Polnud tähtis, kus ma oma kodu leian; olin veendunud, et see on siin, selle vaimustava aheliku jalamil. Aga kuidas ma selle üles leian?
Mitte kunagi ei tohi kiirustada, see oleks Küprose vaimu suhtes vaenulik. Taipasin, et Küpros kuulub rohkem itta, kui selle maastik lubaks eeldada, pidin nagu hea levantiinlane vaatama ja ootama.
Õhtu veinikeldris
Igaüks sikutab tekki enda poole.
Hambutule saab alati kõige kõvem kooruke.
Töö on raske, ilma tööta on veelgi raskem.
Seni kuni rebasele jääb suhu üksainuski hammas, ta jumalat ei karda.
Paar nädalat hiljem muutus Kyrenia tüütuks, hoolimata oma lummava sadama silmapaistvast ilust, kitsastest tänavatest ning granaatõunapuudega kirjatud varjulistest aedadest. Keeruline öelda, miks – lõppude lõpuks oli käes kevad ning küla ümber laiusid rohelised aasad, tipitud õõtsuvate kollaste apelsini- ja mandariinipuudega, täis sellist metslillede ilu, mida ei kohta isegi kevadisel Rhodosel. Peale tungisid aga muud mured, mis muutsid üldist meeleolu. Müüriäärsed agulid, kus iidsete hauakambrite, kivimurdude või karjääride jäljed olid ikka veel nähtavad, hakkasid kihama väikestest odavatest villadest ning kattusid asfaltteede võrguga – täpselt nagu Wimbledonis. Hooned kandsid siin-seal juba hoiatavaid nimesilte, mis tervitasid möödujaid mereäärsete pansionite väraval: Mon Repos, Chowringee, The Gables. Väike koht hakkas ilmselgelt kujunema üheks nendest haledatest ning ilmetutest provintsikeskuste eeslinnadest Inglismaal – äärelinn ilma keskuseta, mille külge saaks klammerduda. Kinnisvaraturg elavnes; kogu maa elavnes. Iga-aastane supelsakste hooaeg, mis tõi Kyreniasse elevust, tekitas ebameeldivate pisikeste restoranide ja kohvikute lööbe, mis järgis piinlikult Messrs Lyonsi6 eeskuju. Linn nautis tõepoolest samasuguseid moonutusi ja mugavusi, mis kuuluvad äärelinnade juurde meie omal maal. Tavapärane elu Levanti kreeka-türgi sadamakohana oli hääbumas. Või nii vähemalt tundus.
Keset kõike seda võis märgata midagi, mis eristas Küprost ülejäänud Vahemere piirkonnast – põllumajanduslik saar linnastus kiiremini, kui selle elanikud jõudsid otsustada, mis nende kommetest ja keskkonnast väärib alalhoidmist.
Häirivaid anomaaliaid kohtas igal pool: näiteks popsutas autoomanik Küprosel piipu ja poleeris samal ajal hoolikalt autot Morris Minor; rahvarõivastes talupojad ostsid kohalikust ühistupoest purgitoitu ning külmutatud liha; jäätisekohvikutes ei müüdud maiustusi, Levanti tõelisi hõrgutisi, mis muudavad linnad Lähis-Idas meeldejäävaks nagu „Tuhande ja ühe öö” muinasjutud; peaaegu kusagil polnud kvaliteetsest kala ega kalatooteid. Minu kogemuse põhjal vastab linnaelaniku elustandard jämedalt Manchesteri äärelinnaelaniku omale. Maal oli elu täis vastuolusid. Talupojast sai kummaline mälestus ammumöödunud aegadest. Valge leib ja valge krae!
Külg külje kõrval selle toore ja kombetu maailmaga hingitses ka tõeline Vahemere elulaad – need kaks paistsid aga olevat teineteisest täielikult lahus. Pilgeni täis bussid tõid endiselt linna mustasaapalisi veidrate kommetega talupoegi ühes abikaasade ja tütardega, kellest paljudel olid keemilised lokid ja poisipea. Seal olid mustlased, seal olid libud ja tõelised luuletajad, paistis siiski, et nad on tõtt-öelda mööduv nähtus, õrn illusioon. Ma ei saanud aru, kust need möödunud päevade kirjandusest välja astunud kujud tulevad ega kus nad elavad. Kuidas nad olid pääsenud sonidest ja saabastest, odavatest mantlitest ning portfellidest, mis – peale nälja ja meeleheite – olid ainsateks tunnistajateks Jugoslaavia ülestõusust. Ei tea – siiski olid nad ehedalt ning jutukalt siinsamas. Kasvatasid endiselt meloneid ning jõid nagu loomad, kandsid külaelu ja – kommete rusket hõngu, mida kohtab Sardiinia ning Kreeta vahel igal pool. Siiski jätsid nad kuidagi ebamaise mulje. Otsustasin, et kusagil peab olema ilma punaste postkastide ning paindumatu Suurbritannia liputa Küpros (lipp lehvis, nii kummaline, kui see ka pole, üksnes politseijaoskondade kohal), kus see veider Vahemere rahva enklaav elab kuidagiviisi toime tulles oma endisaegset lõbusat ja lärmakat elu. Aga kus? Tülitasin aeg-ajalt inimesi küsimustega, kust nad tulevad: saabastes ja padrunivööga jäägrid, kes jõid bussi oodates brändit; mornid preestrid või turbanites hodžad; mähkmetes tittesid hoidvad kottpükstes patriarhid; värviliste pearättidega naised. Teadsin hiljem täpselt, kust leida kudumeid ja siidi (Lapithos) või nikerdatud seinakappe ja riiuleid (Akanthou). Kyrenia oli piirkonna ostukeskus.
Samal ajal elasid briti kolonistid süüdimatult üksluist elu, sõitsid väikeste autodega ringi, käisid kohalikus jahtklubis joomas, purjetasid pisut, käisid kirikus ning kannatasid halvast eelaimdusest kasvavat agooniat, muretsedes, et neid pole kuninganna sünnipäeva puhul kuberneri poole kutsutud. Nende vestlusi kuulates kangastus mulle tahtmatult sünge õhtutaevas Brixtoni kohal. Kahtlemata on Malta ja Gibraltar sarnased kolooniad. Kui sageli nendest räägiti ja kui tüütu see oli. Minu kaasmaalased olid siiski kombekas ja viisakas rahvas, kes saabusid Küprosele mitte soovist värskendada oma kaubandusmurede ning tööpõlgusega vaevatud elu, vaid selleks oli täiesti tunnustust vääriv kirg päikesepaiste ning madalate maksude järele. Kui kurb, et nii paljusid meie rahvusele omaseid jooni mõistetakse valesti! Meie ujedus ning fantaasiavaesus jätavad välismaalastele matsliku mulje, meie sõnaahtrus mõjub misantroopselt. Kuid kas see lämmatav äärelinlus, millest välismaal paistame olevat läbi imbunud, on kübetki hullem Vahemeremaade elulaadile omasest raugematust teesklusest või ebasiirusest? Kahtlen selles. Siiski kääris kohalik apteeker Manoli pidevalt meelepahast briti kommete, briti tõrjuva hoiaku ja muude asjade üle. Tema eriliseks vihavaenlaseks sai kindral Envy. Apteeker võis iga kord raevust tantsima hakata, kui nägi eakat sõjameest piki linna peatänavat lonkimas, halvustades oma tubakaplekiliste vurrude enesekindla joonega tühisuseni mitte üksnes vaeseid küproslasi, vaid rikkudes kogu hommikumeeleolu. „Vaadake teda,” oleks ta öelnud. „Ma võiksin teda tomatiga visata.” Siis ühel päeval küsis kindral, kuidas hääldatakse kreeka keeles sõna „kartul” ning näitas Manolile häbelikult poenimekirja, mis oli laitmatult kreekakeelne. Peale seda punastas Manoli alati pahameelest, kui keegi tema semu kohta ainsagi halva sõna ütles. Vähemalt Manoli jaoks sai kindralist pühak; samas nõustuvad kõik, kes kindralit mäletavad, et ta oli nurjatu vana tüütus, kellel jagus ümbritseva maailma jaoks vähe kombekust ja veel vähem taktitunnet. „Nii tore, nii lahke härra,” kiitis Manoli pärast kindrali pühakuks kuulutamist, pööritades oma tumedaid silmi ja noogutades. „Nii väärikas ja lugupeetud härra.” Sedasi juhtus alati, kui omavahel kohtusid britt ja küproslane, isegi kui vahetati ainult nappe tervitusi.
Tõtt-öelda pakkusid nii briti kui ka küprose maailm hulga nalju, mida oskasid nautida vaid need, kes ei kuulunud kummalegi poole nagu mina. Mitte keegi pole näinud nii eriskummalisi tegelasi kui need, kes elasid hotellis Dome; nagu oleks kõigist viktoriaanlikest pansionitest Folkestone’i ja Scarborough’ vahel saabunud esindajad pikaealisuse konverentsile. Need kujud, need näod, need mütsid kuulusid kuhugi kimbatuses maailma, kus elasid üksnes Bronxi karikaturistide tegelaskujud; mitte miski ei suudaks kedagi hõlpsamalt veenda, et Inglismaa vaagub hinge, kui pilk sellele karkude, songavööde, käsikärude, rippsidemete ja pükspoide hulgale, mis lubasid kummalistel hingevaakujatel oma magamistubadest välja tulla ning Kyrenia rannal kevadpäikest võtta… Hämara ja kulunud sulestikuga muserdatud kanad ning varesed lohistasid end läbi steriilselt valgete koridoride terrassi poole, kus ootasid lauakesed siltidega „kellaviietee”; või kummaliselt kohmakad kujud, kes pidasid mesinädalaid, lonkides käsikäes vana kindluse varjus – justkui abielueelsest lobotoomiast taastujad. Kahjuks ei saanud küproslased aru, kui naljakad nad olid. Oma vanuse kohta lihtsalt rabavad, möödunud aja kaja, mida nad nõnda ilmekalt esindasid.
Britid