Kuidas saab unistada kogu oma maa-aluse elu jooksul sellest, et kirjutada raamat järeltulevatele põlvedele, et need põlved teaksid, kust nad tulid, et nad ei kaotaks unistust ükskord tagasi üles minna, ja mitte mäletada sellist asja pisimateski üksikasjades?!
Ja veel Teatralnaja.
„Valetad,” ütles Artjom veendunult. „Tahad meeldida.”
„Eksite. Ma lihtsalt…”
„Sa tahad mulle meeldida, et ma laoksin sulle kõik välja. Kogu oma pagana loo. Tahtsid mind ära osta, jah? Leidsid nõrga koha ja ropsaki konksuga… Jah?”
„Üldse mitte! See on tõestisündinud juhtum…”
„Keri kuradile!”
„Oo,” luristas kõvernina Armentšik tatti nagu udupasun. „Unistajad tülitsevad, kelle unistus on unistuslikum.”
Artjom, vihane iseenda ja selle rumala vana valetaja peale, pani kukla kuulidest auklikule liivale ja surus silmad kinni. Neetud muinasjutuvestja. Hingele saab vaevalt koorik peale kasvada, kui keegi tuleb ja urgitseb lahti.
Vanamees muutus tusaseks ega kavatsenud Artjomi ümber veenda.
Kurat temaga.
Nad ei vahetanud valvekorra lõpuni sõnagi. Jaama minnes ei jätnud Artjom vanamehega hüvasti isegi pilguga.
„Kontrollitud info. Koola poolsaarelt püüti signaal. Seal on ellujäänuid!” Artjom heitis Kirillile paljutähendava pilgu.
„Tõesti?!”
„Tõesti!”
Kirill hüppas üles, nii rõõmus oli ta. Ei arvestanud õhuvooluga ja hakkas köhima. Teades, mis saab, andis Artjom talle rätiku, et huuli tupsutada. Rahunenud Kirill võttis rätiku huulilt, vaatas seda ehmunult ja süüdlaslikult. Artjomil tõmbus süda kokku.
„See kõik läheb üle. Hakkad veel rotte taga ajama! Mõtleks, natuke verd!”
„Ema pahandab. Ära näita talle. Ei näita, eks?”
„Mis sa nüüd! Me oleme sinuga ju voh! Meeskond! Sina ei reeda mind, mina sind!”
„Vannu Ordu nimel.”
„Vannun Ordu nimel.”
„Tõota pidulikult.”
„Tõotan pidulikult Ordu nimel.”
Kirill ronis talle sülle.
„Lase käia. Räägi.”
„Kokkuvõttes,” alustas Artjom. „On kindlad andmed. Püüti kinni signaal põhjast. Koola poolsaarelt. Seal on säilinud täiesti puutumatu tuumaelektrijaam. Selle kõrval on linn. Linna nimi on Poljarnõje Zori. Ilus, eks? Nii et me pole siin üksi. Mõistad, Kirjuh? Ei ole üksi! On ka teisi ellujäänuid! Ja me leidsime nad! Noh?!”
„Äge!” ütles Kirill, pungitades suuri kahvatuid silmi. „On see ikka päriselt tõsi?”
„Päriselt tõsi. Sellest elektrijaamast tuleb nii palju voolu, et jätkub kogu linna soojas hoidmiseks aasta läbi. Linna kohale on ehitatud hiiglaslik klaaskuppel. Suudad seda endale ette kujutada?”
„Ei.”
„Nagu joogiklaas, ainult suur.”
„Milleks?”
„Et soojus välja ei läheks. Väljas on lumi, tuisk, aga sees on soe! Puud õitsevad. Nagu sinu raamatus. Seal on puuviljaaiad, õunad… Tomatid, muide. Inimesed käivad tänaval maikades. Kõikjal on lilled. Toitu on küllaga. Igasuguseid maiustusi. Mänguasjad – mitte nagu sinul siin, ainult kasutatud padrunikestad. Erinevad mänguasjad.”
Kirjuhha pigistas silmad kinni, püüdes seda kõike kohusetruult ette kujutada. Köhatas paar korda kinnise suuga, tasakesi. Hoidis tagasi. Hingas aeglaselt välja. Ilmselt ei suutnud ette kujutada. Artjom ei suutnud seda isegi.
„Aga suvel see kuppel avaneb ja nad elavad värskes õhus. Mitte maa all, vaid väljas, akendega majades. Akendest paistavad teised majad või näiteks mets. Niimoodi elavad. Puhtas, kuivas, värskes. Otse päikese all. Ja sellises õhus ei pääse ükski mikroob, kõik kõngevad. Inimesed käivad tänavatel gaasimaskideta.”
„Kõik mikroobid? Kas tuber kärvab ka?” elavnes Kirill otsekohe.
„Kõik. Tuber esmajoones.”
„Kas sinna tuleb lihtsalt kohale sõita ja lihtsalt hingata ilma gaasimaskita, et terveks saada?”
„Ma usun küll,” ütles Artjom. „Jah. Siin, tunnelites, umbses õhus, niiskuses elab tuber muretult. Aga värskes õhus on kohe surm.”
„Vau! Peab emale ütlema! Küll ta alles rõõmustab! Kas sa sõidad sinna?”
„Poljarnõje Zori on väga kaugel. Sinna ei sõida lihtsalt niisama. Tuleb jõudu koguda.”
„Ma kogun jõudu! Palju vaja on?” Kirill hüples Artjomi põlvel.
„Palju on vaja. Tead, kui kaua sinna sõidab? Maastikuautodega vist… Pool aastat! Maapinnal. Mööda metsi, mööda soid. Mööda purustatud teid.”
„Mis siis? Ma sõidan!”
„Ei, ma ei võta sind vist endaga kaasa. Lähen ainult koos teiste Ordu võitlejatega.”
„Miks?!”
„Ema räägib, et sa ei söö midagi. Meil pole sellist nõrgukest maastikuauto meeskonda vaja. Ainult koormaks kaelas. Teekond pole kerge. Igasugu takistused. Koletised on igal sammul. Musttuhat seiklust tuleb üle elada. Kuidas sa need üle elad, kui ei söö midagi? Sa murdud juba esimeses seikluses! Ei, meie Ordul on vaja võitlejaid, mitte düstroofikuid.”
„Ma ei või neid seeni enam nähagi, Tjom! Brr…”
„Aga juurvilju? Ema hankis sulle juurvilju. Nägid tomatit? See tomat sõitis sinu juurde Sevastopolskajast läbi kogu metroo.”
„Fui!”
„Muide, täpselt samasugune tomat, nagu kasvavad Poljarnõje Zori tänavatel aedades. Proovi. Selles on terve tonn vitamiine.”
„Olgu, ma söön tomati ära. Kui seal kasvavad samasugused.”
„Pane see kohe nahka. Minu juuresolekul.”
„Aga sina räägi seni veel sellest Zorist ja joogiklaasi moodi kuplist.”
Kirjuhha ema, Natalja, seisis väljas, kuulas läbi presendi kõike, iga sõna. Üle ta näo jooksid varjud, sõrmed embasid üksteist.
„Sundisin teda tomatit sööma,” naeratas Artjom talle.
„Miks sa talle seda oma jama ajasid? Ta piinab mu nüüd ju ära,” Natalja ei vastanud naeratusele.
„Miks kohe jama? Võib-olla on see Poljarnõje Zori olemas. Las kujutab ette.”
„Eile käis arst. Tuli Hansast siia.”
Artjomil läks meelest, millist sõna ta tahtis järgmisena öelda. Kartis aimata, mida Natalja talle nüüd teatab, ega mõelnud millelegi. Püüdis mitte millelegi mõelda, et mitte ära sõnuda.
„Tal on jäänud kolm kuud. Kõik. Sinu Poljarnõje Zori.”
Natalja suu kõverdus ja Artjom sai aru, mis oli tema silmis kogu see aeg, kui nad rääkisid.
„Kas mitte midagi ei saa teha?”
Kile. Kuivanud pisarad.
„Eeema! Artjom võtab mind maastikuautoga Põhja kaasa! Kas sa lubad?”
Ta arvas, et Anja magab; või teeskleb, et magab – nagu