Savimäe. Rein Põder

muidugi alles, istme katteriie oli lihtsalt sellele peale vajunud. Seepärast siis ta mulle vahepeal silma ei hakanudki. Haarasin portfelli kätte ja sulgesin taas autoukse. Ühteaegu meenus mulle, kuidas kogu too protseduur oli toimunud…

      Ma sain kutse sinna Estonia puiesteel asuvasse kontorisse ilmuda maikuu keskpaiku. Kusjuures mul puudus tol hetkel täielikult ettekujutus, mis on säärase kutse põhjus. Ja üldse, ma polnud kordagi elus notariga tegemist teinud ning kujutasin ähmaselt ette, mis asju need ametimehed maailmas ajavad. Mis polnud minu elukauguse puhul üldsegi imestamisväärt. Irisele ma tollest kutsest sõnagi ei maininud. Mõtlesin – tagantjärele jõuan seda nagunii teha.

      Maja ise oli küllaltki silmapaistmatu, välja arvatud üks iseloomulik arhitektuuriline lisand, mis mulle kohe meelde jäi (varem polnud ma seda märganud, kuigi olin sealt kümneid kordi mööda käinud). Välisukse kõrval seisis nimelt karüatiid – täiesti korralik ja ajaproovile kenasti vastu pidanud kuju, isegi nina oli sel vigastamata, vastupidiselt tõelistele karüatiididele. See tõi meelde aastate eest Ateena Parthenonil viibimise, tolsamal korral, kui sattusin ka Itaaliasse. Selle kuju kanda oli üks osa selle pastelse tooniga maja portikusest – nii vist tuli seda uksealust kutsuda.

      Notar nimega Noormets, kelle juurde olin nii ootamatult kutsutud, resideeris üsna välisukse ligidases ruumis. Ta oli pikka kasvu pead ligi juustega noormees, käitumiselt ja hoiakult oma ametisse sisse elanud ja omal kombel väärikaski, mida ju eeldad igalt riigiametnikult.

      Ta kõnetas mind ettevaatlikult, sest ilmselt aimas, et see visiit on minusuguse jaoks küsimärke täis. Mida see ju oligi.

      „Nii et te siis ikkagi tundsite Johannes Veinbergi?” oli ta üks järgnevaid küsimusi.

      „Jah, ta oli … kuidas ma ütlen, mu ema elukaaslane…”

      „Ah nõnda… siis ma juba mõistan… olukorda paremini. Nii et siis selline seos…”

      Ma ei taibanud ikka veel midagi. Kuni selle hetkeni, kui ta mind istuda palus ja mu ette ühe dokumendi lükkas.

      „Asi on selles, et ta on teile pärandanud oma maal asuva kinnisvara. Kuigi tal olnuks põhjust pärandada see mõnele… oma lähemale või kaugemale sugulasele… Mainin seda seepärast, et mitte just iga päev ei esine selliseid asju… ma mõtlen suguvõsaringist väljapoole pärandamist… jah. Õigupoolest ma ei oleks pidanuks seda ütlemagi, lihtsalt lipsas suust…”

      Onu Johannes, tema… mis talu, ei saanud ma ikka veel aru.

      „Tema Lõuna-Eestis asuva talu, mis kannab Savimäe nime,” täpsustas notar, justkui aimates minus keerlevat küsimust.

      Kuuldu ajas mu tõelisse segadusse. Ja see kestis edasi, nii et ma maksin pigem automaatselt kui teadlikult ära riigilõivu ja veel mingi maksu, ja olin korraga millegi suure ja ebamäärase ja siit pealinnast kaugele jääva valduse omanik.

      Aga see polnud veel kõik. Kui see paberlik toiming oli möödas, ütles notar, too noorepoolne mees, Noormets nimelt: „Aga siin on mul teile veel midagi… nii-öelda deponeeritut edasi anda.” Ja ta avas oma selja taha jääva helehalli seifi, kummardus madalasse ja võttis alumisest sektsioonist välja üsna kulunud, naastudega portfelli.

      „Päranduse juurde käib seegi,” teatas ta.

      Portfelli küljes rippus neljanurgeline lapakas minu nimega ning kaks võtit, mis olid ilmsesti portfelli omad, ehkki piisanuks ühestki.

      „Mis see veel on?” ei saanud ma aru.

      „Ei mina seda tea. See käib samuti minu kohustuste hulka… teile edasi anda… Andke nüüd siia raamatusse allkiri, et olete ka portfelli kätte saanud.”

      Ja ta lükkas mu ette mingi kontoriraamatu, kus paistis veel teisigi sääraseid allkirjaga kinnitatud edasiandmisi.

      Nüüd alles tundsin mõnesugust uudishimu. Millega siis Johannes mind veel üllatab? Kõige tõenäosem oli, et portfellis on mingid muud dokumendid, mingid koduloolised materjalid, mis aitavad mind taluga ning selle ümbruskonnaga kurssi viia. Või… või oli ta salamahti kirjutanud midagi romaanitaolist. Ta ju rääkis tihti oma mälestusi sõjaajast ja hilisemast, kui ta oli juba noormehehakatis.

      Teeks ehk lahti, notargi näis huvi tundvat. Aga ei, mõtlesin siis ümber. Et jätan selle võõra uudishimu rahuldamata. Notar taipas, muutus jälle ametlikuks, surus mul kätt, mis oli märk, et toiming on möödas ja meie kohtumine ammendatud.

      Väljas jäin tolle karüatiidi kõrvale seisma ja libistasin seejärel käega üle ta kivise tooga. Millegipärast polnud mu sisetunne kõige kindlam. Kõik see oli olnud nii ootamatu. Hoomasin mingeid tagamaid, ja seda suurendas just too portfell, mis mul nüüd sangapidi käe otsas.

      Ja kusagilt, võib-olla ülikooliaegadest tõusis korraga meelde lause, mis ei saanud pärineda mujalt kui Homeroselt:

      „Ärge usaldage danaoslaste kingitusi.” Mille kohta see õieti seal „Iliases” käis? Õigus, tolle hiiglasliku puuhobuse kohta. Ja lausus selle vististi Laokoon, keda selle eest hiljem rängalt karistati.

      Kuid siin oli tegu hoopis teiselaadilise kingitusega. Ja Johannes ei saanud küll midagi halba mulle soovida. Mul oli ikka veel meeles tema suhtumine minusse, see oli alati olnud hästi südamlik. Võimalik, et talle meeldisid mu huvid. Juba tollal tegelesin ma väikselt-vaikselt Ameerika kirjanduse ja tõlkimisega. Aga ilmselt oli kõige taga tema kiindumus mu emasse…

      Kuid… miks mulle meenus just too lause? Kas minule langenud pärandus ei too ometi kaasa mingit suuremat konflikti esmajoones ta õdedega, keda ma sealt juubeliõhtult seitse aastat tagasi mäletasin?

      Üks asi veel. Pärast ema surma oli mu side Johannesega peaaegu katkenud. Vaid mõned tähtpäevakaardid ja paar telefonihelinat. Korra olime siiski ka linna peal kohtunud. Tema ettepanekul. Ent kummagi jaoks oli see kohtumine mõjunud kui ununenud valu meeldetuletus. Sellepärast mõtlesin ma lahkuminekul – mäletan seda nii selgesti –, et parem, kui seda kohtumist poleks üldse olnudki.

      Nii et tegelikult olin ma just notarilt teada saanud Johannese lahkumisest siit ilmast, aga isegi temalt mitte seda täpset kuupäeva. Sel kevadel oleks ta saanud kaheksakümne kaheseks, aga seda kuupäeva ta vist ära oodata ei jõudnudki…

      Nõnda siis seisin veel mõnda aega seal portikuses, selle kipsnaise kõrval ja mõlgutasin mõtteid elu ootamatuste üle. Ja Estonia puiestee oli täis võimatut valgust, vormimütsis koolilapsed läksid käratsedes mööda ning kiirustavate täiskasvanute mõtted näisid tegelevat omaenda eluasjadega. Ja neid oli lisandunud minulegi. Mul polnud ju absoluutselt mingit suhet selle taluga, välja arvatud too juubelikülastus. Ometi olin nüüd selle pärija. Jah, ma sain aru, et selleks lüliks oli mu kadunud ema. Aga Johannesel, nagu oli öelnud notargi, oli ju lähemaid sugulasi. Mida need olid lootnud ja mida nad nüüd minust arvavad? Kuidas nendega kohtudes käituma peaksin? Ma ei teadnud, ma ei teadnud…

      Muidugi rääkisin kodus Irisele toimunust, ent jätsin targu portfelli kui kõrvalnähtuse mainimata. Seda oli lihtne teha, sest koju jõudes ei leidnud ma naist eest ja portfell ei sattunud tema silma alla. Tegelikult jätsingi selle autosse. Midagi olin sealt siiski välja võtnud – kimbu võtmeid. Talu võtmeid. Nagu notar oli mulle maininud. Et neid vajan kõigepealt.