Arve. Jonas Karlsson

ÕE saldoga ühendatud makseplaan?”

      Ma viivitasin hetke.

      „Ma ei usu,” kostsin vastu.

      „Kas sa ei ole ennast registreerinud?” küsis tema.

      „Ei,” vastasin. „Kas oleksin pidanud?”

      Ta oli natuke aega vait ja ma küsisin uuesti.

      „Kas ma oleksin pidanud midagi tegema?”

      Ta köhatas.

      „Võime öelda umbes nii: „Jah”.”

      Ma tundsin, et pean istuma.

      „Aga mida… Mille eest ma pean maksma?” küsisin.

      „Mille eest?” küsis tema.

      „Jah?”

      „Kõige eest,” kostis naine.

      „Mille kõige eest?” imestasin mina.

      Ma istusin põrandal, selg vastu köögiseina, põlved vastu rinda tõmmatud. Teksased hakkasid põlvede kohalt läbi kuluma. Varsti on seal auk, tahan ma seda või ei. Ja kuigi ma sain aru, et see pole enam moes, nägi asi minu arvates siiski natuke lahe välja.

      Naine viivitas pisut vastusega, aga hoolimata sellest, et ta oli vait, kuulsin ma tema hingamist.

      „Kus sa praegu oled?” küsis ta.

      „Kodus,” vastasin.

      „Kodus? Nii. Vaata ringi. Mida sa näed?”

      Ma tõstsin pilgu põrandalt ja vaatasin toas ringi.

      „Ma näen oma kööki,” vastasin.

      „Mm, mida sa seal näed?”

      „Ee… kraanikaussi. Natuke nõusid… Lauda.”

      „Vaata aknast välja.”

      „Jah.”

      Ma tõusin püsti ja astusin köögiakna alla, mis oli paari sentimeetri jagu praokil. Nii oli see olnud terve öö. Võib-olla mitu päeva. Mul ei olnud meeles. Palavus oli toa ja õue piire aina hägusemaks muutnud. Hiljuti oli mul üks lind kindlasti oma pool tundi köögis. Ma ei tea, mis lind see oli, aga ta oli ilus. Lehvitas tiibu ja lendas köögikappide vahel ning laskus korraks lauale, enne kui uuesti õue lendas.

      „Mida sa akna taga näed?” küsis naine telefonis.

      „Maja,” vastasin. „Ja mõnda puud.”

      „Ja veel?”

      „Veel maju ja tänavat, mõnda autot…”

      „Ja veel?”

      „Ma näen sinist taevast, päikest, mõnda pilve, inimesi, kõnniteel mängivaid lapsi, täiskasvanuid, kauplusi, kohvikuid… Kohtuvaid inimesi…”

      „Just. Kas sa tunned mingit lõhna?”

      „Ee… jah.”

      Ma hingasin sisse tänavalt hoovavat õhku. See oli magus ja suvelõhnadest soe. Lilled, mingi põõsas vist? Veidi vanaks läinud toit? Kerge mädanemise ja bensiini lõhn. Tüüpiline suvelõhn. Peaaegu lõunamaine. Nüüd kuuldus jälle mopeedimürinat.

      „Sind valdab mingi tunne, eks?” jätkas naine telefonis. „Sul on tunded. Fantaasiad, sõbrad ja tuttavad. Ja minu meelest sa unistad.”

      Naine ei vaevunud enam vastuseid ootama.

      „Mida sa silmas pead?” küsisin mina.

      „Kas sa öösiti und näed?” jätkas ta.

      „Tuleb ette.”

      „Mm. Kas sa arvad, et see kõik on tasuta?”

      Ma olin veidi aega vait.

      „Njah, ma arvasin muidugi…”

      „Kas arvasid?” küsis tema.

      Ma püüdsin midagi vastu kosta, kuid mõtted lihtsalt keerlesid sõnadeks saamata peas ringi.

      Naine jätkas pikka mõttekäiku jaotamiskuludest ja otsustest ja ühekordsetest summadest ning arveldussüsteemist. Tundus peaaegu, et see on tal pähe õpitud.