„Paul! Paul Morris!”
Ta seisis teisel pool raamaturiiulit, üksnes pea oli paista. Lasin silmadel kiiresti üle mehe käia: lähestikused silmad, taanduv juuksepiir, mis andis näole sobimatult suhkruse südame kuju, pisike lõug. Alles suur vahe kahe esihamba vahel oli midagi, mis tundus tuttav. Anthony Hopkins, minu Cambridge’i-aegne õpingukaaslane – ajaloolane, kui ma ei eksi. Paari aasta eest olin Kreekas puhates temaga kokku juhtunud. Mul oli kuidagi halb tunne, et see kohtumine ei lõppenud hästi.
„Anthony?” laususin. „Anthony Hopkins!”
Pahane kulmukortsutus. „Andrew.”
„Andrew, muidugi. Andrew Hopkins. Vabandust.” Koputasin vastu pead. „Tore sind näha.” Lappasin mälus toonaseid sündmusi. Olin sõitnud ümber saare koos Saffroniga, ühe peoloomaga, kellega tookord käisin, ja tema sõpradega. Pärast maabumist kaotasin nad silmist. Olime alkoholi tarvitanud. Kas Andrew laenas mulle raha? Nüüd seisis ta minu ees, peenetriibuline ülikond seljas, käsi välja sirutatud. Surusime kätt. „Pole päris ammu … näinud,” ütlesin.
Andrew naeris. „Pärast Pyrost tõesti mitte.” Üle ta käsivarre rippus piiskadest pärlendav vihmamantel. Kassaneiu heitis pilgu meie suunas, jälgides jutuajamist. „Kuidas sul läheb? Viskad veel ikka üht-teist paberile? Olen su nime Evening Standardis näinud – kirjutad vist raamatuarvustusi? Meile tõsiselt meeldis sinu romaan – mu õde oli lausa vaimustuses, kui raamat läbi müüdi.”
„Ole sa tänatud.” Tegin kummarduse. Õde – muidugi. Olin Andrew’ õega Cambridge’i ajal pisut kurameerinud. „Sa mõtled „Märkmeid elust”?” Rääkisin võimalikult valjusti, et see pisike linnuke teaks, millise võimaluse ta käest lasi. „Nojah, eks neid oli omajagu, kes ei pidanud paljuks kiitust avaldada. See tabas vist hella kohta. New York Timesi arvustuses öeldi, et …”
Andrew lõikas vahele: „Kas on oodata põnevat järge?”
Tüdruk lülitas sisse soojapuhuri. Kui ta keha ettepoole kallutas, vajus siidpluus eest avali. Tegin sammu kõrvale, et paremini näha, silmasin pehmet rinnakaart, roosat rinnahoidjat.
„Nii ja naa,” poetasin. Ma ei kavatsenud juttu teha haledast pilajärjest – kahe järgmise raamatu kesisest müügist.
„Oh teid, loomeinimesi. Ikka on midagi haaravat käsil. Mitte nagu meil, tuimadel seadusejüngritel.”
Tüdruk oli naasnud oma tooli juurde. Soojapuhuri õhuvood voolisid ta pluusile vööte ja kurde. Andrew heietas edasi. Ta töötas õigusvaidluste lahendajana advokaadibüroo Linklaters Londoni harus, kus tal õnnestus partneriks saada. „Rohkem tööd, muud midagi. Ööd-päevad telefonivalves, seitse päeva nädalas.” Kehitas järsult õlgu – alistumise maski taha peidetud rõõm. Aga mis seal teha? Lapsed erakoolis ja nii edasi, kaks autot, tappev hüpoteek. „Püha taevas, ahah, nojah,” torkasin paaril korral vahele. Ta rääkis ja rääkis. Kinnitas mulle, kui edukas ta on, hoobeldes oma naisega, ja üritades samal ajal vastupidist muljet jätta. Tina oli Cityst lahkunud, „põles läbi, vaene tüdruk”, ning avanud Dulwich Village’is oma väikese äri. Laia valikuga lõngabutiigi. Üllatavalt eduka. „Kes oleks võinud arvata, et villaga nii palju krabisevat teenib?” Ta luksatas iseteadvalt naerda.
Olin tüdinud ja ärritunud. „Mina mitte,” pakkusin söakalt.
Andrew noppis hajameelselt riiulilt ühe raamatu – François Truffaut’ „Hitchcock”. „Oled lõpuks abiellunud?” küsis ta, kopsides raamatut vastu peopesa.
Raputasin pead. Lõpuks? Jälle meenus mulle Andrew’ õde – temalgi oli esihammaste vahel vahe. Lühikese Pixie-soenguga, vennast noorem. Suutnuks ma ta nime meenutada, oleksin küsinud, kuidas tal läheb. Lottie vahest? Või Lettie? Tüütu oli ta kindlasti. Olin ma temaga maganud?
Korraga tundsin palavust, klaustrofoobiat – ma lihtsalt pidin välja pääsema.
Hopkins ütles midagi, mida ma hästi ei kuulnud, kõrva jäi vaid sõnapaar kodune õhtusöök. Ta laksas raamatuga lõbusalt vastu mu õlavart, justkui oleks miski selle möödunud kahekümne aasta jooksul, või hoopis viimase kahe minuti jooksul, andnud talle õiguse sääraseks semutsemiseks. Ta oli mobiiltelefoni välja otsinud. Sügava õudusega taipasin, et ta ootas minu numbrit.
Vaatasin välisukse poole, mille taga ladistas endisel vihma. Punapäine ahvatlus luges nüüd raamatut. Väänasin pead, et autori nime välja lugeda. Nabokov. Pretensioonikas mula. Oli kange tahtmine tõmmata raamat tal käte vahelt, haarata peoga juustest, suruda pöial tätoveeringule kaelal. Anda talle õppetund.
Pöördusin uuesti Hopkinsi poole, naeratasin ja andsin numbri. Ta kinnitas, et helistab mulle, ja mina tegin mõttes märke, et ma kõnet vastu ei võtaks.
Teine peatükk
Kaks nädalat hiljem, ühel teisipäeva pärastlõunal veebruari lõpus võttis ta minuga ühendust. Elasin veel endistviisi Bloomsburys. Mul oli kokkulepe: korteri omanik Alex Young, New Yorgi Filharmoonia viiulimängija, andis korteri minu käsutusse selle eest, et ma ta kassi toidan. Ainult siis, kui Alex oma poisiga Londonisse tuli, pidin platsi puhtaks tegema. Lamb’s Conduit Street oma orgaanilise kohvi poekestega ja šikkide vanamoodsate rõivakauplustega härrasmeestele oli minu vaimne kodu. George V aegse hoone ülemisel korrusel asuv korter – kus polnud ainsatki asja, mis kuulunuks mulle, ja oli täis asju, mis kuulusid Alexile (maalid ja valge voodipesu, viiekümnendate mööbel, Itaalia kohvimasin) – esitles maailmale meest, kes ma tahtnuks olla. Kuid meie leping hakkas lõpule jõudma ja ma ei tahtnud sellele mõelda.
Kui telefon surises, istusin parasjagu päevinäinud velvetkattega tugitoolis, käes kirjandusajakiri, ja nautisin talvist päikesevalgust. Päike paistis madalalt läbi pikliku akna, mille vari joonistas Türgi vaibale keksukastikujulise mustri. Minu kõrval laual oli kohvitass ja viimasest leivast tehtud juustuvõileib. Persephone, kellesse olin kiinduda jõudnud, magas kerratõmbunult nagu naaritsakrae mu põlvedel.
Number oli võõras, aga ma polnud ka väga valvel. Olin eelmisel õhtul kõrtsis kohanud noort ülikoolilõpetajat Katie’t, kes tahtis saada tööd ajakirjanikuna. Olin kirjutanud oma kontaktandmed talle peopessa ja öelnud, et ta ühendust võtaks, kui tahab konsulteerida. Telefoni haarates kujutlesin juba meie kohtumist („minu poole on vist lihtsam minna”), neiu hingetut vastupanu, veinipudelit, tänulikkust, voodisse vajumist.
„Paul Morris,” ütlesin hõivatud inimese napi asjalikkusega.
„Ahhaa! Vahele jäid.”
See polnud Katie. Hääl kuulus mehele – ma ei tundnud kohe ära, kellele. Mingi ametnikunäru mõnest kirjandusväljaandest, mis mulle vahetevahel tööd pakkus? Dominic Bellow, minu Soho napsivend, kes toimetas ajakirja Stanza, oli hiljuti mulle arvustamiseks ette visanud uue Will Selfi raamatu ja mu käsikiri viibis. (See on üks kasina hõivatuse probleeme: ka su vähesed tööd kipuvad unarusse jääma.)
„Jah?” vastasin kõheldes. Oli hilja teeselda, et number on vale. Olin oma nime välja ütelnud.
„Tere! Mõtlesin sind meelitada Dulwichi äärelinna.” Dulwich? „Tina tahab sind hirmsasti näha.” Tina? „Aga käitu korralikult, eks. Ma tean, kuidas sa naistega ümber käid. Ma ei ole sulle Florrie’ lugu kunagi andestanud.” Ta naeris häälekalt.
Florrie. Muidugi. Mitte Lottie. Florrie Hopkins, Anthony Hopkinsi õde. Andrew’ õde. Kui ta oli ikka Andrew. Meenus, kuidas mees raamatupoes oli ütelnud sõnad „õigusvaidluste lahendaja”, suu küljele kõveras, ja laksatanud hambad kokku.
„Tore,” teatasin, mõeldes endamisi persse. „Suurepärane.”
„Kas see nädalavahetus sobib? Laupäev? Üks tänulik klient saatis mulle äsja tubli kastitäie veini – oleks häbiasi seda sõpradega mitte jagada. Châteauneuf-du-Pape. 2009.