Mis oli Tsvetnoi bulvar olnud varem, polnud enam võimalik aru saada. Nüüd oli siin üksainus suur urgas. Kabiinideks, toakesteks, saalikesteks eraldatud, piiritletud vineeriga, puitlaastplaadiga, kastipapiga, lükandsirmidega, kardinatega, eesriietega – Tsvetnoi oli muutunud läbimatuks labürindiks, milles oli rikutud kõiki mõõtmeid. Selles jaamas polnud põrandat ega lage. Kusagil oli suudetud mahutada katuse alla kaks korrust, aga kusagil kolm. Mingid uksed viisid looklevatest kitsastest koridorikestest koikusuurustesse numbritesse, aga teised samasugused platvormialustesse ruumidesse, mis olid sama suured kui jaam; kolmandad viisid teadmata kuhu.
Siin käis tohutu undamine: iga tuba kõlas oma viisil, aga tube oli tuhat. Kusagil nuteti, kusagil oiati, kusagil naerdi, kusagil püüti karjeid summutada reipa muusikaga, kusagil karjuti purjus laule, aga kusagil uluti õudusest. Vaat milline ühine hääl oli Tsvetnoil: nagu saatana koor.
Noh, ja muidugi naised.
Hoorainglid ja karmid naised pagunitega ja auklikes sukkades saatuslikud naised ja palja taguotsaga meditsiiniõed; ja lihtsalt vulgaarseid litse, ilma eputamata – oli terve diviis. Nii palju kui andis mahutada, täpselt nii palju ka mahtus. Kõik karjuvad, kutsuvad, paisutavad oma võlusid üle, püüavad pilku, kõigil napib aega: üheks maohüppeks, kuni temast möödutakse, need pool meetrit. Ei hammustanud läbi, libises maha, ei pritsinud armumürki kriimustusele – kõik, läinud.
Kes ei tööta, see ei söö.
Ljohha valu vaibus kohe, haav hakkas isegi nagu kokku kasvama. Aga Homeros oli siin vales kohas; ainult päris alguses, kui sukelduti keerlevasse ja lõputusse koridori, keeras ta oma luidra kaela tagasi nii, nagu see ei saanudki keerduda – ja vaatas pärast muudkui tagasi, piiludes üle õla.
„Mis on, taat?” küsis Artjom temalt.
„Tundub… Kogu aeg tundub… Igal pool… Kogu aeg…” vastas Homeros. „Üks plika… Kellega… Kes…”
Oležeki paljas jalg hakkas Homerosel käest libisema.
„Tubli, taat!” puhises Ljohha.
„Hoia parem. Seal. Too uks!”
Surija kanti sisse. Seal oli järjekord purustatud hingedest ja kihelevatest kehadest. Ainult naised. Tohter tuli välja – paksude prillidega, plotskiga, kähedahäälne ja mehelik.
„Temast pole elulooma!” teatas maakler talle igaks juhuks.
Et Oležek ei määriks vastuvõturuumi oma viimase verega, nõustuti ta kohe ette võtma. Pandi harkisjalu naiste tooli, võeti padrunisalv avansiks, kui ta siiski kärvab, ja kästi mitte ootama jääda.
Ljohhale anti piiritust, et joota suud käel, aga ta jäi ikkagi järjekorda.
„Nad istuvad siin nagu inimesed, mitte nagu professionaalid,” selgitas ta Artjomile sosinal, viidates kurbadele daamidele. „Äkki kohtan seda õiget?”
Äkki. Jäeti hüvasti.
Ma tegin, mis suutsin, selgitas Artjom endale. Seekord tegin, mis suutsin.
Kõnni julgelt.
„Vaat: sinna või siia.”
Nad istusid mingis toakeses. Postil kooldus inetu ja alatoitluses plika, kes oli umbes neljateistkümneaastane; rindu polnud tal üldse ja roided turritasid haledalt, tõmmates viledaks pestud trikood pingule. Ta muudkui ronis oma kontidega Artjomi supikaussi, aga tollel oli piinlik teda minema ajamisega solvata, sest teisi kliente tal polnud, ja Artjom tegi lihtsalt nägu, et siin pole mingit posti ega plikat. Või oli see veelgi solvavam? Kus on prostituudi uhkus, millises kohas? Pole teada. See-eest oli supp odav, aga tuli juba kokku hoida. Padrunid olid kadunud kiiresti ja tühja-tähja peale.
Seinal rippus metroo kaart. Sellest jutt käiski.
Tsvetnoi bulvarist läks edasi kaks teed. Üks – otse – viis Tšehhovskajale. Teine – ülekäigu kaudu – viis Trubnajale ja pärast Sretenski bulvarile. Kui uskuda kaarti, sai Teatralnajale nii ühe kui ka teise kaudu. Aga mõlemat pidi ei saanud. Kaart oli ammu joonistatud.
Ümberistumissõlm – Tšehhovskaja, Puškinskaja, Tverskaja – kandis nüüd teist nime: Neljas Reich ja see oli justkui Kolmanda järglane. Võib-olla võltsis testamenti, aga võib-olla kehastus ümber.
Režiimi võib tappa, impeeriumid jäävad vanaks ja surevad, aga ideed on nagu katkupisikud. Need kuivavad ja uinuvad hukatusse viidud surnutes ja ootavad nii kas või viis sajandit. Hakkad tunnelit kaevama, satud katkukalmistule… Puudutad vanu luid… Ja pole tähtis, mis keeles sa varem rääkisid, millesse uskusid. Pisikule sobib kõik.
Aga endisest Sokolniki harust, mis poolitas metroo, oli ammugi saanud Punane Liin. Nimi polnud pandud värvi, vaid usutunnistuse järgi. Unikaalne eksperiment: kommunismi ehitamine eraldiseisval metrooliinil. Valem on sama – üleüldine elektrifitseerimine pluss nõukogude võim. Ja selle võrrandi ülejäänud muutujad; mis pole tegelikult üldse muutujad, kui palju aega ka mööda ei läheks.
Mõned surnud on elavatest kõbusamad.
„Ma ei saa Reichi minna,” Artjom raputas pead. „Ei tohi. Tõmba Tšehhovskaja maha.”
Homeros vaatas talle küsivalt otsa.
„See on siiski lühim tee. Tšehhovskajalt Tverskajale, aga seal on Teatralnaja juba järgmine.”
„Tõmba maha! Mul on seal…”
„Sa oled ju venelane? Valge.”
„Asi pole selles. Mind…” Artjom kutsus sõrmega meeleheites kepslevat plikat. „Tule, söö suppi. Minu kulul. Ära tilpne siin.”
Ta ei suutnud pärast Hansa vestlusi avameelne olla. Kõikjal kangastusid sviitrid.
„Pole tähtis. Ma ei lähe läbi Reichi. Neid jätiseid ma… Parvel, kui siia sõitsime… Talitsesin end vaevu. Kui neid poleks olnud viis… Viiega on kuidagi… Ebamugav… See meie surija ka veel… Munaga…”
„Loll olukord…” Homeros silitas põlvedel tukkuvat kana. „Kahju mehest.”
„Täna oli pikk päev.” Artjom pühkis suud. „Hei! Hei, ettekandja!”
„Ah?” Ettekandja oli eakas, räpakas, ükskõikne.
„Mida sul on? Samakat on?”
„Seentest. Nelikümmend kaheksa kraadi.”
„Jah. Võtad ka, taat?”
„Kui, siis viiskümmend grammi. Ja vorsti. Muidu murrab maha.”
„Mulle sada.”
Toodi.
„Kuidagi lõputu päev. Joome selle idioodi terviseks. Oležeki. Et ta elaks. Et ma ei näeks teda ta munaga unes.”
„Olgu. Väga rumal lugu. Ajuvaba.”
„Mind kraapsas ju lähedalt. Tead, midagi ei tunne. Brr. Praegu mõtlen: kõik oleks võinud lõppeda. Ja mitte kõige hullemal moel. Kas see oleks sinu raamatusse sobinud? Prauhh! Ja selline lõpp, eks? Juhuslik kuul.”
„Kas sa arvad tõesti, et võinuksid seal surra?”
„Ehk oleks see isegi hea olnud?”
„Kolme jaama kaugusel Teatralnajast?”
„Kolm jaama…” Artjom kummutas veel; heitis pilgu suppi uppunud tantsijannale, morni olemisega ettekandjale. „Kas ta on üldse olemas, taat, see radist? Räägi tõtt. Kuhu ma üldse lähen? Milleks?”
„On. Pjotr. Perekonnanimi oli vist Umbach. Pjotr Sergejevitš. Me saime tuttavaks. Minu eakaaslane.”
„Umbach. On see hüüdnimi või? Nagu oleks Reichist põgenenud. Nende jätiste eest.”
„Kas toon