„Sina oled samuti mu sõber ja seega teadlik, et ma olen pettuseks võimetu.”
Dave naeris. „Tõsi. Aga sa peaksid mulle silma vaatama, kui tahad mind veenda.”
Ma vaatasin ainiti Dave’i silmi. Need olid sinised. Üllatavalt helesinised. Ma ei olnud seda varem märganud, kahtlemata suutmatusest talle silma vaadata. „Vägivalda ei esinenud. Võimalik, et ma ehmatasin naabrit.”
„Kurat, ilma selle hullujäljenduseta oli asi parem.”
Mind kurvastas, et Dave ja Sonia arvasid, nagu oleksin ma võinud Rosiet rünnata, ent veidi lohutust pakkus mõistmine, et asjad oleksid võinud olla halvemini, ja et eelkõige muretsesid nad Rosie pärast.
Sonia viipas Dave’i kabineti lävelt, kus ta rääkis telefoniga. Ta tegi Dave’ile pöial-püsti märgi, siis hüples erutusest üles-alla nagu laps ja lehvitas vaba käega. See kõik oli täiesti arusaamatu.
„Heldus,” hüüdis ta, „Rosie on rase.”
Tundus, nagu oleks toas olnud kakskümmend inimest. Dave kõlksatas oma klaasi minu oma vastu, loksutades õlut maha, ning isegi pani käe mu õlgade ümber. Ilmselt tundis ta mu jäigastumist, seega eemaldas ta käe, ent siis kordas Sonia seda tegu ja Dave patsutas mulle seljale. Oli otsekui metroos tipptunnil. Nad võtsid mu probleemi kui põhjust tähistamiseks.
„Rosie on ikka veel telefoni otsas,” ütles Sonia ja ulatas selle mulle.
„Don, kas kõik on korras?” küsis Rosie. Ta oli mures minu pärast.
„Loomulikult. See seisund oli ajutine.”
„Don, palun vabandust. Ma ei oleks seda tohtinud sulle niimoodi näkku pahvatada. Kas sa tuled koju? Ma tahaksin väga sinuga rääkida. Aga Don, ma ei taha, et see oleks ajutine.”
Rosie arvas ilmselt, et ma viitasin tema seisundile – rasedusele –, ent tema vastus andis mulle elutähtsat teavet. Dave’i furgooniga koju sõites järeldasin ma, et Rosie on juba otsustanud, et see on ennemini hüve kui viga. Apelsinimahl oli veel üks lisatõend. Rosie ei tahtnud viljastatud munarakku kahjustada.
Töödelda tuli tohutut materjalihulka ja mu aju toimis nüüd normaalselt, vähemasti nii, nagu ma olin harjunud. Hullusehoog oli ilmselt psühholoogiline vaste taaskäivitusele, mis järgneb ülekoormusele.
Ehkki mu sotsiaalsete vihjete tuvastamise oskus oli kasvanud, jäi mul Dave’i oma peaaegu märkamata.
„Don, ma kavatsesin sult üht teenet paluda, aga ma arvan, et kõik see asi Rosiega ja…”
Suurepärane, oli mu esimene mõte. Siis mõistsin, et Dave’i lause teine pool ning hääletoon, millega see oli edastatud, vihjas soovile, et ma talle vastu vaidleksin, mis võimaldaks tal vältida süütunnet abipalumise pärast ajal, mil ma olen hõivatud teiste probleemidega.
„Pole probleemi.”
Dave naeratas. Tajusin endasse hoovavat naudingut. Kümneaastasena olin õppinud palli kinni püüdma, vajades selleks võrreldes koolikaaslastega tunduvalt rohkem harjutamist. Rahuldustunne, mida tundsin iga kord, kui sooritasin püüde, mis teistele oleks olnud rutiinne, oli sarnane tundega, mida kogesin nüüd sotsiaalsete oskuste paranemise tulemusena.
„See ei ole midagi suurt,” ütles Dave. „Ma sain valmis õllekeldri ühele Briti tegelasele Chelseas.”
„Õllekeldri?”
„Nagu veinikelder, ainult et õllele.”
„Tundub tavapärase projektina. Sisu peaks külmutuse seisukohast olema irrelevantne.”
„Oota, kuni sa seda näed. Läks kaunis kalliks maksma.”
„Kas sa arvad, et ta võib hinna üle vaidlema hakata?”
„See on veider töö ja tema on veider tegelane. Britt ja austraallane, kujutan – teil võiks omavahel klappida. Ma tahan ainult natuke moraalset toetust. Et ta must üle ei trambiks.”
Dave vaikis ja ma kasutasin võimalust järelemõtlemiseks. Mulle oli pakutud ajutist leevendust. Rosie oli ilmselt arvanud, et olin aja maha võtnud selleks, et tema teate tagajärgi vaagida. Hullusehoog jäi tal nägemata. Rosie näis raseduse üle äärmiselt õnnelik olevat.
Minu jaoks ei pruugi sel sündmusel olla vahetut mõju. Ma võin joosta hommikul Chelsea turule, õpetada võitluskunstide keskuses aikidot ja kuulaksin eelmise nädala „Teaduse-Ameerika” taskuhäälingut. Me võime uuesti käia loodusloomuuseumi konnanäitusel ja ma teeksin sušit, kõrvitsa-gyoza’t, misosuppi ja temperat suvalisest valgest kalast, mida Lobster Place’i töötajad soovitavad. Ma saan kasutada „vaba aega”, mida me Rosie nõudmisel nädalavahetuseks kavandasime – ja mida tema parajasti kasutas väitekirja jaoks – et Dave’i kliendiga kohtuda. Kodutarvete poest võin osta spetsiaalse korgi ja vaakumpumba, et säilitada veini, mida tavajuhul oleks tarvitanud Rosie, ning Rosie jaoks asendusmahla.
Kui jookide haldamises tehtav parandus välja arvata, jätkuks elu muutmatult. Muidugi mitte Gene’i jaoks. Selle probleemiga pidin ikka veel tegelema. Asjaolusid arvesse võttes näis mõistlik teatamisega viivitada.
Kell oli 21.27, kui ma Dave’i juurest koju jõudsin. Rosie heitis käed mulle ümber ja hakkas nutma. Olin õppinud, et parem oli mitte püüda seesugust käitumist kohe tõlgendada ega paluda täpsustust väljendatava emotsiooni osas, ehkki see informatsioon oleks vastuse formuleerimisel kasuks tulnud. Selle asemel võtsin kasutusele Claudia soovitatud taktika ning kehastusin Gregory Pecki tegelaskujuks filmist „Avar maa”. Tugev ja vaikne. See ei olnud minu jaoks raske.
Rosie toibus kiiresti.
„Ma panin karbid ja muu kraami ahju, kui telefoni otsast pääsesin,” ütles ta. „Need peaks korras olema.” See oli võhiklik väide, ent ma järeldasin, et kahju ei suureneks märgatavalt, kui need jätta ahju veel tunniks.
Ma kallistasin Rosiet uuesti. Tundsin end eufooriliselt õnnelikuna, see on inimese iseloomulik reaktsioon ähvardava ohu kadumise korral.
Me sõime kammkarpe pidžaama väel ja seitse minutit hiljem. Kõik kavandatud tegevused olid sooritatud. Välja arvatud Gene’i teade.
4
Seksi ülekandmine õhtule osutus soodsaks. Kui ma järgmisel hommikult sörkjooksult ja turult naasin, tundis Rosie iiveldust. Ma teadsin, et see oli raseduse esimese trimestri tavaline sümptom ning tänu oma isale teadsin õiget väljendust. „Kui sa väidad, et sa iiveldad, Don, siis sa ütled, et ajad inimestel südame pahaks.” Mu isa on õige keelekasutuse suhtes pedantselt täpne.
Raseduse varases järgus esineva hommikuse iivelduse kohta on olemas hea evolutsiooniline selgitus. Selles loote arengu tähtsas staadiumis, kui ema immuunsüsteem on nõrgestatud, on oluline, et ta ei neelaks kahjulikke aineid. Seega on kõht häälestatud tõrjuma ebasobivat toitu. Soovitasin, et Rosie ei võtaks ravimeid, mis võiksid loomulikke protsesse häirida.
„Ma kuulen sind,” ütles Rosie. Ta oli vannitoas, ja toetus mõlema käega valamule. „Ma jätan talidomiidi kappi.”
„Kas sul on talidomiidi?”
„Nalja teen, Don, nalja teen.”
Ma selgitasin Rosiele, et paljud ravimid läbivad platsentabarjääri, ning tõin hulganisti näiteid, kirjeldades ühtlasi väärarenguid, mida need võivad põhjustada. Ma ei pidanud tõenäoliseks, et Rosie neid ravimeid võtaks ning jagasin tegelikult lihtsalt huvitavat teavet, mida olin lugenud paljude aastate eest, aga Rosie pani ukse kinni. Sel hetkel mõistsin ma, et ühte ainet oli ta päris kindlasti tarvitanud. Ma avasin ukse.
„Kuidas on alkoholiga? Kui kaua sa rase oled olnud?”
„Umbes kolm nädalat, arvan ma. Ma lõpetan nüüd, eks?”
Ta hääletoon andis mõista, et eitav vastus ei oleks soovitatav. Aga siin oli nüüd rabav näide planeerimatuse