Oh na na what’s my name?
RIHANNA
I osa
ENNELÕUNA
Maja
Naaber pistab pea heki tagant välja ning küsib, kes ma olen ja mis ma siin teen.
Tere tulemast. Võta istet. Ausõna, sul pole tarvis karta. Vajuta ainult häirenuppu ja nad on kolmekümne sekundiga kohal.
Naaber vabandab, selgitab, et pärast kõike juhtunut on üksnes loomulik, et nad on muutunud pisut umbusklikuks inimeste suhtes, keda nad nägupidi ei tunne.
Mul oli endal ka selge ettekujutus sellest, mismoodi siin on. Tead ju küll, rohkem nagu filmis. Jämedad terastrellid, ühes nurgas rõve tualett, kahekordsed narid ja auravad duširuumid, kus peab ette vaatama, et seepi maha ei pillaks. Ma mõtlesin, et hakkan siin kakskümmend neli seitse ringi käima, žiletitera suus, et kõigeks valmis olla. Aga näed ju ise. Rohkem nagu mõni hostel. Inimesed on reläksid. Tualetid puhtad. Isegi töökoda on, kus saab puust asju teha. Mul vedas, et siia sattusin.
Naaber kutsub mind kohvi jooma, me läheme koos mööda kruusast nõlva üles, ta sulgeb töötoa ukse ja paneb köögis kohviaparaadi käima. Kurb, ütleb ta ja vangutab pead. Uskumatult kurb lugu, mis siin juhtus.
Kaks kuud ja kolm päeva veel. Aga pole hullu. Ma ei mõtle eriti selle peale. Saan siin päris kenasti hakkama. Okei. Aeg on pikk. Aga samas pole mul vaja selle pärast muretseda, kuidas üüri makstud saan. Mida sa teada tahad? Kas alustan sellest, kuidas ma Samueliga tuttavaks sain? Kas tahad kuulda lühikest või pikka versiooni? Sinu valik. Aega mul jagub.
Naaber paneb lauale väikesed valged tassid, seab taldrikule Ballerina-küpsiseid. Kellega te veel olete rääkinud? tahab ta teada. Meil on siin ümberkaudu nii palju kuulujutte. Mõned ütlevad, et Samuel oli masenduses ja tal oli juba ammu selline plaan. Teised räägivad, et see oli kõigest õnnetusjuhtum. Mõned süüdistavad kõiges seda tüdrukut, kellega ta koos oli, mis ta nimi oligi? Laida? Saida? Jah, muidugi, Laide. Teised kinnitavad, et süüdi oli see Samueli suurt kasvu sõber, kes vangis istub, see, kes oli raha eest kõigeks valmis.
Esimest korda me kohtusime veebruaris kaks tuhat üheksa. Mul oli Hamzaga tööots. Olime saanud vihje, et ühe teatud inimese võib leida ühelt korteripeolt Liljeholmenis. Me sõitsime kohale, andsime kella, ja tüdruk, kes meile avas, ei jõudnud ust kinni panna, enne kui Hamzal oli juba jalg ukse vahel ja jutt jooksis, et me tunneme kedagi, kes tunneb kedagi, ja me oleme tulnud tema uut korterit tähistama. Lõpuks lastigi meid tuppa sooja.
Naaber valab tassidesse kohvi, ulatab küpsisetaldriku ja ütleb, et eriti hästi ta Samueli ei tundnud. Aga tema vanaema, teda tundsin ma küll. Kui ikka ollakse kakskümmend aastat kõrvuti majades elanud, siis õpitakse teineteist tundma, see on paratamatu. Me ütlesime ikka tere, kui all postkastide juures kokku saime. Küsisime teineteiselt, kuidas läheb, vahetasime paar sõna ilma kohta. Kord ajasime pikemalt juttu maakütte eelistest ja puudustest. Tore naine oli. Aus ja otsekohene, visa ja kõva tahtejõuga. Tõesti kahju, et kõik nii läks, nagu läks.
Ma astusin Hamza järel lukskorterisse. Me käisime toast tuppa, noogutasime inimestele ja lõime pilgu maha, selle asemel et ennast tutvustada. Ma veel mõtlesin, et mida me siin teeme, sest rahvas sellel peol ei näinud sedamoodi välja, nagu võiks neil Hamzaga mingi äri käimas olla. Kuttidel olid pintsakud seljas ja tšikkidel toas kingad jalas, külmkapil oli digitaalne ekraan ja jääkuubikumasin. Ma mõtlesin, et see käib kähku, Hamzal on vaja ainult õige inimene üles leida, teha temaga, mis tarvis, ja mina seisan kõrval, et oleks selge – arutada ei ole siin midagi.
Naaber võtab lonksu kohvi ja vaatab neelatades lakke. Viimane kord, kui ma Samueli nägin? See oli tookord, kui ta siin auto järel käis. Ma mäletan seda, nagu oleks see eile olnud. Oli neljapäeva hommik, öösel oli sadanud, aga hommik oli kuiv. Ma istusin siin ja kuulasin raadiot, kui märkasin all postkastide juures kedagi hiilimas. Tõusin püsti ja läksin akna juurde, et paremini näha.
Elutoas mängis muusika. Rahvas tantsis viisakalt nagu mannekeenid vaateaknal. Naeratused näol nagu legomehikestel. Aga keset summa oli Samuel. Ja mu esimene mõte oli, et tal on langetõvehoog kallal. Ta justkui vibreeris selle vaikseks keeratud muusika taktis. Siis heitis põlvili ja kargles nagu kidramees. Siis raputas pead küljelt küljele, nagu oleks see kirikukell. Keskööni oli veel kaks tundi ja Samuel tantsis, nagu mängitaks maailma parimat slash viimast lugu.
Naaber tõuseb laua tagant ja läheb akna juurde. Siin ma seisin. Täpselt siinsamas. Kell oli kahekümne pärast üheksa. Piilusin alla postkastide poole. Telefon oli mul käes. Mulle oli antud üks number, kuhu helistada, kui siia peaks tulema keegi tundmatu. Aga peagi nägin ma, et see on Samuel. Ta tuli mäest üles, kohalik leht ühes ja mõned reklaamvoldikud teises käes. Tal oli seljas särk ja pintsak, mantlihõlmad olid lahti. Ta kõndis aeglaselt, pilk maas.
Hamza läks edasi. Mina tema kannul. Me leidsime õige inimese, rääkisime mõne sõna, rahatähed vahetasid omanikku, kõik käis kiiresti ja libedalt. Kui me valmis olime, tahtis Hamza janu kustutada. Läksime köögi poole. Hamza kallas endale kaks jooki, mulle ühe. Lonksas esimese põhjani ja judistas ennast nagu mõni koomiksitegelane. Seisime ja olime vait. Keegi meiega ei rääkinud. Meie ei öelnud kellelegi midagi. Paar korda vaatas tüdruk, kelle pidu see oli, üle ukse kööki, et näha, ega me midagi sisse ei vehi.
Naaber osutab oma kõvera nimetissõrmega. Kas sa seda kaske näed? Seal jäi ta seisma. Vaatas üles söestunud puuvõrade ja põlenud maja poole. Ma mäletan, ma veel mõtlesin, et ta on kahvatum kui tavaliselt. Ta tõstis käe ja patsutas endale kergelt vastu põske, otsekui tahaks ennast üles äratada või ehk lohutada.
Paar minutit hiljem tuli kööki Samuel koos ühe tüdrukuga, kel oli kerge vuntsiude ülahuule kohal. Samueli T-särgil olid higist märjad ringid, tüdrukul oli seljas punane ilma käiseaukudeta tekk. Tüdruk tegi õhtuks plaane, Reisenis oli mingi klubiõhtu, keegi DJ oli nad Groda ööklubi külaliste nimekirja pannud, ja lisaks pidas keegi nõndanimetatud Kiima-Karro Midsommarkransenis pidu. Samuel noogutas ja täitis oma klaasi. Ma mõtlesin, et muskleid on tal küll nagu aiateibal. Hamza läks tualetti. Ma jäin paigale. Oli paras hetk midagi öelda. Nüüd võis käe välja sirutada, juttu teha ja ennast tutvustada, nii nagu pidudel ikka kombeks on. Kuidas läheb, võinuksin ma öelda. Mis toimub? Kuidas teie peoperenaist tunnete? Kes see DJ oli, kes pidi Reisenis mängima? Kuidas selle Kiima-Karro aadress oligi? Aga ma ei öelnud midagi. Ma ainult seisin seal ja mõtlesin, et peaks midagi ütlema. Sest seal, tollal, ei olnud ma veel nii harjunud omaenda häält kuulma, nagu ma praegu olen.
Naaber võtab uuesti istet ja valab kohvi juurde. Siis läks ehk umbes veerand tundi. Kui Samuel majast välja tuli, oli tal kaasas kilekott, nii täis, et sangad olid lausa rebenemas. Ta pani kilekoti tagaistmele ja pidi just rooli taha istuma, kui märkas mind. Ta tõstis käe ja viipas tervituseks.
Samueli sõbranna läks välja suitsetama. Samuel asus sahtleid lahti tõmbama ja jälle kinni lükkama.
„Kas sa tead, kus noad on?” küsis ta minult.
Ma viipasin noapaku poole.
„Aitäh.”
Samuel võttis puuviljakandikult arbuusi, lõikas selle pooleks ja küsis, kas ma ka tükikest soovin. Ma noogutasin. Siis käis ta köögis ringi ning jagas arbuusilõike kõigile soovijatele.
„Tuim pidu,” ütles ta, kui uuesti minuni jõudis.
Ma noogutasin.
„Lähete hiljem edasi?”
Ma kehitasin õlgu.
„Tahad midagi ägedat proovida? Näe – topi käsi siia sisse.”
Samuel hoidis mu ees poolt arbuusi. Ma veel mõtlesin, kas ta ikka on päris terve.
„Just, ausõna, lase käia.”
„Miks?” küsisin mina.
„See jääb