Kaelad kummitasid mu mõtteis läbisegi surmaga. Märkamatult pistsin käe kurgu alla ja panin sõrmed kaela ümber. Tundsin, kuidas unearterid trummidega ühes rütmis tukslesid ja kui ma sisse hingasin, ummistas kuum niiske õhk mu kõri, nagu hakkaksin lämbuma.
Lasin käe kiiresti alla ja tõmbasin kopsud nii täis, kui suutsin. See oli viga. Minust eespool seisev mees ei olnud kuu aega või kauemgi ennast pesnud; tema kaeluseserv oli mustusest tume, ta riided lehkasid läpa ja kopituse järele, mis mõjus vängelt isegi keset seda higistavat rahvamassi. Toidumüütajate lettidelt kerkiv sooja leiva ja praetud seapeki lõhn segunes kõdunevate vesikasvude omaga, mida õhkas soo, ja kõike seda lahjendas vaid pisut sadama poolt siia kanduv soolane hõng.
Mu ees seisis hulk lapsi, kes kaela õieli ajades midagi näha üritasid ja tammede ning palmide alt tänavale vaatama jooksid, kust muretsevad vanemad neid tagasi kutsusid. Mulle lähima tüdruku kael oli nagu rohukõrre valge osa, peen ja mahlane.
Läbi rahvahulga käis elevuse säbarlainetus; tänava teisest otsast hakkas paistma hukkamisprotsessioon. Trummide mürtsumine tugevnes.
„Kus ta on?” pomises Fergus mu kõrval samuti kaela pikaks ajades. „Ma oleksin pidanud temaga ikka kaasa minema!”
„Küll ta välja ilmub.” Ma tahtnuks kikivarvule tõusta, kuid tundsin, et see poleks väärikas. Kuid vaatasin siiski otsivalt ringi. Seni olin Jamie rahvahulgast alati üles leidnud; ta oli enamikust inimestest peajagu pikem, nii et isegi õlad paistsid, ja ta juuksed särasid valguse käes vaskpunaselt. Kuid praegu ei olnud temast märkigi, ma võisin näha vaid tanude ja kolmnurksete mütside kobrutavat merd, mis kaitsesid kuumuse eest neid kodanikke, kes olid tulnud liiga hilja, et võtta sisse vaatekoht varjus.
Kõigepealt tulid rahvahulga peade kohal laperdades lipud, Suurbritannia ja Kuningliku Lõuna-Carolina Koloonia omad. Ja siis veel üks, millel oli kujutatud koloonia kindralkuberneri perekonnavappi.
Seejärel tulid trummilööjad, kahekaupa ja ühte sammu, ning nende trummipulgad langesid kordamööda. Tegemist oli aeglase ja süngelt halastamatu marsisammuga. Leinamarss, mõtlesin ma, seda kadentsi nimetataksegi vist nii; asjaoludega sobis see muidugi eriti hästi. Trummide mürtsumine kattis kinni kõik muud helid.
Trummilööjate järel tuli rühm punakuubi ja nende keskel vangid.
Vange oli kolm, käed selja taha seotud, raudrõngad kaelas ja rõngastest läbi jooksva ketiga ühendatud. Esimene mees oli lühike ja vanapoolne, räbalais ning viletsa olemisega – tuigerdav inimvare, kes vaarus ja koperdas nii kõvasti, et vangide kõrval kõndiv vaimulik pidi mehe püstihoidmiseks tal käest kinni haarama.
„Kas see on Gavin Hayes? Ta paistab haige olevat,” pomisesin Fergusele.
„Ta on purjus,” kostis vaikne hääl mu selja tagant ja kui ma kiirelt ümber pöörasin, nägin Jamiet, kes üksisilmi õnnetut protsessiooni vaatas.
Lühikese mehe tasakaalukaotused segasid rongkäigu edasiliikumist, sest kui ta tuigerdas, pidid ka teised kaks püstijäämiseks kiira-käära kõndima. Üldmulje oli selline, nagu oleks kolm viinanina nurgapealsest kõrtsist koduteele asunud, mis oli teravas kontrastis sündmuse tõsidusega. Kuulsin trummipõrina tagant naerukahinat ja Idalahe tänava sepisrõdudel seisvate inimeste seast kostis hõikeid ning ergutamist.
„Sinu töö?” küsisin tasa, et mitte tähelepanu äratada, ehkki oleksin võinud ka karjuda ja kätega vehkida – kellelgi polnud silmi muu kui vaid meie ees lahtirulluva stseeni jaoks.
Ma pigem tundsin kui nägin, kuidas Jamie õlgu kehitas, misjärel ta mu kõrvale astus.
„Seda ta mult palus,” ütles ta. „Ja kõik, mis ma tema heaks teha sain.”
„Brändi või viski?” küsis Fergus, hinnates Hayesi väljanägemist asjatundja pilguga.
„See mees on šotlane, poja.” Jamie hääl oli sama rahulik kui nägu, kuid ma tajusin selles teatud pinget. „Ja tema tahtis viskit.”
„Tark valik. Kui tal veab, siis ta ei pane tähelegi, kuidas nad ta üles poovad,” ümises Fergus. Mehike oli pastori haardest välja libisenud ja näoli savisele tänavale kukkunud, tõmmates sellega ühe saatusekaaslase põlvili; viimane vang, kes oli pikk ja noor mees, püsis jalul, kuid kõikus iga hinna eest tasakaalu hoides tugevalt küljelt küljele. Rahvas möirgas kahjurõõmsalt.
Vahtkonna ülema nägu valge paruka ja halja soomuskrae vahel oli punane nagu vähk, ja see tuli ühtaegu nii vihast kui päikesest. Ta käratas mingi käskluse, trummid jätkasid mürtsumist, ja üks sõdur hakkas kiiruga lahti päästma vange ühendavat ketti. Hayes tiriti tseremoonitsemata püsti, kaks sõdurit võtsid tal teine teisest käest kinni ja protsessioon jätkas nüüd edasiliikumist juba paremas rivikorras.
Kui nad tapalavani jõudsid, rahvahulgast enam naeru ei kostnud. Tapalava kujutas endast võimsa tamme oksaharude alla paigutatud muulakaarikut. Tundsin trummide mürtsumist lausa taldadega. Mul hakkas päikesest ja haisust veidi paha. Trummid vaikisid äkki ja vaikus pani mu kõrvad kumisema.
„Inglismann, sa ei pea seda vaatama,” sosistas Jamie. „Mine tagasi vankrisse.” Ta enda pilkumatu silmavaade püsis Hayesi peal, kes vahtis häguse pilguga ringi ning kõikus ja mõmises teda kinni hoidvate sõdurite haardes.
Ma ei tahtnud tegelikult üldse vahtida. Kuid veel vähem võisin ma lasta Jamiel seda üksinda pealt vaadata. Tema oli tulnud Gavin Hayesi pärast, mina olin tulnud tema pärast. Pigistasin ta kätt:
„Ma ei lähe kuskile.”
Jamie ajas selja sirgu ja pea kuklasse. Ta astus sammu edasi ja veendus, et paistab rahva seast välja. Kui Hayesis veel nii palju kainust on, et üldse midagi näha, siis viimane asi, mida ta selles elus näeb, on sõbra nägu.
Nii palju oli. Kui Hayes kaarikule tõsteti, väänutas ta kaela ja vaatas sinna-tänna, nagu otsiks meeleheitlikult midagi.
„Gabhainn! A charaid!”1 hüüdis äkki Jamie. Hayes märkas teda kohe ja lõpetas visklemise.
Mees suutis tuikudes püsti püsida, kui kohtuotsus ette loeti: vargus kuue naela ja kümne šillingi väärtuses. Ta nägu kattis punakas tolm ja halli habemetüüka sees pärlendasid värisevad higipiisad. Pastor kummardus lähemale ja pomises talle midagi tungivalt kõrva.
Siis alustasid trummid jälle oma kindlat ja aeglast mürtsumist. Timukas vedas silmuse üle kiilaneva pea ja tõmbas selle kõvasti kinni, lükates sõlme korralikult täpselt kõrva alla. Vahtkonna ülem seisis liikumatult, saabel üles tõstetud.
Äkki ajas surmamõistetu ennast sirgu. Pilk Jamiel, avas ta suu, nagu kavatseks midagi öelda.
Saabel välgatas hommikupäikese kiirtes, trummid tegid viimast korda põmm! ja vakatasid.
Vaatasin Jamiele otsa; ta oli näost kaame ja silmad pärani. Silmanurgast nägin võbelevat köit ja rippuva kaltsupuntra kerget reflektoorset tõmblust. Läbi paksu õhu levis terav uriini- ja roojalehk.
Minust teisel pool jälgis poomist kiretult Fergus.
„Aga ma arvan, et ta ikkagi nägi,” pomises ta kahetsevalt.
Surnukeha kiikus kergelt, nagu tinast raskus loodinööri otsas. Rahvahulgast kostis õudus- ja kergendusohe. Viiresed kisasid hõõguvas taevas, sadamahääled kandusid nõrgalt ja häguselt läbi raske õhu, kuid neemeots oli mähkunud vaikusse. Oma asukohast kuulsin, kuidas kõlkuva laiba jalas oleva saapa otsast midagi vaikselt tilkus: silk … solk … silk.
Mina Gavin Hayesit ei tundnud ega leinanud teda seepärast isiklikult, kuid mul oli hea meel, et see oli käinud nii kähku. Heitsin talle vargse pilgu, endal imelik sissetükkija tunne. Tegemist oli ülimalt eraviisilise aktiga, mis sooritati ülimalt avalikult,