Proua Lucas jagas proua Benneti meelehärmi täiskasvanud vallalise tütre pärast, kuigi proua Lucase pettumus oli ühe-, mitte viiekordne. Charlotte Lucas, kes oli olnud Lizi klassiõde ja viisteist aastat tema parim sõbratar Seven Hillsis, oli samuti vallaline, rõõmsameelne ja tasakaalukas, töötas Procter & Gamble’i personalijuhina, ning oli kolledži lõpetamisest saadik olnud umbes seitsmekümne viie naela võrra ülekaaluline. Proua Benneti meelest kandis see asjaolu proua Lucase õnnetuse teise, ehk küll niisama masendavasse kategooriasse kui see, kuhu kuulusid tema enese tütred. Selge see: Charlotte polnud mehele saanud, sest ta oli liiga paks, niisiis tuli tal lihtsalt hakata dieeti pidama. Seevastu proua Benneti tütardel polnud ühtki silmatorkavat ihu- ega iseloomuviga (vaene näotu Mary välja arvatud), järelikult polnud ka lihtsat vasturavimit.
Proua Bennet, kes oli ise samuti ümaravõitu, oli pead murdnud, kas ehk proua Lucas lootis, et Chip heidab Charlotte’ile silma, kuid proua Lucase kõhklematu valmidus Bennetid grillipeole kutsuda andis proua Bennetile kinnitust, et tema sõbratar ei hellita Charlotte’i suhtes ebarealistlikke lootusi. Seetõttu pani proua Bennet ise grillipeo peale tõesti suuri lootusi, olgugi et tal polnud viimase kahekümne aasta jooksul kõikidest visadest püüdlustest hoolimata õnnestunud ühtki tütart mehele panna.
Lucased elasid Indian Hilli eeslinnas, mis asus südalinnast viieteistkümne miili kaugusel ja oli nende cincinnatilaste kodu, kes armastasid pidada hobuseid või vähemalt tõukoeri, kes said tohututes valdustes vabalt ringi uidata. Lucased elasid hiiglasuures koloniaalstiilis kivihoones, millel oli kiltkivikatus ja rõdu eesukse kohal. Köögis embasid Bennetid Lucaseid, Jane pakkus omaküpsetatud biskviitkooki ja Liz läks akna juurde, et heita pilk tosinkonnale külalisele, kes juba lobisesid tagaaia kiviplaatidest siseõuel. “Jane, tule oma tulevast vaatama,” hõikas ta lustakalt.
Jane astus tema juurde. “Chip Bingley on vist see pikk kena brünett?”
Charlotte Lucas ütles: “Ei, Chip on see vöödiliste šortsidega. Pikk kena brünett on tema sõber Fitzwilliam Darcy, kes läks mullu Cincinnati ülikooli insuldikeskusse neurokirurgiks. Sahistatakse, et ka tema on vallaline, aga pisut tõrjuv. Ta õppis Chipiga ühes ja samas meditsiiniteaduskonnas.” Charlotte pöördus Jane’i poole: “Kas sa tõesti ei vaadanud “Väärt meest”, kui Chip seal kaasa tegi?”
“Ta ei vaadanud mitte ühtki “Väärt mehe” osa,” vastas Liz. “On teine kord sihuke paipiiga.”
“Chipi hooaeg oli võrratu,” ütles Charlotte. “Seal läks päris ehtsaks kakluseks, tüdrukud kiskusid üksteisel juuksepikendused peast.”
Mary, kes oli sissesõiduteel ema autole järele jõudnud, ütles: “Minu meelest alandab “Väärt mees” naisi.”
“Seda sa oled maininud jah.” Liz vaatas Charlotte’i poole. “Kas sa ütlesid, et Chipi sõbra nimi on Fitzwilliam, ja kui nii, siis kas ta purjetas siia Mayfloweriga?”
“Ta palub end hüüda perekonnanime pidi.” Charlotte muigas. “Kuigi ega Darcy suurt parem ole.”
Viimastel aastatel polnud Charlotte ja Liz kuigi palju koos olnud, ainult jõulupidudel või lõunasöökidel, kui Liz oli New Yorgist kodus käimas, aga nad tundsid teineteise seltskonnast endiselt suurt rõõmu. Lizi pikema kojutuleku helgemaid elamusi oli sõpruse taastamine Charlotte’iga ehtsal, täiskasvanute kombel, ja avastamine, et naisena meeldis Charlotte talle niisama palju, nagu oli meeldinud tüdrukuna. Nad arutasid vaid pooleldi naljaviluks, kas nad on oma keskkooliklassi viimased vallalised, kuigi Liz mõtles, et vahest kannatab Charlotte sellepärast rohkem. Charlotte elas Cincinnatis, kus oli emal näägutamiseks käe-jala juures, tal polnud vanemat õde, kes oli veel kauem vanatüdruk olnud; ta tahtis lapsi ja tal polnud salakallimat.
“Chip on lühem, kui telekast paistab, eks?” küsis Charlotte. “Aga kena, ei saa salata. See V-kaelusega särgiga sell, Keith, on teine uus kiirabiarst,” kõnealune noormees oli mustanahaline, seltskonna ainus mittevalge, “ja triibulise kleidiga naine on intern. Tema kõrval on tema mees ja põngerjas on nende oma.” Peale nende olid seal veel veetlev blondiin, keda Liz ei tundnud, ja kaks vanemat paari, keda Liz oli kohanud Lucaste uusaastapäeva lahtiste uste peol; mõlema paari mehed töötasid samuti Kristuse haiglas arstidena.
“Kas Keith on samuti vallaline?” küsis Liz. “Kui on, Jane, siis on sul ju terve puhvetitäis mehi, kelle hulgast valida.”
“Lubage meelde tuletada,” ütles härra Bennet endale joogibaaris osavalt džinntoonikut segades, “et te ei vaata neid noormehi peegli tagant, mis paistab ainult ühelt pool läbi.” Härra Bennet tõstis käe ja doktor Lucas viipas vastu.
“Vaevalt nad oskavad huultelt lugeda,” ütles Liz.
Jane küsis Charlotte’ilt: “Kas see blondiin on arst?”
“See on Chipi õde Caroline Bingley. Ta elab Los Angeleses, aga aitab Chipil end siin sisse seada.”
“Chip on tõesti kena,” ütles Jane ning Liz ja Charlotte vahetasid lustakalt pilke.
“Siis lähme välja ja teeme su temaga tuttavaks,” ütles Charlotte.
8. peatükk
Pärast rutakaid tervitussõnu leidis Liz end jutlemas Keithiga, kes oli sõbralik ja, nagu Liz kähku teada sai, kihlatud neiuga, kes lõpetas San Diegos meditsiiniresidentuuri. Selleks ajaks, kui kanarinnad olid grillitud, kartulisalat, kapsasalat ja kuklid välja toodud, olid Liz ja Keith rääkinud juba San Diego kliimast, Cincinnati kliimast ja Cincinnati kuulsast tšillist, mida Keith polnud veel maitsnud. Kui jutt läks Keithi huvialale golfile, märkas Liz rõõmuga, et Jane oli süvenenud vestlusse Chip Bingleyga ning et vestlus jätkus ka siis, kui Jane ja Chip võtsid süüa-juua ja seadsid end mörditud kivimüüril kõrvuti istuma. Peagi läks Chipi õde Caroline nende juurde.
Kui Liz oli taldriku toitu täis tõstnud, läks ta neljainimese laua juurde, kus istusid Fitzwilliam Darcy, interni mees ja üks vanem arst. Vanem arst ja interni mees arutasid, kuidas Redil sel hooajal läheb, niisiis pöördus Liz Fitzwilliam Darcy poole (ehk lihtsalt Darcy, nagu ta endale meelde tuletas) ja osutas tühjale toolile. “Kas see koht on kinni?”
“Jah,” vastas Darcy. Ta ei mahendanud oma järsku vastust ühegi vabandussõnaga ning Liz oletas, et küllap oli noormees valesti kuulnud; küllap arvas ta, et Liz oli küsinud, kas koht on vaba.
“See koht on kinni?” kordas Liz.
“Jah,” vastas Darcy ega kavatsenud nüüdki vabandust paluda. “Kinni.”
Kuigi Charlotte oli hoiatanud, et Darcy jätab tõrjuva mulje, oli Liz ometi säärases hämmingus, et tundis kiusatust nähvata: Palun vabandust, et pidasin end vääriliseks sinu lauda istuma. Mis siis, et ta oli käinud Harvardi meditsiiniteaduskonnas, mis siis, et ta oli neurokirurg – see ei andnud talle õigust ebaviisakalt käituda. Enne äraminekut naeratas Liz võimalikult võltsilt, lootes, et Darcy saab sellest aru.
Silmanud lähedal Kittyt ja Lydiat, läks Liz nende juurde ja istus polsterdatud lamamissohvale Kitty põlvede juures. Nooremad õed pidasid parajasti nõu, millal on kõige parem aeg minna järgmisele koosviibimisele, mille CrossFiti jõusaali omanik kavatses korraldada. Lydia osutas kuklile Lizi taldrikul. “Kas süsivesikud ei tee sind loiuks?”
“Kõike võib mõõdukalt süüa,” ütles Liz. Oli palju põhjusi, miks õdede vaimustus CrossFitist ja paleodieedist teda ärritas, muu hulgas ka see, et Liz ise oli nende mõlemaga tutvust teinud ammuilma enne õdesid, sest 2007. aastal oli ta kirjutanud CrossFitist artikli. Teine ärrituse allikas oli see, et õed nägid võrratud välja; nad olid alati kenad olnud, aga pärast CrossFitiga tegelema hakkamist nad otse särasid energiast ja jõust.
Kui telefon hakkas taskus vibreerima, oli Liz söömise peaaegu lõpetanud ja Darcy kõrkuse pärast veel rohkem solvunud kui enne, sest tool noormehe kõrval oligi tühjaks jäänud. Ta läks juhust kasutades sisse, pesi käed grillkastmest puhtaks ja luges sõnumi läbi.
Southamptoni kõigi