“Kuule, märklaualõust, ära enam kunagi, M-I-T-T-E K-U-N-A-G-I, nimeta mu lapse vanaema vanamutiks.”
“Juha! Lõpeta!” käsutas Sirpa.
Lasksin ukse lahti ja nägin vanamehe pead tervenisti. See oli kukla pealt tulipunane ja eest lubivalge. Loodetavasti ei pigistanud ma tal peas mingit olulist veresoont kinni. Vana tõmbas peakolust haarates ukse kinni. Seest kostis vanamehe hädine küsimus: “Ritva, kas meil on veel peavalurohtu?”
Juba poolel trepil sööstis Raija meile avasüli vastu. Kollased liibuvad suusapüksid nagisesid õmblustest täidlaste reite ümber. Ülevalpool oli seekord kulunud teksasärk, mille ülemised nööbid olid niipalju lahti, et pöidlapaksused kuldketid ja massiivsed rinnad tikkusid häirivalt esile. Uskumatu kuldkettide kilin täitis trepikoja, kui Raija oma tütart süleles. Järgmiseks tormas ta minu kallale.
“Oh sa, tulevane isa,” naeris Raija ja suudles mind otse suule.
“Jaa, väga tore…” mõmisesin ja pühkisin nägu.
Raijal oli Hakaniemis peletu apartement. Ruutmeetreid kindlasti üle kahesaja. Suured kõrgete lagedega toad ja merevaade peaaegu kõigist akendest. Ehkki Raija üldise haritusega silma ei paistnud, oli korteris riiulimeetrite viisi raamatuid. Kes neid kõiki loeb? Korter oli segu suurest valgest nahkmööblist, antiikkummutitest, söögitoakomplektidest ja Inglise filmidest tuttavatest raamatukogutubadest. Kui liikusid toast tuppa, sattusid aina uude maailma. Sellepärast mulle seal vist meeldiski. Raija märkas, et uurin korterit.
“Kuidas issile siis vanaema kodu meeldib?”
“Uskumatu apartement. Kui suur siin üür on?”
Raija pahvatas suitsuköha meenutavalt naerma.
“Oh, kulla Juha, selle eest üüri ei maksta.”
“Ei maksta või?”
“Ühistu fondi küll, aga see on muidugi nii suures ja vanas majas suurem kui nii mõneski üürikorteris.”
Sirpa astus mu kõrvale.
“See on ema oma.”
“Ei noh muidugi,” ütlesin. “Mis siis tema oma ei oleks.”
“Ära nüüd jama, kunagi võib rikkast ämmast ka kasu olla,” ütles Sirpa ja purjetas saba õõtsudes kööki.
Sirvisin parajasti raamaturiiuli sisu, kui Raija meessõber, hingeravitsemisega tegelev Esko Kuikka äkki mu seljataha ilmus.
“No nüüd paistab su aura juba paremas vormis olevat,” teatas Esko.
Ehmatasin jõledalt. Esko oli pikk kuivetu mees, kelle nina meenutas lennuki saba. Jumitu nahktiib keset nägu. Kui jutt munni ja nina suhtest paika peab, siis oli Esko vänt paar tiiru ümber puusade ja otsapidi perseaugus. Umbes nagu puss tupes. Ega see Raija asjata alati Esko lähenedes kihistama hakanud.
“Jah, seda on kena kuulda,” leidsin.
Ma tundsin end kuidagi nagu alasti, kui Esko mu aurast vadistas ja vaatas samas minust läbi, nagu oleksin mingi kuradi klaasuks. Kodune šamaan justkui hõljus oma kolledžikostüümis mu kõrvale ja võttis riiulist ühe raamatu.
“Sul tasuks see läbi lugeda.”
Võtsin raamatu kätte.
““Mitu elupaika”? Kas see on mingi üürikorterite otsimise juht?”
Esko naeris.
“Sina oled lustilik mees, Juha oli vist su nimi?”
Noogutasin. Kas Raija huumor oli ka Eskole külge hakanud? “Juha oli vist su nimi…”
Sirvisin raamatut. See ei olnudki mingi korteriraamat. Seal oli hoopis õua-õua-lugusid mingi hüpnotisööri kogemustest.
“Milleks Raijal sellist raamatut vaja on?” küsisin.
“Milleks raamatuid üldse vaja on?”
“Eks lugemiseks vist.”
“Sul tasuks see raamat läbi lugeda.”
Sirvisin raamatut. Seal räägiti uuestisünnist.
“Seda et, mulle tundub, et ma ei jaga eelmistest eludest hüpnoosi kaudu midagi…”
Esko vaatas mind hetke ja pani siis reipalt ette:
“Mis sa arvad sellest, kui ma sind hüpnotiseeriksin?”
Pöördusin kiiresti ringi ja vaatasin Esko valvsatesse kotkasilmadesse.
“No ega ikka ei hüpnotiseeri küll! See hakkab juba päris hulluks kiskuma. Mina tulen heast tahtest külla ja otsekohe kukutakse mu aurat patsutama ja hüpnotiseerima.”
Esko võttis mul õlast kinni
“Rahu, Juha, sinu loata ma sind hüpnotiseerima ei hakka.”
Samal hetkel hiilis tuppa Sirpa.
“Mis siin toimub?”
“See hakkas mind hüpnotiseerima.”
Esko ja Sirpa naeratasid.
“Nüüd naeratate küll, aga ma lugesin ühest vanast, kellele söödeti raadiohüpnoosi teel teadmine, et tal ei olegi tilli. Kui temalt oleks küsitud, millega ta kuseb, oleks ta jäädavalt segi läinud. Nüüd liigub tänase päevani vaimuhaiglas, rusikas munni ümber. Võiks ikka väheke mõelda, mis tagajärjed nendel hüpnoosidel võivad olla. Kuradi itsitajad.”
“Ega Esko sul hakatuseks riista ära hüpnotiseerima ei hakka,” naeris Sirpa. “Või hüpnotiseeriksid?”
Esko vaatas mind hindavalt ja nentis:
“Polegi kõige halvem mõte…”
Mulle hakkas tunduma, et mind mõnitati päris korralikult. Läksin Raijat laua katmise juures aitama, sest mulle näkku ei nikuta. Isegi perekonnaringis.
Raija tegi üllatavalt hästi süüa, ehkki nägi ise pisut räämas välja. Laual oli erinevaid taimetoite ja vähemalt kolme sorti kala: graavisiiga, ahjulõhet ja räimerulli. Ema oli võtnud kuulda tütre soovi: kerget toitu. Imestasin roheliste oliivide üle, mille sees oli midagi punast.
“Mida kuradit nad selle oliivi sisse on toppinud?” küsisin oliivi prepareerides.
“Juha! Nüüd kasid küll oma keelekasutust. Meile sünnib väike laps ja siis jääb see vandumine igatahes ära,” käratas Sirpa põlevi silmi.
“Mis kuradi vandumine?”
“Juha…” palus nüüd Raija, kulm kortsus.
“No vaadake nüüd ise. Keegi on pistnud iga oliivi sisse mingi pisikese punase jubina.”
“See on paprika,” paljastas Esko tõe.
“Ehkki sa oled mingi ku… mingi kummaline posija, ära tule nüüd väitma, et oled mahutanud paprika oliivi sisse.”
Esko vaatas küsivalt Sirpa poole ja päris:
“Te ei kohtunud vist ülikoolis.”
“Pera tutvustas meid.”
“Seda ma arvasingi,” nentis Esko ja võttis ühe oliivi.
Raija tahtis jututeemat vahetada ja küsis ristivanemate kohta.
“Noh, kas ristivanematele olete juba mõelnud?”
“Eile otsustasime, et Juha parim sõber Kristian on üks ristiisa. Ta on nii tore hell ja tundeline mees,” ütles Sirpa.
“Oi, kui armas,” näpistas Raija mind põsest. “Nii tore, Juha, et sul on ka tõelisi ja häid sõpru.”
“Mis mõttes tõelisi? Muidugi on nad tõelised.”
Ka Esko tahtis vestluses osaleda.
“Raija mõtles seda, et vastukaaluks sinu enda rohmakusele on sul ka hellust välja näitavaid sõpru.”
“Juha on ka hell,”