11. Jah. Samuel ja mina rääkisime teineteisega tema viimasel elupäeval. Aga kui Te minu mälestustest täpsemalt osa saada soovite, siis peate konkreetsemaid küsimusi esitama.
Parimate tervitustega
Kell sai kolm, neli, viis, kuus. Meie vehkisime elu eest, et kõik paika saaks, ja kella üheksaks olimegi valmis. Viimases koormas olid põrandalambid ja pildiraamid ja üks pisike pruun puust järi. Mina võtsin järi, panin selle halli ja otsisin välja lepingu, kus klient peab kinnitama, mitu meest on tööd teinud ja kui mitu tundi. Mutt hakkas just lepingule alla kirjutama, kui märkas järi ja tegi sihukest häält, nagu oleks keegi talle noa otse makku susanud. Ta tõstis järi üles ja siis ma nägin, et see polegi järi, vaid väike lastetool, mille seljatugi on ära murdunud. Marre jooksis alla autosse vaatama, kas ehk midagi on sinna vedelema jäänud, ja ainus, mis ta leidis, olid mõned lapikud pulgad, mis võib-olla olid moodustanud seljatoe, ja klient istus seal oma väikese tooli ja katkiste pulkadega ja silitas järi, nagu oleks see kass. Bogdan ja Luciano püüdsid naeru tagasi hoida ja andsid meile tummalt mõista, et mutt on napakas. Mina ei tahtnud muud kui tema allkirja, ja selle ma lõpuks ka sain, ta kirjutas alla, me kargasime oma furgooni ja sõitsime tagasi kontorisse. Hiljem õhtul ma mõtlesin tema peale, kuidas ta istub üksinda seal korteris koos järiga, mis alles äsja oli olnud tool. Ei tea, miks just tema mulle meelde on jäänud.
Neljandas meilis kirjutab ema, et temas tekitab nõutust püüd kaardistada Samueli viimane päev ning üritada selle põhjal toimunut mõista. Kas te mõtlete tõsiselt, et tahate täpselt teada, mis me teineteisele ütlesime? Hästi, esimene telefonikõne on mulle meelde jäänud niisugusena. Ma helistasin tema mobiilile, Samuel vastas, kell oli veerand üksteist, nad olid teel haiglasse.
„Kuidas teil läheb?” küsisin ma.
„Hästi.”
„Kas sa tõid ta ära?”
„Mhmh.”
„Kus te praegu olete?”
„Varsti kohal.”
„Ja kõik läheb hästi?”
„Mhmh.”
„Kas ta magab?”
„Ei, istub siin.”
Ta rääkis kärsitult, otsekui oleksin ma küsinud, kas ta hommikul ikka hambaid pesi. Tagaplaanil oli kuulda klaverimeloodiat, mis oli küll tuttav, kuid mida ma siiski ära ei tundnud.
„Kuidas ta siis ennast tunneb?”
„Hästi.”
„Ja sina?”
„Hääääästi.”
Seda viimast ütles ta erakordselt ärritatud toonil, otsekui oleksin ma tal juba mitu tundi telefoni otsas.
„Kuulmiseni siis,” ütlesin mina.
„Hei.”
Oligi kogu kõne. See kestis võib-olla ühe minuti. Kõige rohkem. Ja pärast iga ühesilbilist vastust vaikis ta, nagu tahaks näidata, et öelda pole mitte midagi. Me lõpetasime kõne. Veerand tundi hiljem helistasin ma uuesti.
„Kas te olete nüüd kohal?”
„Otsin parkimiskohta.”
„Kas sul osakonna number on või saadan sõnumi?”
„Aitäh, on olemas.”
„Kas te bensiini võtsite?”
„Polnud tarvis.”
„Kuidas ta tundub?”
„Pole viga.”
„Ärevil?”
„Kaunikesti.”
Vaikisime silmapilgu.
„Võtame ehk veidi aja pärast uuesti ühendust?” ütles Samuel.
Ega meie kõned pikemad ei olnudki. Ma palusin tal helistada, kui nad on arstil käinud, ja me lõpetasime kõne. See oli viimane kord, kui ma tema häält kuulsin.
Sõbralike tervitustega
Ühel teisipäevasel päeval seisime ülikooli juures ja laadisime oma kahekümnekuubisesse furgooni raamatukaste, lisaks sponsorite logoga komme ja projektoreid ja ühe suure kollase plastmassist pingi. Seal oli toimunud mingi mess. Klient ütles, et peaksime paari tunniga hakkama saama, nüüd oli lõunaaeg juba läbi ja me polnud ikka veel stardivalmis. Päike paistis, tudengid vedelesid muruplatsil, ning kaugemal nägin ma üht kõhna kuju, kes kõndis metroojaama poole, seljakott lõdvalt selja peal rippu. See oli Samuel. Ma olin kindel. Nägude peale on mul hea mälu.
Viiendas meilis ütleb ema, et ta ei saa nõustuda Samueli lihtsustatud kirjeldusega. Ta oli nii palju enamat kui „inimene, kes panustas raha elamustesse ega hoolinud söömisest”. Kui Te tahate teda tundma õppida, peate mõistma, kui tore laps ta oli, kui üksik teismelisena, ja missugused suured maailma muutmise plaanid tal olid, kui ta politoloogiat õppima asus. Katsuge aru saada, kui ränk see talle oli, pärast õpingute lõpetamist üksteist kuud ilma tööta ringi käia ja siis lõpuks migratsiooniametis maanduda. See jäi tema unistustest nii kaugele. Kui palju detaile Teil vaja on, et teda mõista? Kas see on tähtis, et tal oli kaisusisalik nimega Mushimushi, kelle me ühel Kreeta-puhkusel ära kaotasime? Et ta kartis sireene, kui väike oli? Et ta hakkas nutma, kui melanhoolset muusikat kuulis, ja ütles, et see „teeb tal sees haiget”? Et ta kogus selliseid PEZ-plastmasskujukesi peaaegu kuuenda klassini? Et põhikooli lõpuaastad meeldisid talle väga, aga keskkooli ta vihkas? Et ta pärast lahutust ei nimetanud oma isa enam „isaks”, vaid hakkas teda eesnimepidi kutsuma? Kes otsustab, mis on tähtis ja mis ülearune? Ma tean vaid seda, et mida enam üksikasju ma temast jutustan, seda rohkem paistab olevat neid, mis jäävad rääkimata. See on mind kogu Teie ettevõtmises kahtlema pannud.
Tervitustega
Ma kargasin autost maha ja läksin talle tere ütlema. Samuelil olid klapid peas, rohelised ja peavõruga, ja kui ta mu hõikamist ei kuulnud, koputasin ma talle õlale. Ta võpatas, nagu oleksin ma tahtnud teda kraavi tõugata. Siis ta naeratas ja noogutas.
„Vabandust, ma ei kuulnud.”
„Pole hullu.”
Seisime paar sekundit vaikides. Ta silmitses mind, kulm kortsus. Tema aju töötas saja üheksakümnega, püüdes meenutada.
„Kas sa oled Felixi sõber?”
Ma raputasin pead.
„Ah jaa, me mängisime koos korvi, eks? Või ei, sa käisid vist Sara paralleelklassis?”
„Me kohtusime Liljeholmenis. Ühel tuimavõitu peol.”
„Muidugi! Tessani pool.”
Samuel noogutas ja nägi välja, nagu mäletaks ta tõepoolest. Ma sirutasin parema käe.
„Vandad,” ütlesin ma.
„Samuel,” ütles Samuel.
„Kuidas siis läheb ka?”
Ma ütlesin seda nii, nagu olin kodus peegli ees harjutanud. Nii, nagu olin kuulnud sadu inimesi neid sõnu ütlevat, pidudel, filmides, bussis, kui nad kunagiste klassikaaslastega kohtusid. Aga kui oli minu kord seda öelda, kõlas see miskipärast alati kuidagi valesti.
„Jah, minul läheb hästi,” ütles Samuel. „Aga samas mitte nii väga, sest ma käisin just tudengitele loengut pidamas, ja tead ju küll, kuidas see on – seisad terve hulga inimeste ees, kes sama hästi võiksid olla sina ise mõni aasta tagasi, ja siis tahab õpetaja, et sa räägiksid oma argipäevast ja sellest, kuidas sa oma teoreetilisi teadmisi tööelus kasutad, ja seda sa siis teedki, ütled, et istud aga oma kontoris, ja püüad neid veenda, et tasub ikka raisata neli aastat oma elust mõttetule haridusele, siis nad plaksutavad sulle, õpetaja tänab, sa astud minema ja tunned, et oled jumala