See oli juhtunud kunagi möödunud sügisel ning nad olid lebanud kottpimedas kõrvuti voodis ja kuulanud, kuidas vihm vastu nende ulualust rabiseb.
„Tõsi see on, et sa pole aastatega peaaegu üldse vanemaks jäänud, printsess,” oli Axl öelnud. „Aga see naine ei ole mingi unistus ning kui sa võtaksid sellest mõtlemiseks ühe hetke, meenuks ta sulle ka. Tema, lahke hing, oli alles kuu aja eest meie ukselävel ja küsis, kas ta saaks meile midagi tuua. Kindlasti sa mäletad.”
„Aga mispärast ta üldse meile midagi tuua soovis? Kas ta oli meie sugulane?”
„Ma ei usu, printsess. Ta oli lihtsalt lahke. Kindlasti sa mäletad. Ta käis tihti meie ukse taga ja küsis, kas meil on külm või kõht tühi.”
„Mina küsin seda, Axl, et mispärast ta just meid oma lahkuse näitamiseks välja valis?”
„Ma imestasin ise ka tookord selle üle, printsess. Mäletan, kuidas ma mõtlesin, et siin on see naine, kellel on kalduvus haigeid ravitseda, aga meie oleme ometi mõlemad niisama terved nagu iga teine külas. Kas käivad ehk jutud saabuvast tõvest ja ta on siin, et meid üle vaadata? Aga selgub, et mingit taudi ei ole ja ta on lihtsalt lahke. Nüüd, kui me temast räägime, meenub mulle isegi rohkem. Ta seisis seal ja ütles, et me ei teeks väljagi, et lapsed meid igasuguste nimedega nimetavad. Nii see oli. Siis ei näinud me teda enam kunagi.”
„See punajuukseline naine ei ole mitte üksi sinu meelepete, Axl, vaid ta on ka narr, et muretseb mõne lapse ja nende mängude pärast.”
„Just seda mõtlesin ka mina tookord, printsess. Mis paha lapsed meile teha saavad ning nad lihtsalt viidavad aega, kui ilm on väljas liiga kole. Ma ütlesin sellele naisele, et meile ei teinud see küll mingit muret, aga ta rääkis seda ju ikkagi heast südamest. Ja siis mäletan ma, kuidas ta ütles, et küll on kahju, et me peame oma õhtud ilma küünlata veetma.”
„Kui see naisterahvas meile küünla puudumise pärast kaasa tundis,” oli Beatrice öelnud, „läks tal vähemasti üks asi täppi. See on tõesti solvav, et meile keelatakse küünalt säärastel õhtutel nagu täna, ning ometi on meie käed niisama kindlad nagu igal teisel. Samal ajal, kui küünlad on kambrites teistel, kes on igal õhtul siidrist oimetud või siis jooksevad nende lapsed tormakalt ringi. Ometi võeti ära just meie küünal ning nüüd ei näe ma õieti sinu piirjoonigi, Axl, kuigi sa oled päris minu kõrval.”
„Keegi pole tahtnud meid solvata, printsess. Lihtsalt nõnda on alati toimitud ja muud ei midagi.”
„Noh, mitte üksi sinu unistatud naine ei pea seda veidraks, et meilt on küünal ära võetud. Eile või oli see üleeile, olin ma jõe ääres ja läksin naistest mööda ning olen kindel, et kui ma nende arust kuuldekaugusest väljas olin, kuulsin ma neid rääkimas, et see on lausa häbiasi, et meiesugune ausameelne paar peab igal õhtul pimedas istuma. Nii et su unistuste naine ei ole ainuke, kes niimoodi mõtleb.”
„Ta ei ole mingi unistuste naine, kordan ma üha, printsess. Siin teadsid teda kuu aja eest kõik ja kõigil oli tema kohta hea sõna öelda. Mis see küll olla võib, mis paneb kõik ja sinu ka unustama, et ta on üldse kunagi elanud?”
Meenutades nüüd seda vestlust tol kevadhommikul, oli Axl peaaegu valmis möönma, et ta oli punajuukselise naise osas eksinud. Lõpuks oli ta ikkagi juba eakas mees ja kippus mõnikord natuke segi minema. Ja ometi oli see seik punajuukselise naisega kõigest üks sääraste hämmeldust tekitavate juhtumite pidevast reast. Vihale ajavalt ei suutnud ta sel hetkel kuigi palju näiteid meenutada, aga neid oli olnud arvukalt, selles polnud mingit kahtlust. Näiteks oli olnud see Martaga seotud lugu.
Marta oli üheksa- või kümneaastane tüdrukuke, kellel oli alati olnud kartmatu lapse kuulsus. Tundus, et kõik pelutavad lood sellest, mis ringikolavate lastega juhtuda võib, ei suutnud tema seiklushimu kahandada. Nii et kui siis ühel õhtul, mil oli jäänud veel vähem kui tunni jagu päevavalgust ja udu tõusis ja künkanõlval oli kuulda huntide hääli, levis kuuldus, et Marta on kadunud, olid kõik oma käsil olevad toimetused ärevalt katki jätnud. Edasi hüüdsid kõik hääled väheke aega tema nime igal pool ümber kärgküla, sammud tõttasid üles ja alla mööda selle koridore, kui külaelanikud otsisid läbi kõik magamiskambrid, koopapanipaigad ja urked sarikate all, kõik peidupaigad, kuhu laps võis lõbu pärast pugeda.
Siis tulid keset kogu seda paanikat kaks oma vahikorrast naasvat karjust suurde kambrisse ja hakkasid ennast tule juures soojendama. Üks neist teatas sealjuures, et eelmisel päeval olid nad jälginud, kuidas käblikkotkas ringles nende pea kohal korra, teise ja veel kolmandagi. Ei, nad ei eksinud, ütles ta, see oli olnud käblikkotkas. Jutt levis külas kiiresti ning peagi oli hulganisti rahvast tule juurde karjuseid kuulama kogunenud. Isegi Axl kiirustas nendega ühinema, sest käblikkotka ilmumine nende kanti oli tõesti uudis. Paljude selle linnuga seostuvate vägede hulka kuulus ka võime hundid eemale pelutada ning räägiti, et mujal maal olid nende lindude tõttu hundid sootuks kadunud.
Alguses küsitleti karjaseid õhinal ja neid sunniti oma lugu üha uuesti kordama. Siis hakkas kuulajate seas levima kahtlus. Keegi juhtis tähelepanu, et sarnaste väidetega oli ennegi välja tuldud, kuid iga kord olid need osutunud põhjendamatuteks. Veel keegi väitis, et needsamad kaks karjast olid ka eelmisel kevadel täpselt samasuguse looga külasse tulnud, aga ometi käblikkotkast enam rohkem ei silmatud. Karjased eitasid vihaselt sääraste lugude rääkimist varem ning peagi jagunes rahvahulk nendeks, kes asusid karjaste poolele, ja nendeks, kes kinnitasid, et nad ikka nagu mäletaksid seda väidetavat juhtumit eelnevast aastast.
Kui tüli ägedaks läks, tundis Axl, kuidas teda valdas tuttav näriv tunne, et midagi on valesti, ning ta eemaldus karjumisest ja tõuklemisest, läks välja ja vaatas tumenevat taevast ja üle maapinna rulluvat udu. Ja natukese aja pärast hakkasid tema meeles end kokku koguma killud kadunud Martast, ohust ja sellest, kuidas alles äsja olid kõik tüdrukut otsinud. Need mälestused kippusid aga juba segaseks muutuma üsna samamoodi, nagu muutub segaseks unenägu ärkamisjärgsetel hetkedel, ning üksnes ülima keskendumisega hoidis Axl üldse meeles mõtet väikesest Martast, samal ajal kui hääled tema taga vaidlesid edasi käblikkotka üle. Just siis, kui ta seal niimoodi seisis, kuulis ta, kuidas üks tüdruk endamisi laulab, ning ta nägi Martat, kes tema ees udust välja ilmus.
„Sina, laps, oled küll imelik,” ütles Axl, kui Marta tema juurde keksles. „Kas sa siis pimedust ei kardagi? Ega hunte ega koletisi?”
„Oh, ma kardan neid küll,” vastas tüdruk naeratades. „Aga ma tean, kuidas end nende eest peita. Ma loodan, et mu vanemad pole minu järele pärinud. Eelmisel nädalal sain tubli keretäie.”
„Sinu järele pärinud? Muidugi pärisid nad sinu järele. Eks otsi sind ju terve küla? Kuula seda seest kostvat lärmi. See kõik on sinu pärast, laps.”
Marta naeris ja ütles: „Ah, jäta nüüd! Ma tean, et nad pole minust puudust tundnud. Ja ma kuulen küll, et see pole mina, kelle pärast nad karjuvad.”
Kui tüdruk seda ütles, tuli Axlile pähe, et tal oli tõesti õigus – seest kostvad hääled ei vaielnud üldse mitte tüdruku, vaid hoopis mingi muu asja pärast. Ta kummardus ukse poole, et paremini kuulda, ning kui ta kõrv tabas keset valjuhäälset lärmi ühe juhusliku fraasi, hakkas talle meenuma midagi karjastest ja käblikkotkast. Ta mõtles just, kas ta peaks midagi ka Martale seletama, kui tüdruk äkitselt temast mööda kepsles ja sisse läks.
Axl läks sisse tema järel, oodates, et Marta ilmumine toob kaasa kergenduse ja rõõmu. Ja kui aus olla, tuli talle ka pähe, et kui ta koos tüdrukuga sisse läheb, saab tallegi osaks natuke tunnustust tüdruku turvalise tagasijõudmise eest. Kui nad aga suurde kambrisse astusid, olid külaelanikud ikka veel nii süvenenud oma tülisse karjaste pärast, et ainult mõned vaevusid üldse nende poole vaatama. Marta ema tuli rahvahulga juurest ära piisavalt kauaks, et öelda lapsele: „Siin sa oledki! Ära mine niimoodi hulkuma! Kui palju kordi ma pean seda sulle ütlema?” ning ta tähelepanu pöördus uuesti tule ümber möllavale vaidlusele. Selle