Unustuse piir. Сергей Лебедев

omamoodi hierarhia, kus juukselõikus oli samal astmel kassi või koera surmaga; loom hukkus, aga inimest niisugune surm ei tapnud, selle doos oli liiga väike – ent ka mina ise olin pisike ja seetõttu tardusin toolil, isegi praegu käin ma juukselõikla ees mitu korda ärevalt edasi-tagasi, enne kui sisse astun. Seebi-, puudri-, vahulõhnad, mida fööni kuumad lained keerutavad, imalus ja kleepuvus – kõik see juhatab mind millegi muu juurde ning kaks piiblilugu põimuvad üheks: Delila lõikab Simsoni juuksed maha, Salome kannab vaagnal Ristija Johannese pead; mahalõigatud juuksed ja keha küljest eraldatud pea – neis kujundites aimub midagi elust ja surmast, mis avaneb läbielamustes ka lapsele; alles hiljem sain teada, kuidas niisuguseid tunnetusi väljendatakse allegooriliselt pühas raamatus.

      Ja siis, kui minu peaga oli vaja midagi ette võtta, soovitas Teine taat: maha ajada ja petrooliga võida.

      Maha ajada. Nulliga.

      Mind ei hirmutanud niivõrd teadmine, et kiilakaid narritakse, tulevasi irvitusi eraldas minust lõikamistoiming ise, see oli sama mis surm, võrdväärne sellega, kuid mitte väike surm nagu juuste lõikamisel, vaid täieulatuslik, täiesti tõeline. Mind taheti nulliga pügada, teha jälle mudilaseks, see tähendab, võtta minult see vähene, mida olin juba läbi elanud ning mis silmaga vaadatuna väljendus püsivas juustepikkuses.

      Ja ma ehmusin veelgi rohkem, mõistnud, et täiskasvanud ei kavatsegi Teisele taadile vastu vaielda: tema soovitus koguni rõõmustas neid; nad olid ise sellele mõtelnud, kuid ei söandanud seda kaastundest välja öelda. Teine taat sobis igati niisuguse ettepaneku tegemiseks: täid, petrool, juuste mahaajamine – kõigest sellest levis vana aja hõngu, järelevalvetust, karme otsustusi; kui seda oleks öelnud keegi teine, võib-olla täiskasvanud pereliikmed, siis ehk oleks läinud vaidlemiseks, aga nüüd peitus selles ranguse hurm: aitab virisemisest, juuksed maha, kujuta ette, nagu oleksid sõjaväes, seal ei küsita, pead oskama ebameeldivustest üle olla, õpi välja kannatama, meestele on seda vaja. Täiskasvanutele vist tundus, et ta mängib, et ta räägib sobival toonil, mis mind julgustab, aga minus süvenes arusaamine, et asi pole ainult juukselõikuses; et Teine taat on otsustanud – kuid keegi ei mõista seda! – võtta mind oma võimusesse.

      Niisugusel tunnetusel oli ka eellugu; ma olin juba ammu märganud, et Teine taat suhtus pikkadesse juustesse vastumeelselt ja isegi karmilt.