Kui ma seal seisin, pani mind imestama, et Rosa oli olnud kihlatud Hartvigseniga, kuid siis ilma pikemata abiellunud teisega. Hartvigsen oli kasvult suur ja tugev ning mõistva ja heatahtliku näoilmega; pealegi oli ta rikas ja abivalmis inimeste vastu, kes olid kitsikuses, nii et midagi ei olnud ette heita tema valmisolekule teisi aidata ja rõõmustada. Mille pärast oli siis Rosa tema vastu? Hartvigsen hakkas kõrvade juurest veidi hallinema, kuid ta juuksepahmakas oli ikka veel väga tihe; kui ta naeris, paljastusid suured kollased hambad, need olid kõik veel alles. Rosa oli nähtavasti tema vastu hingelistel põhjustel, mis olid teiste eest varjatud.
Paruness tuli koos oma kahe väikese tütrega maale. Tema pikk sale keha oli tiheda loori varjus. Kui ta oma isa teretas, et tõstnud ta loori üles ega suudelnud teda. Kummaski ei olnud märgata vähimatki rõõmu, aga kui paruness hakkas Rosaga rääkima, elavnes ta, ja tema häälel oli ilus sametine kõla.
Ka üks võõras meesisik järgnes neile paati. Kui kaldale jõuti, selgus, et ta on maani täis, ja võis aru saada, et ta silm ei seleta enam midagi. Mack ja Hartvigsen teretasid teda, aga ta suutis hädavaevu neile vastu noogutada, võtmata mütsi peast. Kuulsin, et see olevat üks inglane, Sir Hugh Trevelyan, kes käib juba aastaid naaberkihelkonna suurel jõel lõhepüügil. See oli sama mees, kes oli Hartvigsenilt kopsaka summa eest hõbedamäed ära ostnud. Ta leidis ühe mehe oma pakke kandma ja lahkus randumissillalt.
Mina hoidsin end teistest võimalikult kõrvale, sest olin võõras ja ei tahtnud end peale pressida; kuid veidi aja pärast, kui Mack ja tema seltskond hakkasid mäest üles maja poole rühkima, liitusin nendega kõige viimasena. Kui Hartvigsen pidi oma maja juurde ära pöörama, jäi paruness seisma ja rääkis temaga mõne hetke, ja kasutades samas võimalust, tõmbas ta kinda käest ja andis ka mulle käe, pika ja kõhna, iseäralikult lõdva survega käe.
Hiljem õhtul seisid parunessi kaks väikest tütart rannas. Nad surusid käsi vastu põlvi ja jälgisid huviga midagi liivas. Kaks tervet ja tublit last, aga nad olid nii lühinägelikud, et alla kummardamata ei näinud nad maapinnal midagi. Vaatlus, mille nad olid ette võtnud, oli viljatu ja ma andsin neile pisut seletusi selle imeliku olendi kohta, keda nad enne näinud ei olnud. Siis läksime koos mööda kaljusid edasi ja ma nimetasin terve hulga igasugu lindude nimesid ja näitasin rannas neile adrut ja vetikaid, see kõik oli neile uus asi.
IV
Ma olen tegelikult oma maali lõpetanud, aga Hartvigsen ei taha, et ma ära sõidaksin. Seni kui ma siin olen, on lõbus, ütleb ta. Ja pilt langeb kokku tema maitsega. Seal on maja, paadikuur, tuvimaja, kõik on olemas; aga kui suvi venib pikemaks, tahab Hartvigsen, et maaliksin pildile rohelise tagapõhja, kihelkonna metsad, mis lõpevad violetses auras kaugel mägede taustal. Selle tagajärjel pean jälle mina muutma pildi jahedat õhuvärvi, jah, isegi majade varjundit. „Võta muuseas kätte ja jäädvusta kuunar,” ütleb Hartvigsen.
Ma sõuan kuunari juurde. On hele päev, kõik alused on juba sadamas ja pestakse kuivatamisele minevat kala, mis laotatakse järgukaupa kuivatusplatsile laiali. Võõras inglane Sir Hugh Trevelyan seisab kaldal ja nõjatub oma õngeridvale, uudistades pesemist. Mulle räägitakse, et nii seisis ta ka mullu kaks päeva. Ta ei pööra oma pilku kihavale rahvasummale, ei näe midagi muud peale kalapesemise. Aegajalt võtab ta kõigi nähes oma kotist pudeli ja rüüpab paar suurt lonksu. Siis vahib jälle üksisilmi.
Istun oma paadis ja joonistan pliiatsiga kuunarit ja suuri viieaerupaarilisi, mis vabastavad kuunarit lastist. See on meeldiv tegevus. Ja kui see mul hästi välja tuleb, tunnen end õnnelikuna. Hommikul käisin poes ja võtsin sealt kaasa tundeelamuse, mis läks eriliselt sügavale hinge ja mõjus mulle pikka aega hästi. Rosa unustas muidugi kohe kogu selle loo, aga mina mäletan. Ma avasin ukse ja hoidsin seda temale lahti, ta vaatas mulle otsa ja tänas mind selle eest, see oli kõik.
See oli kõik. Ja see oli pool eluiga tagasi.
Laht on sügav ja sile, laiub täiesti liikumatuna, aga iga kord, kui kuunarist visatakse välja paar soolast ja rasket kuivatamisele minevat kala, vajuvad viieaerupaarised tsipake sügavamale ja lükkavad seega ilusa säbrutuse endast eemale. Ma soovisin, et oskaksin joonistada seda säbrutust ja samuti ilusaid varje, mida heidavad veepinnale lendavad merelinnud. Nagu oleksid varjud tehtud hingeõhust, sametile hingamisest. Tagumisest lahesopist tõuseb õhku kaur ja tuiskab veepinna kohal madallennul kõigist saartest mööda avamerele. Ta jätab endast maha otsekui väriseva rea rtähti, tema pikast jäigast kaelast jääb mulje, nagu oleks see rauast, nagu oleks see kahurikuul. Kuigi see tähendab kõike kokku.
Parunessi lapsed seisavad rannas ja hõikavad mulle, ma sõuan randa neile järele. Nad ei olnud mind enne merel märganud, aga olid kellegi teise käest kuulnud, et ma viibin lahel, ja hakkasid mind siis nime pidi hüüdma; oma nime olin varem neile öelnud. Nad vaatasid oma lühinägelike silmadega minu pilti ja vanem ütles, et ta oskab hästi linnu joonistada. Noorem, kes oli viieaastane, jäi harjumatust kõikumisest paadis uniseks, ma laotasin vööris oma kuue talle külje alla ja laulsin vaikselt, kuni ta magama jäi. Mul oli ka kunagi väike õde.
Siis ajasin suurema õega juttu. Ta ütles sekka mõne rootsikeelse sõna; ta rääkis puhast rootsi keelt, kui ta tahtis, muidu kasutas ta oma ema keelt. Ta rääkis, et igal aastal esimese ülestõusmispüha hommikul lasi ema tal läbi kollase siidiriide päikest vaadata – kuidas see rõõmust Jeesuse ülestõusmise üle tantsib. Aga kas päike tantsib ka sellel maal?
Väiksem laps magas.
Tüki aja pärast sõudsin koos lastega kaldale tagasi, vahepeal äratas õde magaja üles: „Tõuse üles, Tonna!” Tonna ärkab lõpuks, jääb veel tükiks ajaks lesima ega saa õieti aru, kus ta on. Ta on pisut segaduses ja viriseb tema üle naervale õele vastu, aga tõuseb kohe seejärel püsti, nii et ma pean teda kinni hoidma. Ma saan oma kuue tagasi; kaldal seisab paruness ja hõikab meile. Väikesed Tonna ja Alina säravad talle vastu, andes aru oma paadielamustest. Aga Tonna ei taha kuuldagi, et ta oli magama jäänud.
Rannas seisab ka Rosa; veidi aja pärast tuleb Hartvigsen, tal oli mõttes kalakuivatuskaljudele minna – meid saab sel väiksel lapil palju. Paruness tänab mind, et rääkisin lastele meritähest ja lindudest, seejärel pöördub ta Hartvigseni poole ja räägib kogu aeg temaga; Rosa seisab vaikselt ja kuulab. Siis soovib ta viisakusest minu vastu näha minu joonistust; sel ajal, kui ta seda vaatab, märkan, et ta kuulab pingsalt, millest paruness ja Hartvigsen räägivad.
„Siin kodus on nii suured muudatused toimunud,” ütles paruness. „Ja mina olin kunagi teisse armunud, Hartvigsen,” võis ta öelda… „Mina, üle kolmekümne aasta vana ja arvukate tütardega,” võis ta samuti öelda. Tal on seljas valge kleit, ta näib selles veel pikema ja kõhnemana, ja ta pöörab oma ülakeha ja heidab pilgu paremale ja vasakule, muutmata jalgade asendit. Tema nägu ei olnud ilus, vaid väike ja tõmmu, ka mingi vari oli ta ülahuule kohal, aga tal oli kaunis pea. Ta võttis kübara peast.
„Teie arvukad tütred!” naerab Hartvigsen. „Neid ei ole ju rohkem kui need kaks.”
„Kaks ongi ülearu palju,” ütleb ta.
Hartvigsen on visa ja heas tujus, ta kordab:
„Tähendab, siis rohkem ei ole kui need kaks – veel ei ole. Haha. Nad muide võivad hiljem tulla.”
Paruness naerab:
„Ma saan aru, teil on minu suhtes parimad lootused.”
Rosa nina kohale ilmub kurd ja et midagi öelda, küsin temalt:
„Ma ei taha mingil juhul oma joonistust värvida, ma ei ole maalimises kuigi hea. Mis oleks, kui laseksin sel olla nii, nagu see on?”
„Muidugi, mõtleks, ma arvan sedasama,” vastab ta hajameelselt ja kuulab jälle, mida paruness ütleb.
Selle üle, mida paruness ütles, olen hiljem järele mõelnud. Oh, aga ta pidas ka hulga võrratuid väikesi sõnavõtte. Võibolla ma valetan tema peale ja rebin tema sõnu kontekstist välja? Ta oli abitu ja naeratas kohmetult pärast seda,