Tema verine sepitsus. Graeme Macrae Burnet

ja kibedus, vaesus ja surmavaev, mida me iga päev näeme?” küsis ta. Vastus on tema sõnul see, et kõik need hädad on meie patu vili. Inimene üksi on jõuetu patuiket turjalt heitma. Sel põhjusel on meil vaja lunastajat: päästjat, kelleta me kõik hukkume.

      Kui mu ema oli mulda sängitatud, läksime leinarongkäigus üle rabanõmme. Päev oli nagu selles kandis tihti laushall. Taevas ning Raasay saare mäed ja laht lisasid sellele värvile vaid õige pisut varjundit. Isa ei poetanud teenistuse ajal ega pärastpoole ühtki pisarat. Ta nägu võttis tardunud vormi, mis sealtpeale harva muutus. Ma ei kahtle sugugi, et mister Galbraithi sõnad läksid talle sügavale hinge. Mina ise olin päris kindel, et meie ema ei viidud ära mitte isa, vaid minu pattude pärast. Juurdlesin mister Galbraithi jutluse üle ja otsustasin selsamal hetkel sealsamas sel hallil pinnal, et kui tuleb võimalus, saab minust isa lunastaja ning ma päästan ta ära sest hädisest seisust, kuhu ta on langenud minu pattude tõttu.

      Mõni kuu hiljem kinnitas mister Galbraith mu isa kogudusevanemaks, seda tänu isa tunnistusele, et tema piinad on tasu tema patuse elu eest. Isa kannatused olid koguduseliikmetele õpetlikud ja neile oli kasulik näha, et isal oli kirikus silmapaistev roll. Ma usun, et mister Galbraith oli mu ema surma üle üsna õnnelik, sest see kinnitas tema kuulutatud õpetuse õigsust.

      Kaksikud nutsid pidevalt ema järele ja sellele ajale tagasi mõteldes tulebki mulle alati meelde nende vaibumatu halin. Suure vanusevahe tõttu ei olnud ma tundnud oma nooremate vennaste vastu iial midagi peale ükskõiksuse, kuid nüüd tekitasid nad minus varjamatut vaenulikkust. Kui üks jäi viivuks vait, puhkes teine tönnima, ajades omakorda esimesegi jälle häält tegema. Isa ei kannatanud nende nutulaulu ja püüdis neid vaigistada võmmudega, mis neid üksnes uuesti röökima panid. Mäletan hästi lapsukesi põhukotil teineteise külge klammerdumas, näol õudus, kui isa sammus üle kambri neid nuhtlema. Ma jätsin vaheleastumise Jetta hooleks, ja ma kujutan selgelt ette, et kui tema poleks seda söandanud, oleks isa neile õnnetusehunnikutele lõpu peale teinud. Meil soovitati saata kaksikud samuti Toscaigi, aga isa ei tahtnud sellest kuuldagi, väites, et Jetta on küllalt vana neile ema eest olema.

      Mu armas õde Jetta tegi läbi väga suure muutuse, otsekui oleks varihing üleöö tema asemele asunud. Lõbus ja võluv tüdruk oli asendunud tusase, mõtliku ja kühmu vajunud kujuga, kes kandis isa pealekäimisel musti leseriideid. Jetta pidi võtma enda kanda ema ja abikaasa rolli: valmistama süüa ja teenima isa, nii nagu ema oli seda varem teinud. Just sel ajal otsustas isa, et Jetta peab magama tema juures tagakambris, sest ta oli nüüd naine ja vääris mõningast eraldatust oma vendadest. Ent üldiselt suhtus isa temasse halvakspanuga, justkui oleks tal Jetta ja ema sarnasuse tõttu tütart valus vaadata.

      Kuna Jetta oli olnud meist kõige rõõmsameelsem, pidi nimelt tema tundma kõige teravamalt seda üldist rusutust, millest meie kodu läbi imbus. Ma ei tea, kas ta nägi ema surma ette, sest ta ei ole mulle sellest kunagi rääkinud, kuid selle asemel, et hüljata nood rituaalid ja varustised, mis ei olnud aidanud õnnetust raasugi tõrjuda, klammerdus ta nende külge veel tulihingelisemalt. Mina ei adunud neil asjadel mingit mõju, aga ma sain aru, et Jetta sai teispoolsusest vihjeid, mis jäid mulle tabamatuks. Samamoodi pühendus isa aina andunumalt pühakirja lugemisele ja loobus neistki tagasihoidlikest rõõmudest, mida ta oli endale varem lubanud, justnagu kartes, et Jumal karistab teda kunagiste harvade topkade eest. Mis puutub minusse, siis ei väljendanud ema surm mulle midagi muud peale nende mõlema usutunnistuse mõttetuse.

      Nädalad möödusid, aga keegi meist ei tahtnud olla esimene, kes pingsat õhkkonda mõne vembu või laulusalmiga leevendaks, ja mida rohkem aega möödus, seda püsivamaks me süngus muutus.

* * *

      Ema suri aprillis ja mõni nädal hiljem olin üksi mägihütis, karjatades küla lambaid ja lehmi, kes seal kaidsimaal sõid. Pärastlõuna oli väga soe. Taevas oli selge ja mäed teisel pool lahte olid võtnud rikkalikud purpursed varjundid. Oli nii tuulevaikne, et võis kuulda lainete loksumist ja kaugel allpool külas mängivate laste hüüdeid. Loomad, keda ma pidin valvama, olid kuumast loiud ega uidanud ringi. Õhvad peletasid sabaga laisalt parme.

      Pikutasin selili kanarbikul, vaadates aeglaselt üle taeva liikuvaid pilvi. Mul oli hea meel olla eemal talust ja isast, kes oli jäänud minust kõverjalale nõjatudes piipu pahvima. Kujutlesin vaimusilmas ta kõrvale ema, kes kitkub kummargil umbrohtu, juuksed näo ette langenud, ja laulab endamisi, nagu tal oli alati kombeks. Läks pisut aega, enne kui taipasin, et ta ei ole seal, vaid on hoopis Camusterrachi kalmistul mulla all. Olin tihti sattunud loomakorjustele, ja murdsin nüüd pead, kas lagunemisprotsess on tema surnukeha juba oma võimusesse võtnud. Mõistsin sel hetkel väga selgelt, et ma ei näe teda enam kunagi, ja sulgesin silmad, et mitte nutma puhkeda. Proovisin keskendada mõtted sahisevale rohule ja lammaste määgimisele, ent ma ei suutnud kujutluspilti ema kõdunevast kehast eemale peletada. Mingi putukas maandus mu näol ja selle mõjul ärkasin mõtteist. Sahmasin ta käega minema ja kergitasin end vastu päikest kissitades küünarnukkidele. Siis lendas mu käsivarrele herilane. Ma ei rapsanud käega, vaid tõstsin selle aeglaselt silmade kõrgusele, nõnda et tilluke elukas kangastus suuremana kui kaugemal paistev kari. Mister Gillies oli kord tahvlile joonistatud skeemi abil õpetanud meile putukate kehaosade nimetusi, ja neid kõrvupaitavaid sõnu ma nüüd kordasingi: rindmik, tiivatähn, funiikul, muneti, suised. Herilane uuris tumedaid karvu mu käel, nagu poleks ta kindel, mis sorti maastikule maandus. Jälgisin teadlase objektiivsusega, kuidas see väike olend seisatus ja lükkas oma keha tagumise lüli mu naha vastu. Lajatasin vaistlikult käega ja pühkisin väikse laiba minema. Putuka tagaosast oli jäänud mu naha sisse tilluke nõel ning selle ümbrus läks kiiresti punaseks ja paiste.