„Ei,” ütles ta. „Me ei jäta Gavinit siia.” Ta pildus rahapunga vaikse kõlina saatel käest kätte, jõudis otsusele ning pistis selle taskusse.
„Me matame ta ise,” ütles ta. „Fergus, kas sa astuksid ehk sisse sellesse talli seal ja vaataksid, kas sa saad hästi odavalt ühe labida osta?”
Meie lühike teekond kiriku juurde läbi Charlestoni tänavate ei olnud just nii uhke kui tavaline matuserong, ehkki Duncan jäi kindlalt selle juurde, et kordab teel oma itku kõige huvitavamaid osi, nagu komme ette nägi.
Jamie sõitis aeglaselt, ergutades hobuseid aeg-ajalt mõne hüüdega; Duncan tuigerdas nende kõrval ja jorutas kähedalt matuselaulu, hoides ühel hobusel päitseist kinni, Ian tegi sama teisega, et loomad perutama ei hakkaks. Mina tulin Fergusega vankri järel väärikas leinas, Fergusel värskelt ostetud labidas poolviltu rinnal nagu musket, huulil aga sünge ennustuspomin, kuidas me Charlestoni rahu rikkumise eest kõik selle öö veel soolaputkas veedame.
Kirik asus vaiksel tänaval, majadest eemal. Mis oli märkamatuks jäämise mõttes hea, aga tähendas ühtlasi, et kirikaias oli kottpime, sinna ei ulatunud ainsagi tõrviku ega küünla kuma.
Värava kohal kõrgusid suured magnooliad, nahkjad lehed kuumast longus; rida mände, mis pidid päevaajal varju ning kergendust pakkuma, püüdsid öisel ajal kinni viimsegi kuu- ja tähevalguse, nii et surnuaed oli pime nagu … nagu haud.
Kõndides oli tunne, nagu tuleks pidevalt kõrvale lükata mustast sametist kardinaid, mis olid lõhnastatud tärpentiniga – see õhkus lõputute pehmete, aromaatsete lainetena päikesekuumadest mändidest. Miski ei võinuks olla nii erinev Šoti mägede kargest puhtusest kui see lõunamaine lämmatav leitsak. Kuid tumeda telliskivimüüri ääres hõljusid õrnad uduviirud ja mul oleks hea meel olnud, kui ma poleks nii elavalt mäletanud Jamie lugu tannasq’ist.
„Küll me koha leiame. Jääksid õige hobuseid hoidma, Duncan.” Jamie libistas end pukist alla ja võttis mul käsivarre alt.
„Leiame talle kena kohakese näiteks kuskil müüri ääres,” ütles ta mind värava poole juhtides. „Ian ja mina kaevame, sina näitad valgust ja Fergus võib valvet pidada.”
„Aga Duncan?” küsisin üle õla vaadates. „Saab ta hakkama?” Šotlast polnud enam näha, tema pikk kiitsakas kuju oli hobuste ja vankriga kokku sulanud, kuid teda võis veel selgesti kuulda.
„Tema on meie pealeinaja,” ütles Jamie vaevumärgatava muigega. „Ettevaatust peaga, inglismann.” Kummardasin masinlikult ja jäme magnooliaoks ei tabanud mind; ma ei teadnudki, kas Jamie tõesti oskab täielikus pimeduses näha või tunneb asju instinktiivselt, kuid igatahes ei olnud ma teda veel kunagi näinud komistamas, ükskõik kui pime ümberringi poleks olnud.
„Aga kas sa ei arva, et keegi märkab värsket hauda?” Lõpuks ei olnud surnuaial siiski täiesti pilkane; magnooliate alt välja saanud, suutsin ma eristada ähmaseid hauakive, mis paistsid pimeduses ebareaalsed, kuid kurjakuulutavad, ja nende jalamilt paksu rohu seest kerkis kerget udu.
Mu jalatallad surisesid, kui me kivide vahelt ettevaatlikult läbi kõndisime. Oleksin nagu tundnud, kuidas selle ootamatu häirimise peale maa alt mingeid vastumeelsuslaineid õhkub. Kriimustasin hauakivi vastu säärt ja hammustasin huulde, et mitte hakata selle omanikult andestust paluma.
„Ma usun, et märkab.” Jamie lasi mu käsivarrest lahti, et tuhlata vammusetaskuis. „Aga kui preester tahtis Gavini matmise eest kümme šillingit, siis ma ei usu, et ta hakkaks teda ilma rahata välja kaevama, eks?”
Noor Ian materialiseerus äkki mu kõrval, nii et ma ehmatasin.
„Onu Jamie, põhjamüüri ääres on ruumi,” ütles ta vaikselt, ehkki oli üsna kindel, et keegi meid ei kuule. Ta pidas vahet ja tuli mulle veidi lähemale.
„Siin on väga pime, on ju?” Poisi hääl kõlas ebakindlalt. Ta oli joonud peaaegu sama palju kui Jamie või Fergus, aga sellal kui vanematesse meestesse oli alkohol vaid sünget huumorit süstinud, avaldas see Iani meeleolule märksa rõhuvamat meeleolu.
„On tõesti. Aga mul on siin üks küünlajupp, mis ma kõrtsist kaasa võtsin; oota natuke.” Vaikne kahistamine andis märku, et Jamie otsib tulekivi, taela ja tulerauda.
Kõikemattev pimedus tekitas minus kehatuse tunde, nagu oleksin ise vaim. Vaatasin üles ja nägin tähti, mis paistsid läbi lämbe õhu nii nõrgalt, et maapinnale mingit valgust ei heitnud, andes aimu vaid tohutuist kaugustest ja lõputusest.
„Nagu ülestõusmispühade öine teenistus,” kostis vaikselt Jamie hääl, mida saatsid tulelöömise kraapivad helid. „Nägin ükskord sellist, Jumalaema kirikus Pariisis. Ettevaatust, Ian, seal on kivi!” Mütsatus ja allasurutud oie andsid märku, et Ian oli kivi ikkagi üles leidnud.
„Kirik oli täiesti pime,” jätkas Jamie, „aga kirikulised ostsid ukse peal vanamuttide käest peenikesi küünlaid. See nägi välja umbes samamoodi …” – ma pigem tundsin kui nägin, kuidas ta taeva poole viipas – „… üleval suur tühjus, täielik vaikus, ja ümberringi kõik tihedalt rahvast täis.” Kuigi oli kuum, tekitasid need sõnad minus tahtmatult külmavärina, manades silme ette pildi surnutest meie ümber, kes seisavad vaikselt külg külje kõrval ja ootavad peatset ülestõusmist.
„Ja just siis, kui mulle tundus, et rohkem ma seda vaikust ja rahvamassi ei kannata, kostis ukse juurest preestri hääl. „Lumen Christi!” hüüdis too, ja abilised läitsid suure küünla, mis tal käes oli. Siis panid abilised sellest põlema omaenda peenikesed küünlad ja hakkasid nendega mööda vahekäike lippama, ja andsid tule edasi kirikulistele.”
Nägin ta käsi, mida tuleraualt lendavad sädemed pisut valgustasid.
„Siis oli kirik korraga täis tuhandeid leeke, aga kõik see tuli sellest ühest, mis pimedusest läbi murdis.”
Kraapiv heli vaikis ja Jamie eemaldas kausiks tehtud peo, mis oli varjanud süttinud leeki. Leek kogus jõudu ja valgustas ta nägu alt, kullates kõrgeid põsesarnu ja laupa ning jättes varju tema sügaval asetsevad silmad.
Ta tõstis küünla kõrgemale ja uuris ümbritsevaid hauakive, mis olid õudsed nagu mõni Šoti kiviring.
„Lumen Christi,” kordas Jamie tasa, kummardades peaga graniitsambale, mille tipus oli rist, „et requiescat in pace, amice.”7 Poolnaljatlev toon oli ta häälest kadunud, ta rääkis täiesti tõsiselt ja see mõjus mulle kummaliselt rahustavalt, nagu oleks keegi tähelepanelik pealtvahtija ära läinud.
Jamie naeratas mulle ja ulatas küünla.
„Vaata, kas leiad tüki puud tõrviku jaoks, inglismann,” ütles ta. „Ian ja mina hakkame kordamööda kaevama.”
Ma ei olnud enam närvis, kuigi mul oli endiselt tunne nagu hauaröövlil, kui ma seal männi all oma tõrvikuga seisin ja jälgisin, kuidas noor Ian ja Jamie süvenevas hauas kordamööda rassisid, nii et paljas selg tulevalguses higist läikis.
„Arstiteaduse üliõpilased maksid vanasti selle eest raha, et neile surnuaialt värskelt maetuid varastataks,” ütlesin ma, ulatades pingutusmõmina saatel august väljaronivale Jamiele oma niiske taskuräti. „See oli ainus võimalus, kuidas õppida lahkamist.”
„Ah vanasti,” ümises Jamie. Ta pühkis näolt higi ja heitis mulle hapu kiirpilgu. „Või tehakse tänapäeval?”
Õnneks oli tõrvikust hoolimata nii pime, et Ian mu punastamist ei märganud. See polnud mu esimene libastumine ja vaevalt et ka viimane, aga enamasti olid sellised süüdimatused, kui neid üldse märgati, lõppenud kõigest mõne küsiva pilguga. Tõde oli lihtsalt nii uskumatu, et ei saanud kellelegi pähe tulla.
„Jah, ma arvan, et seda tehakse,” jäin nõusse. Mind pelutas mõte äsja väljakaevatud lagunevast laibast, mis on alles määrdunud oma rüvetatud haua mullast. Palsameeritud ja roostevabast terasest lauale tõstetud surnukehad ei olnud samuti meeldivad, kuid