Terassüda. Brandon Sanderson

paiskus lähedal asuvast kõrvaltänavast välja ja pani mind peaaegu võpatama. Hoidsin end paigal ja needsin snaiperit, kuid pöörasin kergelt pead, et paremini näha. Kogu kandis punast ja tal olid endiselt käed raudus. Aimus.

      Plahvatused, taipasin ma. Nad hirmutavad teda siiapoole tagasi!

      Ta ületas tänava ja pöördus siis minu poole jooksma. Megan – kui see ikka oli ta õige nimi – lendas välja samalt tänavalt, kust Aimus tuli. Ta keeras siiapoole ja üritas meest kätte saada, ent tema taga tormas kauguses teiselt tänavalt kohale veel üks grupp kogusid.

      Neli Spritzi jõmmi, ülikondade ja kuulipildujatega. Nad sihtisid Meganit.

      Vaatasin tänava teiselt poolt, kuidas Megan ja Aimus minust möödusid. Jõmmid lähenesid minu suhtes paremalt poolt ja Megan ning Aimus jooksid vasakul. Kõik see toimus samal pimedal tänaval.

      Ole nüüd! mõtlesin üleval asuva snaiperi peale. Naine ju ei näe neid! Nad lasevad ta maha. Võta nad ette!

      Mitte midagi. Jõmmid kallutasid relvad laskeasendisse. Tundsin kuklas venivat higiniret. Siis surusin hambad risti, rullisin end küljele, kiskusin püssi ette ja sihtisin üht meest.

      Hingasin sügavalt sisse, keskendusin ja vajutasin päästikule. Olin täielikult valmis selleks, et mulle lastakse ülalt kuul pähe.

      4

      PÜSTOL on nagu ilutulestikurakett – ettearvamatu. Süütad selle, viskad kuhugi ja tegelikult ei tea sa iialgi, kuhu see maandub või mis kahju see teeb. Püstoliga on sama.

      Uzi on veel hullem – nagu raketirivi. Palju suurem tõenäosus, et keegi saab haiget, aga ikkagi kohmakas ja kontrollimatu.

      Vintpüss on elegantne. See on su tahte pikendus. Sihid, surud päästikule, paned asju juhtuma. Vaikust ja rahu tundva eksperdi kätes pole midagi surmavamat kui korralik vint.

      Esimene jõmm langes mu kuuli läbi. Nihutasin toru veidi kõrvale ja vajutasin uuesti. Teine kukkus. Ülejäänud kaks lasid relvad alla ja hakkasid põiklema.

      Vaata. Vajuta. Kolmas maas. Viimane jooksis juba täiega selleks ajaks, kui ma temale keskendusin ning tal õnnestus varju pageda. Kõhklesin ja selgroog kiheles – see ootas snaiprikuuli, mis pidi selga tabama. Seda ei tulnud. Näis, et Raudmees võttis vastu otsuse mind heade kilda arvata.

      Tõusin ettevaatlikult püsti. See polnud kahjuks esimene kord, kui olin sunnitud tapma. Sageli seda ei juhtunud, aga kord või paar pidin end alustänavatel kaitsma. Seekord oli teisiti, kuid mul polnud aega selle peale mõelda.

      Tõukasin need tunded kõrvale. Kuna mul polnud muid plaane, keerasin vasakule ja kukkusin ummisjalu mööda tänavat Aimusele ja Kättemaksjast naisele järele jooksma. Eepik vandus ja keeras külgtänava poole. Kõik tänavad olid tühjad. Meie plahvatused ja tulevahetus sundis lähedal asujaid uttu tõmbama – selline värk polnud Newcagos ebatavaline.

      Megan sööstis Aimusele järele ja mul õnnestus küljele lõigata ning temaga liituda. Ta põrnitses mind altkulmu, kui me ristuvat tänavat mööda õlg õla kõrval Eepikule järele kihutasime.

      „Ma käskisin sul paigal püsida, Põlvik!” käratas ta.

      „Siis on tore, et ma sind eirasin! Päästsin just su näruse elu.”

      „Seepärast ma polegi sind veel tulistanud. Kao nüüd minema.”

      Ma ei kuulanud teda. Sihtisin joostes püssiga ja tulistasin Eepiku pihta. See läks mööda – liiga raske oli korraga joosta ja lasta. Küll ta on kiire! mõtlesin ärritunult.

      „See on kasutu,” hingeldas tüdruk. „Sa ei saa talle pihta.”

      „Ma võin teda aeglustada,” ütlesin püssi langetades, kui kustunud valguse ja suletud ustega kõrtsist mööda jooksime. Üks sealne seltskond vaatas närviliselt aknast välja. „Põiklemine lööb ta tasakaalust välja.”

      „Mitte kauaks.”

      „Peame korraga tulistama,” ütlesin. „Püüame ta kahe kuuli vahele, nii et ükskõik kummale poole ta põikab, jääb ühele ette. Šahhmatt.”

      „Oled sa peast segane või?” küsis ta endiselt joostes. „See on peaaegu võimatu.”

      Ta rääkis õigust. „Hea küll, kasutame siis tema nõrkust. Ma tean, et tead seda – muidu poleks sa iial neid raudu talle ümber saanud.”

      „Sellest pole abi,” ütles ta lambipostist mööda põigates.

      „Sinu puhul see töötas ju. Ütle siis, mis see on. Ma kasutan seda ära.”

      „Jopski,” vandus ta minu suunas. „Tema ohutaju nõrgeneb, kui sa talle meeldid. Nii et seni, kuni ta ei pea sind kõvasti ilusamaks kui mind, ei ole sellest abi.”

      Ah soo, mõtlesin. Noh, see oli küll probleem.

      „Me peame…” alustas Megan, kuid katkestas siis kõneluse ja tõstis joostes sõrme kõrva juurde. „Ei! Ma ei tee seda! Ei huvita, kui lähedal nad on!”