Õnnelille pisarad. Tiit Sepa

väga tasakaalukalt ja viisakalt üleval ja kui Airi koju läks, jäi Toivo veel mitmeks tunniks minu juurde istuma. Ta ei rääkinud mõttetuid sõnu ega naernud mu üle. Ta suhtus kõigesse tõsiselt ja see meeldis mulle väga. Teised olid sellised irvhambad ja kippusid kohe käperdama ja seda isegi koolis. Toivo oli hoopis teistsugune. Me lihtsalt rääkisime ja ta näitas mulle internetist muusikavideoid, mis talle meeldisid. Tegelikult olid need tema isa lemmikud. Just isa oli talle neid näidanud, aga ma olin südamest üllatunud, kui Toivo pani mulle Mozarti klaverikontserdi number 21 ja ütles, et see meeldib nii talle kui ka isale ja tema vanemale vennale. Võis aru saada, et isa oli Toivole tõeline autoriteet ja eeskuju. Ma teadsin, et tema isa ja ema olid juba mitu aastat tagasi lahku läinud ning sel kevadel kuueteistkümneaastaseks saanud Toivo oli isa juurde elama läinud. Vahel käis ta ka ema juures, aga isa oli talle sisse sättinud mõnusa toa ja Toivol oli seal hea olla. Noorem õde elas küll koos emaga, kellel oli nüüd juba uus elukaaslane, ja järgmisel suvel pidid nad Toivo teadmist mööda kaheks ja pooleks nädalaks Itaaliasse sõitma. Isa ja ema vahel oli kõik läbi. Ta ütles küll, et temal on täiesti ükskõik, mida isa ja ema teevad, aga ma tajusin, et südames soovib ta, et ema ja isa suhted oleksid paremad olnud. Iga laps tahab seda. Ainult mina mitte. Olen selles suhtes erand.

      Kui Toivo koju läks, jäin ma veel päris kauaks istuma ja mõtlesin Toivo peale. Poiss meeldis mulle, aga ma suhtusin temasse kui heasse sõpra. Mul oli hea meel, et ta mind aitas.

      Kui ma magama läksin, oli kell juba üle kahe. Tõmbasin ennast teki sees kerra ja mõtlesin, et oleksin pidanud täna natukene ahju kütma, aga ma ei viitsinud. Nüüd tundusid riided niisked olevat.

      3

      Igal tütarlapsel on hinges hell koht

      Nii ka minul. Mulle teevad valu paljud asjad, aga ma püüan nendest üle olla. Koolis arvavad teised, et Toivo ja mina käime, aga tegelikult oleme üksnes head sõbrad. Toivo on pikk ja tugev. Ta kaitseb mind ja hoolitseb minu eest. Kuidagi märkamatult, nagu ma ise endaga hakkama ei saaks, aga nii armas on, kui keegi sind tähele paneb.

      Toivo pole eriti hea õpilane ja hakkab vahel ka õpetajatele vastu. Juba mitu korda on teda ähvardatud koolist välja visata. Tundidest viskavad õpetajad teda üle päeva välja, aga seda tehakse ka teiste poistega, nii et see pole midagi erilist. Minu arvates elavad õpetajad vahel õpilaste peal oma koduseid pingeid välja, aga võib-olla ajavad õpilased neid lihtsalt närvi. Olen ju ise näinud, et teinekord pole poisid midagi hullu teinud. Tüdrukutega tuleb seda samuti ette, ehkki pisut harvemini. Mindki on keemiatunnist välja visatud, kuna olin liiga pikaldane ja tõstsin koolikoti laua peale. Tegelikult polnud tund veel alanudki. Õpetaja arvates olin ma klassile rumalaid nägusid teinud. Õiendada polnud mõtet, sest õiguse saab alati pedagoog, nad kõik on enamasti veendunud, et tänapäeva noored on hukas. Vanasti olevat kõik õpilased kukupaid olnud. Rumal jutt, sest isa on mulle rääkinud, milliseid lollusi nemad koolis tegid.

      Samuti pole Toivo nii rikkast perest kui mõned teised poisid. Tema isa poleks suutnud ema Itaaliasse viia nagu nüüd tema uus mees. Aga Toivos on palju südamlikkust ja inimlikkust. Minu meelest püüab ta seda varjata, seepärast käitubki ta vahel trotslikult ja satub pahandustesse. Ta on ka üsna kinnise iseloomuga, ei kipu eriti endast ja oma perekonnast lobisema, aga kuna meie alev on väike ja kõik tunnevad kõiki, siis on siin igaühe kohta midagi rääkida. Natuke on neis juttudes ka tõtt, aga suurem osa on tavaline keelepeks.

      Ma tunnen ka Toivo vanemat venda ja tema kolmandas klassis õppivat nooremat õde. Tean ka Toivo ema, aga tema mulle ei meeldi, ehkki ta tundub alati nii kena ja sõbralik olevat ja varem pidasin teda väga heaks inimeseks, aga Toivo on mulle temast rääkinud ja…

      Ma olen tuttav ka Toivo isaga, väga sümpaatne ja tark mees, öelgu siis teised, mida tahavad. Minu isa on ju ka väga tore, kuigi terve alev räägib, et üks igavene lakard ja kaabakas. Ema oli mul tegelikult kaabakas, aga nüüd räägitakse, et isa olevat ema välja ajanud ja ta poolpaljalt minema peksnud. Ema läks ju ise minema, keegi ei ajanud teda ära. Kuigi mul on hea meel, et see nii on. Võib-olla tuleb Malle varsti jälle meile, mulle ta igatahes meeldib. Mis sellest, et pisut lapsemeelne, aga kes meist poleks vahel? Lapsemeelsus kuulub elu juurde ja liiga täiskasvanuks saada on isegi vastik.

      Toivo kutsus mind enda poole külla ja võib-olla ma lähengi. Ta on tore poiss, kuigi pisut kummaline. Minuga on ta väga viisakas, aga teiste poiste ja tüdrukutega läheb vahel kaklema. Käisin Toivoga jalutamas ja mu külg hakkas jälle valutama. Ta võttis mul käest kinni ja see ei häirinud mind. Isegi tore oli. Loomulikult nägi alevi rahvas meid koos, aga mis sellest. Ma ei ela ju ometi teistele, vaid ikka endale.

      Järgmisel päeval läksin Ennu hauale ja rääkisin talle, mis meil jälle uut oli. Olin nii oma mõtteisse süvenenud, et ei pannud ümbritsevat tähelegi. Kükitasin keset kollaseid ja punaseid lehti ja meenutasin möödunut. Äkki kuulsin, et keegi köhatas mu selja taga. Ma võpatasin ja keerasin ennast kiiresti ringi ning nägin Toivot. Poiss suitsetas ja viskas siis sigaretiotsa minema. Ema-isa teadsid, et ta suitsetab, isa ei teinud sellest erilist numbrit, kuid ema ja tema uus mees kippusid pahandama.

      „Su isa ütles, et sa olevat surnuaeda läinud. Ma pidin ema juurde minema ja tulin siit nagunii mööda. Vaatasin ringi ja nägingi sind siin kükitamas. Ega sa pahaks pane, et ma tulin?“

      Raputasin pead.

      „Kas sa tahad koos minuga ema juurde tulla?“ küsis ta.

      „Ei taha,“ vastasin. Tema ema juurde küll mitte.

      Toivo vaatas korraks taevasse ja kehitas õlgu.

      „Siis ei lähe mina ka. Mis mul sinna ikka nii väga asja on,“ sõnas ta ja ulatas mulle käe. Ma tõusin ja me jalutasime surnuaiast minema. Poolel tuli meile vastu tema ema, kes polnudki veel koju jõudnud. Ma ei teadnud, mida teha, sest tundsin mingil põhjusel piinlikkust. Mitte seepärast, et olin koos Toivoga. Võib-olla valmistas mulle ebamugavust mõte, et olin paar aastat vanem. Ma ei tea.

      Ema oli üksinda. Ta rääkis väga viisakalt ja kutsus siis Toivo natukene kaugemale, sest see oli ainult nendevaheline jutt.

      Tahtsin koju minna ja pikali heita. Toivo pakkus ennast mulle saatjaks, aga mina tahtsin üksinda olla. Ta ei hakanud peale käima ja keeras oma tänavast alla. Nende maja polnud meie omast eriti kaugel. Mina kõndisin oma armsasse koju. Olin ju väikesest saadik siin kasvanud ja koos vennaga mänginud. Väiksena olin ka naabritüdrukutega suhelnud, aga vanemaks saades olime üksteisele võõraks jäänud, eriti sellest ajast alates, kui meie kodune elu ema tõttu vastikuks pööras.