Elamata elud. Argo Järve

kolksataski välisuks ja tänavale astus nahktagis ning heledas sonis, pikemat kasvu meesterahvas. See oli Hardi. Nüüd tuli mulle äkki meelde, et ta pidi minult täna ühe paki saama. Kiirustades tõmbasin ruloo eest ja koputasin närviliselt aknale. Mees tänaval seisatas ja keeras end ümber. Lai irve venitas tema niigi laia näo räigelt suureks ning meenutas mulle millegipärast sonimütsiga klaabut.

      Hardi lehvitas laisalt käega ja sisenes uuesti trepikotta. Läksin kiirustades avama. Ma ei osanud oma piinatud olekut tema eest kuidagi varjata.

      “Mis sul kurat viga on, haige oled raisk või?“ pahvatas mees ja trügis minust nahaalselt mööda, otse elutuppa.

      “Magasid?” küsis ta nõudlikult uuesti.

      Hardi jäi paariks sekundiks uurivalt mu punetavasse näkku vaatama ning viskas ennast luba küsimata, vanale ning muhklikule diivanile külili.

      “Sul pidi mu jaoks miskit olema? Kus see kuradi Steff ise on?Mul on vaja temaga rääkida,“ ei jätnud ta pärimist. Läksin vaikides teise tuppa ja tõin peidikust välja raske, pruuni kilesse mässitud paki. Viskasin selle Hardile ja ütlesin:

      ”Ei maganud ma midagi, lihtsalt sitt on olla ja mul ei tulnud meelde, et sa tuled. Meil läks eile pikaks.”

      Seletasin talle veel, et Steff sõitis ilmselt juba hommikul välismaale, asju ajama. Milliseid, seda mulle ei räägitud.

      Hardi noogutas pead ja jäi mõtlikult televiisorist tulevat laulusaadet vaatama. Noogutas siis mõtlikult paar korda pead ja kargas järsku püsti, võttis paki ja seda õrnalt patsutades, suundus välisukseni.

      “Olgu, ma siis lähen! Õhtul staapi tuled?”

      Raputasin vastuseks eitavalt pead ja saatsin ta vaikides ukseni. Sulgesin tema järel ukse ja toetasin hetkeks selja vastu punase, mustrilise nahaga ülelöödud raudust.

      Peaks magada proovima, käis mõte Tuve peast läbi aga ta arvas, et eelnevatel päevadel tarbitud alkohol ja sisse tõmmatud pulber olid organismi nii läbi töödelnud, et sellest ei oleks nii või naa midagi välja tulnud. Keerasin ukse uuesti lukku ja avasin mõtlikult baarikapi. Valasin poolikust konjakipudelist räpasesse klaasi, kahe sõrme jagu tulivett ning tõstsin mõtlikult, väriseva käega selle suu juurde.