Eessõna
See pole poliitiline raamat, vaid lihtsalt kergelt impressionistlik uurimus Küprosel valitsenud meeleoludest ja õhkkonnast rasketel aastatel 1953–1956.
Läksin omapäi saarele ning seadsin end sisse kreeka külas nimega Bellapais. Järgnevatel lehekülgedel kirjeldan võimaluse korral sündmusi tuttavate külaelanike pilgu läbi ning loodan, et sellest raamatust saab Küprose talupoegadele ja maastikule pühendatud omalaadne mälestusmärk. Selle raamatuga lõpeb minu Vahemere saartest kirjutatud triloogia.1 Mul oli võimalik vaadata Küprose elu ja arengut eri vaatepunktidest, kuna töötasin saarel veedetud aja jooksul mitmel pool ning kahel viimasel aastal isegi Küprose valitsuse ametnikuna. Võin julgelt väita, et nägin Küprost haaranud traagilisi sündmusi nii külatrahteri tasandilt kui ka võimukoridoridest. Sündmusi püüdsin illustreerida läbi karakterite ning anda neile pigem indiviidide- kui poliitikakeskne hinnang, lootes säästa raamatut sapisusest, et see jääks pikka aega loetavaks ka pärast arveteklaarimise lõppemist, mis varem või hiljem kindlasti juhtub.
Kahetsen südamest, et käsikirja kärpimise teel kadusid paljude sõprade nimed, kelle ees olen nii materiaalselt kui ka Küprose kohta käiva informatsiooni eest võlgu; lubage, et teen selle lühidalt heaks ning avaldan suure lahkuse eest neile tänu: Peter ja Electra Megaw, G. Pol Georghiou, Fuad Sami, Nikos Kranidiotis, Paul Xiutas, Renos ja Mary Wideson.
Poeem „Kibedad sidrunid” ilmus esimest korda ajalehes Truth 1. märtsil 1957. aastal.
Võidujooks itta peab algama Küproselt. Aleksander, Augustus, Richard ja Louis IX Püha alustasid sealt. Võidujooks läände peab algama Küproselt. Sargon, Ptolemaios, Kyros, Hārūn-ar-Rashid alustasid sealt. Ajal, kui Egiptus ja Süüria kandsid lääne silmis esmajärgulist rolli, kandis ka Küpros seda. Genova ja Veneetsia, kes võistlesid Indiasse viiva kaubatee eest, läksid Küprose nimel sõtta ning tundsid selle saare valitsemise üle kordamööda rõõmu. Siis kui leiti uus meretee Indiasse, kaotasid Egiptus ja Süüria lääne silmis oma rolli. Unustati ka Küpros; Suessi kanali rajamine tõi selle aga ootamatult oma iidsele aukohale tagasi.
Vaesed küproslased on väga vastupidav rahvas ning halastaja Jumal tasub neile; nad pole paremad varata pärisorjadest ega pantvangidest; nad ei jäta endast ühtegi jälge.
Ennustused ei eksi, sest need, kes on neid märganud, tunnevad ära tõe.
Idaranniku poole
Teekonnad sünnivad, nii nagu kunstnikud, plaanimata. Oma panuse annavad tuhat väikest pisiasja, vaid väheseid oskame oodata või soovida – kuidas me ise ka ei mõtleks. Teekonnad saavad sundimatult alguse meie loomuvajadustest – ning parimad pole need, mis viivad meid kuhugi mujale, vaid need, mis pööravad sissepoole. Reisimine on ehk üks tõhusamaid viise sisekaemuste loomiseks…
Need mõtted on pärit koiduvalgest Veneetsiast, mida imetlesin mind läbi saarestiku Küprose poole kandva laeva tekilt; Veneetsia väreles karge vee tuhandes helgis, jahe nagu tarretis. Paistis, et keegi suur kunstnik on dementsushoos heitnud värvikarbi vastu taevast, et lüüa sinitaeva silm pimedaks. Pilved ja vesi sulasid üksteise sisse, värvid tilkusid, segunesid, voolasid, lainetasid, kirikutornid, rõdud ja katused ujusid otsekui läbi tosina riisipaberilehe kumavad vitraažikillud. Ajaloofragmente kirgastasid veini, tõrva, ookri, vere, tulemöllu, opaali ja küpseva vilja toonid. Samal ajal kummub üle kõige tuvimunasinine koidutaevas.
Hoidsin seda pilti enda peas ettevaatlikult nagu abstraktset maali, mõtetes kiigutades – katedraalide ja paleede küllus, sügavalt keskendunud näoga Stendhal, kes võiks Floriani juurde tugeva seljatoega toolile jäädagi istuma ja veini rüüpama, või Corvo, kes sööstis hiiglasliku nahkhiirena piki lummavalt valgustatud alleesid…
Kellatornid kihasid tuvidest. Võisin üle vee kuulda nende tiivalööke, mis meenutasid lehvikusahinat avaras suvises ballisaalis. Samuti tuksus õrnade pulsilöökidena Suure kanali vaporetto, iga maabumisega kaasnenud viivituse järel taas vappudes ning õõtsudes liikuma hakates. Vikerkaarevärvid toonisid doodžide kristallmördiga tambitud klaaspaleesid. Küprosel ei jää Veneetsia minust mitte kunagi kaugele – Püha Markuse lõvi hõljub endiselt Famagusta niiske taeva all Kyrenia lähedal.
See on sobiv lähtekoht ränduri jaoks, kes asub teele Levanti idaserva poole …
Kuid heldeke, ilm oli külm. Halli longu vajunud kai lõpus märkasin kohviputkat, mis müüs sooja piima ja croissant’e. Putka seisis kohe maabumistrepi vastas, nii polnud muret, et võiksin oma laeva silmist lasta. Väikest kasvu tõmmu linnusilmne mees teenindas mind sõnatult, haigutas mulle silma vaadates, nii tuli mul sümpaatiast tema suhtes teha sama. Andsin talle oma viimased liirid.
Istuda polnud kuhugi, toetasin end aga kummulikeeratud vaadi najale, pudistasin saia kuuma piima sisse ja vajusin ebaharilikus poosis sadamat silmitsedes Veneetsia üle unisesse mõtisklusse.
Puksiirlaev ohkas ja purskas madalate pilvede poole piimja aurujoa. Kajutiperemees ühines minuga üheks klaasiks piimaks, ta oli sümpaatne mees, ümmargune ja priske, arvukate põselohukestega, mis raamisid tema naeratust justkui hinnalised mansetinööbid puhtal särgil. „Kaunis,” oli ta nõus, Veneetsiat vaadates, „kaunis”: kuid see nõusolek ei tulnud kergelt, sest mees oli pärit Bolognast ning võõra linna ilu oli raske tunnistada. Siis võttis ta välja lõhnavat tubakat täis piibu. „Olete teel Küprosele?” päris mees viimaks, viisakalt, kuid tema hääles kõlas õhkõrn kaastundenoot.
„Jah. Küprosele.”
„Tööle?”
„Tööle.”
Tundus ebaviisakas lisada, et plaanisin Küprosele elama jääda ja kui võimalik, osta maja… Pärast viit Serbias veedetud aastat oli mulle tunduma hakanud, et ainuüksi soov Vahemere ääres elada on märk sellest, et mind painab meeltesegadus; tõepoolest, see seiklus tundus juba alguses uskumatu. Vaat andis mulle meelekindlust.
„See pole suurem asi koht,” ütles ta.
„Nii mulle tundub.”
„Põuane ja vett seal pole. Kohalikud joovad palju.”
Mulle jättis see pigem hea mulje. Olen alati valmis loputama suud veiniga seal, kus vett jääb väheks. „Kuidas kohalik vein on?” küsisin.
„Kange ja magus.” See ei tõotanud head. Bolognalase arvamust veini suhtes tasub tähele panna. Vahet pole. (Peaksin endale ostma väikese maamaja ja jääma saarele neljaks-viieks aastaks.) Ka kõige kuivem ja põuasem saar oleks pärast Serbia tolmuseid tasandikke vahelduseks.
„Aga miks mitte Ateena?” uuris mees vaikselt, peegeldades minu enda mõtteid.
„Raha napib.”
„Ah! Te lähete siis Kürposele pikemaks ajaks?”
Mu saladus oli paljastatud. Mehe hoiak ning koos sellega ka pilt Küprosest muutusid, viisakus ei luba itaallasel teise plaane kahtluse alla seada või kodumaad pilgata. Küpros pidi saama minu teiseks koduks – seepärast pidas ta nüüd vajalikuks vaadata saart läbi minu silmade. Kohe muutus see maa viljakaks, täis jumalannasid ja mineraalveeallikaid; iidseid kindluseid ja kloostreid; puuvilju, teravilja ning haljendavaid rohumaid; preestreid, mustlasi ja teeröövleid… Mees andis pildile Sitsiilia reisiplakati läike, heakskiitvalt noogutades. „Ja tüdrukud?” pärisin viimaks.
Nüüd ta aga tardus; maadeldes hetkeks viisakuse ja meheliku uhkuse vahel. Tuli tõtt rääkida, sest seal, võiksin teda – ikkagi bolognalast! – süüdistada selles, et mees ei oska naiselikku ilu hinnata. „Väga koledad,” ütles ta viimaks, siira kahetsustundega. „Ikka väga koledad.” See oli heidutav. Jäime mõneks ajaks sõnatult istuma, kuni meie kohal kõrguv aurik tegi ebamääraselt ffffff, pahvides samal ajal välja sireeni summutavaid helmekujulisi aurupilvi.
Kätte jõudis aeg jätta Euroopaga jumalaga.
Väljusime puksiirlaevade eeslikisa saatel sadamast. Veneetsia taustal kõrguvatel küngastel väreles hommikune udu. Kuidas ma saaksingi nende seoste valgel unustada Catherine Cornaro, Küprose viimase kuninganna, kes kahekümne eksiilis veedetud aasta jooksul oli tõenäoliselt juba unustanud oma valitsemise rahutu aja, leides