõigi oma muredega tükkis ei saa jätta suud muigele tõmbamata. Tugiõpilaseks saamine on sündmus, mida kogu klass on juba ammuilma rõõmsa ärevusega oodanud, võib-olla koguni sellest ajast peale, kui me ise esimeses klassis käisime. Me kõik oleme ette kujutanud, kuidas igaühele määratakse oma nunnu esimese klassi laps, kellele toeks ja mänguseltsiliseks olla.

      Kohendan end toolil pisut sirgemaks ja esimest korda õnnestub mul täna keskenduda muule kui Adamile.

      Janne jätkab:

      „Esimese klassi lapsed jaotatakse tugiõpilaste vahel ära homme ja mul on teile selle kohta hulk praktilist infot, aga räägime sellest pärast söögivahetundi.”

      Klassist kostab kerge kannatamatuseohe, ent Janne ei tee seda kuulmagi.

      „Kõigepealt tahaksin, et kasutaksime kohe siin ja praegu aega selleks, et omavahel uuesti tuttavaks saada, üksteist jälle tunnetada ja üksteise häältega ära harjuda, nagu see oli kaks kuud tagasi, enne suvevaheaja algust.”

      Üksteise tunnetamine ja taastutvumine tähendab Janne sõnul seda, et võime istuda, kus tahame, ja rääkida, kellega soovime. Pööran end Sari poole ja hakkan juba midagi Adami lokkide kohta ütlema, kui mind katkestab kähe hääl selja taga.

      „Tšau.” See on Kay, kes lööb meile kummalegi omamehelikult patsi.

      Sari ja mina naeratame talle südamlikult vastu. Tore on jälle Kayd näha. Poiss kuulub meie kolmikusse ja nüüd on koosseis täielik.

      „Mis toimub?” pärib ta muretult.

      „Ei