Alexander ja Wilhelm olid väga erinevad. Alexander ihales seiklusi ja nautis vabas looduses olemist, Wilhelm oli aga tõsine ja püüdlik. Alexander lasi end tihti emotsioonidel juhtida, Wilhelmi põhiline iseloomujoon oli aga enesekontroll. Kumbki tõmbus oma maailma – Wilhelm enda raamatute keskele, Alexander üksildastele jalutuskäikudele Tegeli metsadesse, kuhu oli istutatud Põhja-Ameerikast sisse toodud puid. Uidates värviküllaste suhkruvahtrate ja väärikate valgete tammede vahel, tajus Alexander, et loodus pakub rahu kehale ja hingele. Just seal, teisest maailmast pärit puude vahel hakkas ta unistama kaugetest maadest.
Alexander Humboldtist kasvas hea välimusega noormees. Ta oli 170 sentimeetri pikkune, kehahoiak oli aga sirge ja uhke ning ta näis pikem. Ta oli peene kondiga ja osav, liikuv ja krapsakas. Tal olid väikesed õrnad käed – justkui naisel, nagu üks sõber täheldas –, ning uudishimulikud ja erksad silmad. Tema välimus vastas tolle ajastu ideaalidele: sassis lokid, väljendusrikkad huuled ja lohukesega lõug. Ta oli aga tihti haige, kannatades palavikkude ja neurasteenia all, mille kohta Wilhelm arvas, et tegemist on „mingi hüpohondriaga“, kuna „vaene poiss on õnnetu“.
Et varjata oma haavatavust, ehitas Alexander endale vaimukusest ja auahnusest kaitsekilbi. Juba poisieast peale kardeti tema teravaid märkusi, üks perekonnasõber nimetas teda isegi un petit esprit malin4 ja selle mainega tuli tal elada kogu oma järgnev elu. Isegi Alexanderi lähimad sõbrad tunnistasid, et tal tuli ette pahatahtlikkusehooge. Wilhelm aga ütles, et tema vend polnud kunagi tõeliselt pahatahtlik – ehk veidi edev ja kannustatud sügavast soovist särada ja esile tõusta. Paistab, et nooruses pidi Alexanderi hinge rebestama auahnus ühelt ja üksindus teiselt poolt, kiituseihalus ja samas igatsus iseseisvuse järele. Küll veidi ebakindel, aga uskudes enda vaimsesse võimekusse, kõikus ta enda tunnustusevajaduse ja üleolekutunde vahel.
Sündinud Napoleon Bonaparte’iga samal aastal, kasvas Humboldt üles globaliseeruma hakanud ja aina paremini haaratavas maailmas. Näiteks mõni kuu enne tema sündi nägi maailm esimest teadlaste rahvusvahelist koostööettevõtmist, kui tosina maa astronoomid koordineerisid vaatlusi ja jagasid uuringutulemusi Veenuse möödumise kohta meie vaateväljas Päikesest. Kauguse mõõtmisega seotud probleemid olid lõpuks lahenenud ja valged laigud 18. sajandi kaartidelt kadusid kiiresti. Maailm muutus. Just enne Humboldti seitsmeaastaseks saamist olid revolutsioonilised Ameerika kolonistid kuulutanud välja iseseisvuse ja veidi enne tema 20. sünnipäeva järgisid prantslased ameeriklasi oma revolutsiooniga 1789. aastal.
Saksamaad valitses endiselt Püha Rooma Riik (Saksa-Rooma riik), mis, nagu prantsuse mõtleja Voltaire kord ütles, polnud ei püha ega Rooma ega impeerium5. Tegemist polnud ühtse riigi ega rahvaga, see oli kokku pandud paljudest osadest – mõned tillukesed vürsti- ja hertsogiriigid, mõned aga valitsetud võimsate dünastiate poolt, nagu Hohenzollernid Preisimaal ja Habsburgid Austrias, kes jätkasid võitlust ülemvõimu ja territooriumite pärast. 18. sajandi keskel, kui võimul oli Friedrich II (Friedrich Suur), tõusis Preisimaa Austria suurimaks rivaaliks.
Humboldti sünniaegadel oli Preisimaa tuntud oma hiiglasliku regulaararmee ja efektiivse valitsemise poolest. Kuningas Friedrich II valitses absoluutse monarhina, kuid viis siiski ellu mõned reformid, sealhulgas lõi uue algkoolide süsteemi ja võttis ette mõõdukaid agraarreforme. Tehti ka esimesed sammud religioosse tolerantsuse poole Preisimaal. Väejuhina kuulsust kogunud Friedrich II oli tuntud ka oma muusika- ja filosoofiahuvi ning hariduse edendamise poolest. Kuigi Inglise ja Prantsuse eakaaslased tihtipeale ignoreerisid sakslasi, pidades neid tahumatuteks ja tagurlikeks, oli Saksamaal sel ajal rohkem ülikoole ja raamatukogusid kui mujal Euroopas. Et raamatute ja perioodikaturg õitses, vähenes seal kiiresti ka kirjaoskamatus.
Samal ajal kasvatas Suurbritannia hoogsalt oma majandust. Põllumajanduslikud uuendused, nagu külvikorrad ja uued niisutussüsteemid, suurendasid saake. Britid olid haaratud niinimetatud kanalipalavikust ja katnud oma saare moodsa transpordivõrgustikuga. Tööstusrevolutsioon oli toonud uued masinad, sealhulgas kudumismasinad ja tööstuskeskuseid kerkis linnadesse nagu seeni. Briti maaharijad hakkasid endale peatoiduse hankimise asemel toitma neid, kes elasid ja töötasid uutes linnades.
Inimene oli asunud uue tehnoloogia, nagu näiteks James Watti aurumasin, abil looduse üle kontrolli võtma, käibele olid tulnud ka uudsed meditsiinivahendid, inimesi hakati Euroopas ja Põhja-Ameerikas esimest korda rõugete vastu vaktsineerima. Kui Benjamin Franklin leiutas 18. sajandi keskel piksevarda, siis hakkas inimene taltsutama seda, mida sinnamaani oli harjutud pidama Jumala viha väljenduseks. Niisugust jõudu kasutades hakkas inimene kaotama hirmu looduse ees.
Kahel eelneval sajandil oli Lääne ühiskonda suunanud juhtmõte, et loodus töötab nagu keerukas aparaat – „suur ja keeruline universumi masin“, nagu üks teadlane ütles. Tõepoolest, kui inimene suudab valmistada näiteks keerukaid kellasid ja muid masinaid – mille loomiseks on siis võimeline Jumal? Prantsuse filosoofi René Descartes’i ja tema järgijate arvates andis Jumal sellele mehaanilisele maailmale algtõuke, Isaac Newton aga pidas universumit rohkem jumalikuks kellavärgiks, mida Jumal kui selle looja pidevalt käigus hoiab.
Leiutised, nagu teleskoobid ja mikroskoobid, paljastasid uusi maailmu ja tõid kaasa usu, et looduse seadusi saab välja selgitada. Saksa filosoof Gottfried Wilhelm von Leibniz tuli 17. sajandi lõpus välja ideega, et eksisteerib puhas teadus, mis toetub matemaatikale. Vahepeal oli Newton Cambridge’is kirjeldanud universumi mehaanikat, rakendades looduse uurimisel matemaatikat. Lõpptulemusena tundus, et maailm on turvaliselt etteennustatav senikaua, kui inimkond suudab lähtuda neist loodusseadustest.
Matemaatika, objektiivsed vaatlused ja kontrollitud eksperimendid sillutasid mõistusele teed kõikjal läänemaailmas. Teadlastest said nende endi poolt välja kuulutatud „kirjade vabariigi“ kodanikud, rahvuslikke, keelelisi ja usulisi piire ületava intellektuaalse kogukonna liikmed. Kirjavahetus siksakitas üle kogu Euroopa ja jõudis teisele poole Atlandi ookeani ning teadmine uutest avastustest ja uued mõtted levisid. See „kirjade vabariik“ oli piirideta riik, mida ei juhtinud monarhid, vaid inimmõistus. See oli uus valgustusajastu, mille Alexander von Humboldt oli ellu kutsunud Lääne ühiskonda haaranud ilmselges hoovuses sammuda enesekindlalt edasi täiustumise teel. Progress oli selle sajandi märgusõna ja iga põlvkond tundis, et neil tuleb järgnevale alla jääda. Keegi ei muretsenud, et see edasiminek võib loodust ennast kahjustada.
Alexander ja Wilhelm Humboldt sõlmisid noorte meestena sidemed Berliini intellektuaalsete ringkondadega, kus nad osalesid aruteludes hariduse tähtsuse, üleüldise sallivuse ja iseseisva mõtlemise üle. Vennaksed, kes olid kitsastest arutlusringidest liikunud Berliini intellektuaalide salongidesse, olid ühtäkki sattunud Tegeli eraldatusest uude suhtlusmaailma. Suviti jättis ema nad sageli koos õpetajatega perekonnamajja Berliinis ja ise elas samal ajal Tegelis. See vabadus aga polnud mõeldud kestma: ema väljendas selgelt soovi, et tema pojad peavad astuma riigiteenistusse. Ema rahast sõltudes pidid nad tema sooviga arvestama.
Marie Elisabeth von Humboldt saatis 18-aastase Alexanderi ülikooli Frankfurti Oderi ääres. Veidi üle saja kilomeetri kaugusel Berliinist lääne pool asuvas kohalikus õppeasutuses oli ainult 200 üliõpilast ja tõenäoliselt valis ta selle kooli mitte akadeemilise taseme järgi, vaid läheduse tõttu Tegelile. Pärast seda kui Alexander oli seal lõpetanud semestri riigivalitsemise ja poliitilise ökonoomia alal, otsustati, et ta võib astuda ühte Saksamaa parimasse ülikooli Göttingenis, kus oli juba ees vend Wilhelm. Wilhelm õppis juurat, Alexander aga keskendus teadusele, matemaatikale ja keeltele. Kuigi vennad elasid samas linnas, ei käinud nad kuigi palju omavahel läbi. Wilhelmi sõnutsi olid nad iseloomult liiga erinevad. Sel ajal kui Wilhelm pühendunult õppis, unistas Alexander troopikast ja seiklustest. Ta unistas Saksamaalt lahkumisest. Poisipõlves oli Alexander lugenud ümbermaailmarändurite kapten James Cooki ja Louis Antoine de Bougainville’i kirjutisi ning kujutles, et temagi reisib kusagil kaugel. Kui ta nägi Berliini botaanikaaias troopilisi palme, tekkis tal kindel soov näha neid kasvamas nende