„Kuradi Alma-mutt! Kuradi näljarott!” pomisesin ma vihaselt. See „kuradi” ja „mutt” nagu ka „näljarott” olid minusuguse paipoisi kõige hullemad sõnad. Roppe ma veel ei osanudki. Olin viisakas poiss, ning mu isa-ema nõudsid ka vaesemate ja viletsamal järjel elavate majakaaslaste tingimatut härratamist ja prouatamist. Ka napsimeeste, keda kah mõni tänavapoolses majas elas. Isegi tolle haisva vanamehe, kes meie kandis õuelt õuele käis, suur kartulikott seljas, ja rämedalt oma soove teatas. Nimelt:
„Kaltsu, konti, vana rauda!..”
Kui üksinda kodus olin, tegin akna vaikselt lahti ja piuksatasin lisaks: „Härra kotimees!.. Ennu ka!” Tema siis vahtis ringi, et kust see lapsehääl küll tuleb, aga mina kadusin akna juurest nagu tuul ja pugesin isa-ema voodi all peitu. Vaat’ mis julge poiss.
See härratamine jäi mulle niisiis väga verre. Ükskord hakkas suure kõhuga majaomanik härra Birnbaum mürinal naeru möirgama, kui nägi, kuis ma kojaseinal suurt porikärbest igatsevalt vaatasin, ja kuulis, kuis ma toda tiivulist meelitasin. Mina pöördunud säravsinisetagumikulise poole viisakalt (isand Birnbaum pajatas sellest hiljem hirnudes mu emale) ja palunud:
„Kas te ehk ei roniks natuke allapoole, HÄRRA Kärbes!..”
Nii et vaat mis viisakas poiss see väike Enn oli: härra olgu igal sõnal, vähemalt elusolendil ees!
„Mis sa sest porilasest tahad. Tiivad ää kiskuda või,” küsis mühakas rikkur seda pilti nähes minult. Milline vastik mõte! Mina olin ju hella hingega poiss. Vastasin viisakalt, et tahaksin nii ennenägematult suurt kärbest lähemalt uurida.
„Tema anatoomia on paeluv…” selgitasin oma soovi.
„Anatoomia… Paeluv…” Need poisikese suust kuuldud ebatavalised sõnad ajasid peremehe ilkuma. Ja ilmselt ka vihastasid. Kelleks see naga end peab?!
„Või teda huvitab „paeluv anatoomia”… Sa, professor, vaata parem seda, et sul makaronid ninast välja ei poeks.”
Nohu oli mul parajasti tõesti, ja mine tea, vast nireke nina allgi, kuid kas nii siis räägitakse?!
Solvumispisarad silmis, laususin talle:
„Ma… ma palun teid tõsiselt vaikida.” (Ma loodan lugejat teadvat – härra Birnbaum ei teadnud nähtavasti mitte –, et niiviisi kutsusid korporandid üksteist mõõkadega kahevõitlusele. Selle juurde kuulus veel ka kindaheit, kuid neid polnud mul kusagilt võtta.) Ja seejärel sammusin ma uhkesti trepist alla.
Võidakse huvi tunda, et miks ma toda porikärbest alla tahtsin meelitada. Tunnistan, et putukad huvitasid mind poisikesepõlvest alates ja huvitavad tänagi.
Kord Raikkülas, vanaisatalus, teisisõnu meie maakodus, olin mina, kolme-neljane nublu, kelle suu muidu kuidagi ei tahtnud kinni seista, äkki tükk aega vaikne olnud nagu sukk ja ise kuidagi kavalalt, iseäralikult, justkui mõnulevalt muianud. Aga ikka kõvasti kinnipigistet suuga.
Ema ei jätnud mind rahule – midagi pidi mul suus olema, kas kuskilt mitte päris ausalt saadud komm või midagi muud sellist. Mind kamandati suud avama. Punnisin vastu mis punnisin, lippasin põõsa taha, et midagi seal salaja välja sülitada. Aga nähti ära… Ja selgus, et mul olnud suus … maipõrnikas…
ENN KOOS EMAGA
„Mis rämpsu sa suhu ajad, võid haigusi saada…” Ema oli sedavõrd üllatunud, et noomiv monoloog jäi päris lühikeseks.
„Jube mõnusasti kõditab. Keele alt… Ja vaata, ta on ju nii ilus kullakarva roheline…”
„Varsti ajad sitasitikaid kah veel suhu, poisikratt,” ühmas vanaisa, keda see lugu pigem naerma ajas kui vihastas.
+ Meie maja Väike-Ameerika 32 ja selle lähikond?
Mulle meeldis meie kandi poodide, ka pisikeste keldripoodide rohkus. Igatsen neid tänini – kuidagi armsad, õdusad, kodused. Üks kommipood oli kohe meie maja vastas, keldrikorrusel, suurem bakaalkauplus (seda sõna me siis vist ei kasutanud), kust peale makaronide, jahu ja muu sai ka maiustusi osta, jäi vast sada meetrit eemale Lilleküla jaama poole.
Väikesesse üle-tee kommipoodi korraldasime me mingis segases sõjaolukorras – mitte ei mäleta, kes meid seekord parajasti just vabastasid – koguni rüüsteretke, sest poe omanik tegi segastel aegadel vehkat. Ju oli tal midagi hingel.
Viktor Urva, meie kandi ettevõtlik, parasjagu sulikommetega poiss (sõna „urvaplaaster” on siin päris asjakohane!), oli just õige mees poe keldriust mingi traadiga lahti muukima. Ajasime purgikompvekke – tollal levinud kaup – taskud nii täis, kui andis. Peamiselt just põnevuse pärast. Šokolaadides, mis aknalauale välja olid pandud, tuli aga pettuda: päike oli nad värvituks kuivatanud ja maitsegi maiustel lahtunud. Tahvlid olid täis otsekui koiaugukesi… Need kena ümbrisega tahvlid said meie, pettunud laste poolt pikema jututa minema visatud. Ehkki natuke kahju oli ka, sest nad kujutasid endast ju sõjasaaki. Nii et on mul poisina, näe, röövlitöödki tehtud. (Täiskasvanud tirisid pöördelistel aegadel Kopli raudteejaamast koju päratuid kohvi- ja suhkrukotte. Eks nemad meile eeskujuks olidki.)
Poodidega seoses meenub mulle aga ka midagi põnevamat: juhtusin isa ja ema juttu pealt kuulma, ja ema jutu järgi pidi sealne karnimees – karn asus Kesk- Ameerika (hiljem Kuu) ja Tähe tänava nurgal – olema „õnnetu armastaja.”
Mida see õieti tähendab? Kui suur see „õnnetult armumise õnnetus” on ja kuidas sellest aru saab, et inimesega lood sedasi?
Otsemaid läksin ma keldrikorrusel asuva karni aknast sisse piiluma, et seda kurva saatusega meest näha. Misuke ses õnnetus armastuses ollakse? Kas istub mees murtult käsipõsakil, pisar silmanurgas? Äkki on tal revolvergi käeulatuses, et endale kuul pähe põmmutada?
Ent ma pidin pettuma. Polnud tegu igeriku ega kiilaka onuga, mida ma miskipärast eeldasin, sest teadsin, et niisugused ju naistele ei pidada meeldima; aknast sisse piiludes sain ma aga hoopis vastupidise mulje: mees oli pikk, sihvakas, tugev, mustapäine. Ja üleüldsegi mitte õnnetu: vilistas midagi lustakat ning viibutas liha tükeldades sõjakalt kirvest, naeratus suul… Mees nagu mees muiste. Saa sa nüüd siis neist suurte inimeste juttudest aru.
Alles pikema uurimise peale nägin, et mees oli endal ühe nimetissõrme maha raiunud. Kas see võib olla „õnnetu armastuse” põhjus. Minu ema selle pärast küll isa ei jätaks…
+ Üldjuhul polnud meil täiskasvanutega noil aegadel veel eriti pistmist. Vast ehk Pleki-Atsiga, kuid ega teda ju saanudki täie eest võtta. Meie õuele ilmumisest andis too vist igavesti lapseks jääv pooltäiskasvanu märku vilega. Küll võis ta, kaks sõrme suus, valjusti vilistada! Majarahvas pidas ja kutsus seda kerge kiiksuga onu „meie ullikeseks”.
Ta mängis poistega raevukalt ja samas sõbralikult rahvastepalli ja koguni plikadega keksu. Sai kõigiga hästi läbi; ka Tiiduga, keda vahel pilgati, sest naabermaja poiss, keda sunniti pühapäeviti golfipükse kandma, hakkas erutudes kokutama.
Pleki-Atsi suured rõõmupäevad olid need, kui Elleni isa – vasesepp – lubas tal puuhaamriga plekilatakatest mõlke välja lüüa. Oo neid kõmahtusi, mis meidki kurdistama kippusid! Oo õnneilmet Atsi pilvitul näol!
Atsiga, õigemini tema nimega seoses meenub ka üks lugu.
Naabermaja Tiidul sündis õde. Uurisime temaga kahekesi seda punase näoga, pidevalt vett läbilaskvat ja vigisevat pampu – nokuta tegelast (piilusime teki serva alt), kes vastu Tiidu ootusi temaga üldse mängida ei tahtnud. Tiit oli nimelt vastsündinud õe voodikese ette toonud („Saad endale mängukaaslase,” oli ju ema öelnud.) igasuguseid mänguasju: plekist autosid, ehitusklotse ja isegi kaardimängu Must Peeter. Ei võtnud õeraasuke aga mängudes vedu.
Kui Tiidu leivapoe müüjannast ema poest koju jõudis, küsis ta meilt, et mis nimi tuleks uuele ilmakodanikule panna.
Tiit oli kiire vastama:
„Pleki-Ats.”