Ometi sünnitas selle kõrge asukoht keset kurdlehiseid kibuvitsu kauni sooja lahe ääres ühe jäiga kriteeriumi, mis tuli meile ainult kasuks – millise maja me ka tulevikus üürisime, pidi see olema eraldatud kohas ja ookeani ääres.
Aastaid hiljem – kui oli saanud selgeks, et mõnda meist oli nuheldud viljatu üsaga ning mõnel meist tuli näha palju rängemat vaeva kui teistel, et hoida oma abielulaevukest pinnal – koitis mulle äkki, et see maja polnud mulle tegelikult meeldinud. Mitte tõeliselt. Pigem oli tundunud mingi kohustusena seda maja imetleda, kuid ma ei osanud näpuga näidata põhjusele, miks see nii oli.
Püüdsin ühel õhtul seda selgitada tõelistele augustitüdrukutele. Jah, tõelistele tüdrukutele. Cornelia oli juba ammu lasknud jalga koos oma põlise-Mobile-raha võsukesega (ta oli vastu pidanud ainult ühe hooaja) ning Teddy oli juba aasta pärast toonud meie sõpruskonda Melinda.
Melinda Marshall – kellest peagi sai Melinda Patterson – tegi kiiresti tasa kas või sada ebatäiuslikku rannamaja.Ta oli üdini ehtne, naljakas ja terane. Me tervitasime tema tulekut piiritu rahuloluga, mis sageli käib kaasas ütlusega las vana minna ja uus tulla. Jah. Lühidalt öeldes tegi Teddy endale ja meile suure teene, kui ta abiellus Melindaga.
Nii et seal me siis olime – teadmata, et see on viimane kord, mil me neljakesi koos oleme –, lamasklesime Floridas, St Teresas ühe päevinäinud võluva häärberi suurel verandal, rüüpasime margariitasid ja vahtisime raugele lahele.
„Sellel majal oli kuidagi ülearu palju igasugu kaunistusi … Cornelia nimetas neid vist nipsasjakesteks … lihtsalt liiga palju … ei lasnud silmal puhata,” ütlesin ma.
„Kui sa vaatasid kogu seda kallist jama vale pilguga, oli see laastav. Mis meil viga oli? Miks me kulutasime nii palju aastaid, imetledes mingit klaasmaja, kui me oleksime pidanud sinna hoopis kive pilduma?” kiitis Rachel takka, pööritades oma siniseid silmi.
„Cornelia!” pahvatas Barbara oma kõlava ja selge kooliõpetajahäälega, pühkides sääse sõrmenipsuga oma randmelt.
„Täpselt nii.” Rachel noogutas nõusolevalt. „Upsakas väike vuhva.”
„Õlivaadid ja gaasipump olid paremad,” ütlesin mina klaasi keerutades ning jäätükkide klõbin just nagu toetas mu veendumust.
„Kahju, et mina teda ei kohanud,” pomises Melinda merele vahtides ja ma arvan, et ta mõtles seda täiesti tõsiselt.
Oma raske kuklasse keeratud mahagonivärvi juuksepahmaka, akvamariinsiniste silmade ja nina kohale puistatud vasekarva tedretähtedega oli Melinda meie seas ainuke tõeline iludus. Melinda, kelle naer helises kui purunev kristall ning kelle keel võis salvata nagu vaskpea-kilplõugmaol. Melinda, see rõõmus hing, kes hoidis meid kõiki emaliku käega. Oh, Melinda … nii pikka aega oli see ikka Madison ja Rachel ja Barbara ja Melinda, meie neljakesi, tõelised augustitüdrukud, sest Cornelia ei tulnud tegelikult kunagi arvesse. Kuidas me kõik armastasime Melindat! Kuidas me kõik vaimustusime temast kohe, kui Teddy ta meie ellu tõi!
Ning siis, pärast viitteist suve, oli Melinda läinud, saanud surma autoavariis ühel jäätunud rööpalisel kõrvalteel Kentuckys kaugel, kaugel, kaugel merest. Teddy oli olnud roolis. Nad olid sõitnud vaatama üht hobust, mille Teddy kavatses naisele kinkida. Jõulukingitus. Nagu mina, ei saanud ka Melinda lapsi, ning et täita tühikut tema elus, otsustasid nad, et tema armastus koerte, kasside, hobuste ja kõigi teiste neljajalgsete vastu tuleb rahuldada auhinnatud noore mära soetamisega. Pärast Rolling Hillsi tallist lahkumist olid nad kavatsetud ostu tähistamiseks peatunud ühes kõrtsis ja söönud lõunat. Ma olen kindel, et Teddy jõi ära oma tavapärased kolm viskit. Üks nurjatu hääleke minus ütleb, et see on absoluutselt kaljukindel.
Must jää on tappev, see on teada. Ka on seda hoolimatus, mis võib hõlpsasti kustutada õnneliku elu, eriti halva ilmaga liiga järsult kurvi võttes.
Teddy loomulikult ei näinud jääd, kuid ta oleks pidanud teadma, et see seal on. Kui nad kodu poole kiirustasid, paiskus auto libedal pinnal teelt välja ja nad sööstsid kuuekümnemiilise tunnikiirusega vastu puud.
Teddyl polnud ainsatki vigastust. Kuid tema elu armastus oli surnud. Ma ei oska kujutleda, mis tunne pidi Teddyl olema. Ta oli ju arst, jumala eest, ja ta ei suutnud päästa omaenda naist.
Ja ehkki seda tragöödiat peeti õnnetuseks, olen ma kindel, et me kõik pomisesime omaette: kui ta ometi, kui ta ometi, kui ta ometi …
Ning siis oli meid jälle ainult kolm: Madison McCauley, Rachel Greene ja Barbara Fowles, naised, kes seisid neljakümnendate eluaastate lävel, olid abielus arstidega, kes töötasid eri linnades lõunas, ning keda ei ühendanud omavahel muu kui mälestused viieteistkümnest majast viieteistkümnel rannal viieteistkümnel seljataha jäänud augustikuul.
Ma tean küll, et me vahetasime endiselt jõulukaarte, kuid pikad telefonivestlused lakkasid vähehaaval, nagu ka kirjad ja e-kirjad. Näis, nagu oleks meid pärast kõiki neid aastaid ühendanud vaid mälestus Melindast. Kuid see käis meil üle jõu. Tema puudumine oli sama jõuliselt tajutav ja valus nagu tema kohalolek oli olnud jõuliselt tajutav ja rõõmus.
Kui ta oli läinud, polnud võimalik teda asendada. Ja punkt.
Pärast Melinda surma oli mul mitu aastat tunne, nagu vuhiseks mu südames kõle tuul. Arvan, et samamoodi tundsid ka Barbara ja Rachel. Me kaotasime pinna jalge alt. Pealegi ei saanud augustitüdrukuid olla ainult kolm. Kindlaks kujunenud tava järgi oli meid neli, kui selle reegli esmalt ka ajendas Cornelia isekas pealekäimine.
Nii lakkasid meie kokkusaamised sootuks.
„Ma ei kujuta ette, et ma võiksin kellegagi nii kaua aega sõber olla,” ütles mu nõbu Curry mulle enne oma lahkumist külma põhja ja oma esimesele semestrile Harvardis. Ta kolis suveks Cambridge’i, et aklimatiseeruda. Ta muudkui kordas seda sõna, nagu seda testides, tuues sellega aeg-ajalt kuuldavale tõeliselt kohutava Bostoni häälduse.
Curry oli peaaegu nagu mu oma laps. Tegelikult oli ta Maci õe laps, kuid Charlotte’i tööpäevad olid pikad ja ta sõitis sageli linnast välja ning Curry tuli meile sama enesestmõistetavalt nagu õhk, mida me hingame. Polnud sugugi ebatavaline, et ta jäi meile mitmeks nädalaks või isegi kuuks ajaks. Selleks päevaks, mil me istusime külalistetoa voodil, mida me juba ammu nimetasime Curry voodiks, rääkides sõpradest ja meestest, mõtlesin ma temast kui oma lapsest. Paistis, et Charlotte ei pannud seda pahaks. Ning Curry säravsinistesse silmadesse vaadates nägin ma Maci ning ajuti kujutlesin, et Curry tõesti ongi meie laps. Kuid siis jätsin ma järele, sest igatsus tegi liialt haiget.
Ma ei teadnud, kummast oli me viljatus tingitud. Macist? Või minust? Ning Mac jäi kindlalt selle juurde, et me ei hakkakski seda välja selgitama. „Pole tarvis hakata süüdlast otsima.”
Melinda toetas Maci arvamust, et meil polegi tarvis seda teada saada. Ning ehkki Teddy ja Melinda olid olnud meiega samas olukorras, ei toonud see mulle lohutust.
Kuud möödusid ja ma muutusin üha hüsteerilisemaks, sest pissipulgatest jäi negatiivseks, kui väga ma ka ei soovinud vastupidist. Kui ma olin juba küllalt haiget saanud, kui kurvastus selle pärast, et me ei saanud last, oli muutunud väljakannatamatuks, püüdsin ma keelitada meest, et me läheksime viljatusravikliinikusse.
Kuid Mac oli kindlalt vastu. „Pole mingit garantiid, et sellest ka kasu on. See võib su tervisele põntsu panna, Maddy. Ja ma ei taha, et üks meist vaataks millalgi teise poole ja mõtleks: kui sind poleks olnud, siis … See on abielu purustaja, Maddy. Jäta see asi sinnapaika.”
Ning siis, kui oli kulunud veel tükk aega, ma jätsingi. Oh, ma tundsin oma sündimata lapse järele suurt igatsust, ning ma olen kindel, et ka Mac tundis. Kuid ainult mina üksi olin tundnud, et ma peaaegu suren selle kätte. Ja meie kurbuserohi? Me mõlemad matsime end töösse, mina esialgu algkooliõpetaja ja hiljem oma toitlustusettevõtte