Kui ta tuppa astus, istus Andreas kohvitass ühes ja kahe tüdruku pilt teises käes.
„Kas see on mingi juhtum, millest sa kirjutad?”
Nora raputas pead.
„Ma ostsin eile ühe vana kohvri ja pilt oli voodri taha libisenud ümbrikus,” seletas ta ja viipas kohvri poole, mis ikka veel esikupõrandal lebas.
„Ma ei tea täpselt, milles asi. Midagi selles pildis huvitab mind. Ja mind ärritab, et ma sellest päris aru ei saa. Mul on tunne, nagu ma peaksin teadma, mis või kes sellel on,” ütles Nora.
Andreas kissitas silmi. „Paistab, nagu oleks ühel tüdrukul käevõru. Kas sul luupi on?”
Nora sobras paaris sahtlis ja leidis suurendusklaasi, mis oli topitud ühte hunnikusse haaknõelte, värviliste kriitide ja vanade laadijatega, mida ta ei olnud ära visanud.
Ta tõmbas pildi Andrease käest ära. Tõepoolest, ühe tüdruku randmel võis ähmaselt silmata käevõru mingite tähepärlitega. See ei olnud terav, aga Norale tundus, et seal paistab L… ja võibolla E või I?
Lene? Line? Lisette? Lea? Ükski neist nimedest ei aidanud mõista, mis teda selle pildi juures painas. Kas seepärast, et laeva juures, kus pilt oli tehtud, oli midagi tuttavat?
Andreas katkestas ta mõttejooksu. „Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mina ei ole hommikust söönud, nii et kuidas siis jääb? Kas ma saan täna midagi süüa või mis?”
Veidi aja pärast istusid nad Abduli juures ja Nora hämmastuseks tellis Andreas menüüst vilunult. Köfte ja cacik ja pide ja ta koguni ütles „Teşekkür” Abdulile, kes selleks puhuks oli ette mananud laiemast laiema naeratuse.
Nora kergitas kulmu.
„Mida?” sõnas Andreas kuivalt. „Kas sa arvad, et Aalborgist välismaale lennata ei saa?”
„Vabandust. Ma lihtsalt mäletan, et sa olid rohkem kartuli ja sousti mees. Ma pidin sind tundide viisi kiusama, et sa korrakski lasanjet maitseksid,” tunnistas Nora veidi kohmetu muigega.
„Inimesed ju muutuvad,” vastas Andreas ja kehitas õlgu.
Abdul tõi kannu jäävett ja Nora mõtted hakkasid jälle selle kahe tüdrukuga pildi ümber keerlema.
„Midagi selle foto juures vaevab mind. Selline tunne, nagu ma peaksin neid tundma,” alustas ta.
Andreas noogutas. „Mul on sama tunne.”
„Okei. Kaks tüdrukut. Ühe nimi algab L-tähega. Või oli tal L-tähega peika. Mingil parvlaeval? Lise parvlaeval? Line? Lis…?”
Ja äkitselt. Just siis kui Abdul pani keset lauda punase plastkorvi sooja Türgi leivaga, loksus kõik paika.
„Lisbeth!” ütles ta ja laksas vastu laupa.
„Pagan küll, Andreas! See on Lisbeth. L nagu Lisbeth. Kas sa ei mäleta seda lugu? Tüdrukud Inglise laevalt?”
See oli üks neid lugusid, mis aeg-ajalt mõnes dokumentaalsaates esile kerkis, ja Nora mäletas, kuidas ta eelmisel kevadel oli Taanis Trine juures suvilas külas ja pärast lihavõttelõunat silmanurgast nägi viimast viit minutit saatest, milles kinnitati, et on täielik mõistatus, mis on saanud Lisbethist ja sellest teisest tüdrukust, kelle nime Nora enam ei mäletanud.
Andreas noogutas, murdis tüki leiba ja pistis suhu.
„Jah, midagi ma mäletan.”
Nora tuhnis oma ajus, et asjas selgust saada.
„Midagi sellist, et nad kadusid laevalt. Ja et neid ei leitud kunagi.”
Andreas kehitas õlgu. „See on vana lugu. Mina pakun, et nad on nüüd merepõhjas. Ja neid ei leita kunagi. Mu onu Svend vist tegelikult töötab koos ühe mehega, kes omal ajal selle asjaga tegeles.”
Toit saabus ning nad istusid vaikides ja täitsid taldrikuid. Kui nad olid juba tükk aega söönud, ei suutnud Nora enam vastu pidada.
„Kas sa võiksid oma onule helistada? Ma lihtsalt pean seda kohe teada saama.”
Andreas nõjatus toolileenile ja vaatas teda pilukil silmil.„Kas me sinu meelest ei või oodata, kuni söönud oleme?”
„Ole nüüd. Ma tellin kohvi,” meelitas Nora.
Kerge ohkega võttis Andreas oma mobiiltelefoni välja.
Nora tabas Abduli pilgu ja andis märku kohvi tuua, kuni Andreas onule helistas.
Kohv saabus väikses vaskkannus, kõrval väiksed klaasid ja kaks kenasti valgele pitssalvrätile paigutatud Türgi maiust.
Nora kallas Andreasele ja endale kohvi, kuni mees onuga rääkis. Ta rüüpas kanget kohvi ja pani sisse tüki suhkrut, et suuremat mõrudust veidi mahendada.
Andreas lõpetas. „Olgu, tervita siis Annikat.”
Ta ei kiirustanud, lonksas kõigepealt kohvi, krimpsutas nägu ja pani suhkrut sisse.
Nora vaatas teda nõudlikult. „Noh. Lase tulla.”
„Jah, on küll nii. Mu onu töökaaslane on Karl Stark, kes oli Esbjergis noor politseinik, kui tüdrukud kadusid. Ta ei ole sellest loost kunagi päris lahti saanud.”
„Olgu, mis siis juhtus?”
„Mu onu mäletab seda lühidalt niimoodi: kaks tüdrukut, kes kadusid noorte kriminaalide keskusest Ringkøbingi lähedal. Kaheksa noort ja kolm täiskasvanut pidid minema kolmepäevasele reisile Londonisse. Aga laeval kadusid Lisbeth ja Lulu jäljetult. Nagu maa alla vajunud. Või õigemini vette. Neid ei leitudki kunagi. Lisbethi must seljakott leiti päikesetekilt ja see on ainus jälg.”
„Nojah. Selle teise nimi oli Lulu,” katkestas Nora.
„See asi kaevati eelmisel aastal üles saates „Lahendamata”, ilmselt sa selle viimaseid minuteid nägidki,” arvas Andreas.
Nora mõtles silmapilgu.
„Hm. Kas su onu elab ikka veel Esbjergis?”
„Ei, ta leidis oma elu armastuse Annika ja nad kolisid koos temaga Dragøri. Ta töötab nüüd Kopenhaagenis mõrvaosakonnas, Karl Stark niisamuti. Kas ma hangin onu käest sulle tema numbri?”
Nora noogutas. „Jah, ole nii hea.”
Ilma küsimata tõi Abdul kohvi juurde. Ja pilgutas Norale silma, kui too talle küsiva pilgu heitis.
„Täna on eriline päev, preili Nora. Rõõm sind näha ilma mobiilistressita ja mitte ainult kirjutuslauale kiiruga sööki kaasa ostmas,” naeris ta.
Andreas raputas muiates pead. „Mõned asjad ei muutu kunagi. Või muutuvad?” ütles ta.
Ja siis asusid nad vältimatu jutu juurde. Sellest, kes mida teeb. Mis on saanud Olest, Klausist ja Punapea-Ritast, kes on abiellunud ja kes on kodune või karjääriredelil ronija.
„Ja sina?” küsis Nora ettevaatlikult, kui Andreas oli rääkinud nende endiste klassikaaslaste lahutustest, ametikohtadest ja ühtedest kaksikutest.
Muidugi oli ta Andrease profiili Facebookis vaadanud niipea, kui mees temaga ühendust võttis, aga infot oli napilt. Tema staatuseks ei olnud märgitud ei abielus ega vallaline. Ainus asi, mida Nora oskas Andrease Facebooki gruppidest järeldada, oli see, et ilmselt harrastas ta endiselt veel triatloni ning entusiastlik huvi Monty Pythoni ja Chelsea jalgpalliklubi vastu olid ikka veel alles.
„Jah, mina?” kordas Andreas.
Samal hetkel helises Nora telefon. See oli Krabi.
„Kuule, tervist. Väga hea artikkel. Aga ma tahaksin, et sa õige veidi ümber teeksid. Mulle tundub, et geograafiliste vihjete järgi on teda liiga kerge ära tunda, nii et seda tuleb natuke looritada. Ja siis kolmandat lõiku tuleb lühendada. Ta kordab iseennast. Ma saadan kohe tagasi. Tähtaeg on poole tunni