Jake kergitas kulmu. Jajah, edu sellega. Ta heitis pilgu Matt Jonesile – Maggie vennale –, kes verandal sigaretti suitsetas ja teda vidukil silmadega piidles. Jake vahtis talle julgelt vastu. Päeval, mil ta mõne Jonesi-suguse pugejaliku tolguse ees taganeb, tõuseb ta vanaema ainult selleks hauast üles, et talle piki kuplit anda.
Binky Taylor – linna peagi kaheksakümneseks saav raudvara – astus tema kõrvale. Binky oli üks neid vanamehi, kellel oli räpane mõtteviis, räpane suuvärk ja kullast süda ning kes uskus, et vähemalt kahte neist käiku lastes on ta alati võluv. Enamasti oli see tõsi.
„Neil plikadel on lõpetamata asju,” teatas ta, jälgides, kuidas Gideon Maggie autosse aitas ja Maggie auto võtmed Isaacile ulatas, et noored selle koju viiksid. Audrey lahkumisest õhku paiskunud tolm polnud veel hajunud.
Jake naeris. „Tõesti või?”
Binky sülitas maha tubakaläraka. Läikiv klomp maandus täpselt Jake’i jala kõrvale. „Oleks huvitav näha, mis juhtub, kui üks neist otsustab asjad lõpule viia.”
Audrey värises.
Tema sõrmed valutasid jõust, millega need rooli ümber klammerdusid. Kõhus keeras nii hullusti, et midagi sellist polnud ta juba aastaid tundnud. Ärevuse ja kuuma okse pööritav paise, mis torkis ta jalataldades ja kuklas.
Maggie.
Kunagi olid nad sõbrad, parimad sõbrad. Maggie oli olnud neist kahest hakkajam, kuid Audrey oli meeleldi teise eeskuju järginud. Kui Audrey vihastas, rahustas Maggie ta maha. Maggie tegi asjad võimalikuks. Ta teadis täpselt, mida öelda ja kuidas käituda, et oma tahtmist saada. Audrey silmis oli see imeline võime ja õpetas talle, et manipulatsioon on kaugelt parem motiveerimisvahend kui viha või isegi lahkus. Siis aga juhtus too öö Clintiga, Maggie isaga. Pärast seda muutus kõik. Nad lahutati kolmeks aastaks, ja kui Audrey Maggiet uuesti nägi, oli too kasvanud mingiks metsikuks olendiks. Audrey oli üritanud temaga sõber edasi olla, sest teisi sõpru tal ei olnud ning neil oli Maggiega ometi side, eks?
„Persse!” pressis Audrey hammaste vahelt. Tema isa norskas kõrvalistmel.
Audrey kiristas hambaid.
Kui keegi üldse surma vääris, siis oli see Clinton Jones. Ta oli laisk haletsusväärne kiuslik joodik, kes oli pidanud oma kaheteistaastase tütre keppimist talle jumalalt antud õiguseks. Selleks ajaks, kui Maggie saladuse sõbrannale usaldas, oli see kestnud juba terve aasta. Maggie ema ei kuulanud, murtud naine, nagu ta oli. Isegi Audreyl oli raske uskuda, et keegi võib olla nii halb – kuni ta seda oma silmaga pealt nägi.
Ta hingas järsult sisse, sundides end rahunema. Ta kergitas jalga gaasipedaalilt ja lõdvestas tuikavaid sõrmi. Kellelgi teisel polnud tema üle säärast võimu kui Maggiel. Ta oli kolmekümne ühe aastane, ent Maggie suutis vaid ühe pilguga panna teda end jälle seitsmeteistkümnesena tundma.
Ta veetis nende teo eest kolm aastat noortevanglas. Sisse – kahte erinevasse asutusse – läksid nad sõpradena, välja tulid aga täiesti erinevatena. Vähemalt Audrey. Maggiele ei olnud see meeldinud. Talle ei istunud, et Audrey oli muutunud iseteadvaks ja astus enda eest välja ja oli leidnud sedasorti enesekindluse, mis pärines füüsilise jõu ja oskuste kasvatamisest. Või et Audrey oli lõpuks mõistnud, et ta on arukas ja et haridus on väljapääs elust, millesse ta oli sündinud. Kohe, kui Maggie haistis Audrey kiindumust Jake’i vastu, hakkas ta poissi taga ajama nagu narkokoer kokaiinijälgi. Jake oli see, keda Audrey tahtis ainult endale hoida, aga Maggie kasutas Jake’i, et talle näidata, et mida iganes Audrey ka tegi või soovis, käis kõik alati Maggie tahtmist mööda.
Muidugi pidi Jake olema tunnistajaks tema suurejoonelisele kojunaasmisele. Ja vahest poleks see meenutanud mõnd odavat telefilmi, kui mees ei oleks säilitanud oma karmi ja ilusa poisi olekut. Ta käis endiselt riides, nagu oleks pärit mõnest teisest ajast, oskas endiselt vaadata teda nii, nagu teaks täpselt, mida naine mõtleb. Audrey oleks võinud talle selle eest vastu hambaid virutada, et mees temaga nii kena oli, sellal kui kõik ülejäänud jõllitasid ja sosistasid.
Ei, see polnud tõeline põhjus, miks ta oleks tahtnud Jake’i lüüa. Jake oli murdnud Audrey südame just siis, kui naine oli piisavalt vapraks saanud, et oma südant üldse pakkuda, ning just sellel põhjusel tahtis ta mehele vastu vahtimist lajatada. Ta oli vähem kui pool tundi kodumail viibinud ja soovis juba inimesi lüüa.
Naine peaaegu juba igatses kodumaja. Sellegipoolest pidi ta kõvasti pidureid sõtkuma, et kurvi välja võtta, ning autorataste alt paiskus killustikku, kui Mini mööda sissesõiduteed edasi kihutas.
Ta sõitis otse trepi ette ja jättis auto seisma. Kui ta välja ronis ja kõrvalreisijapoolse ukse avas, magas isa endiselt nagu nott – ega olnud ennast täis kusnud. Olgem tänulikud väikeste asjade eest.
Isa ei nihkunud paigast. Ta oli arvatavasti ligi poolsada kilo tütrest raskem, ja kui väga Audrey ka vastupidist soovis, polnud ta piisavalt tugev, et teda üksinda vedada.
„Kuradi sitakäi!” lõrises ta pingutusest hingeldades. Kui „Probleemid isaga” oleks ülikoolis pakutavate ainete nimekirjas, oleks ta selles doktorikraadi saanud ega kardaks seda tunnistada. Kõik kohutavad asjad, mis olid ta elus sündinud, olid taandatavad tema ees ilastavale mehele. Oh, ta teadis küll, et on liiga vana, et isa oma praeguses perssesolekus süüdistada. Täiskasvanuna oli tal põhjust ja vahendeid, et sellist käitumist vaos hoida ja olla inimene, kes ta olla soovib – seda kinnitasid kõik õpikud.
Aga see ei tähendanud, et ta ei tahaks isale virutada. Kõvasti.
Audrey ronis tagasi rooli taha ja sättis end nii, et oli näoga kõrvalistme poole. Roolilt ja seljatoelt tuge otsides surus ta tallad isa külje vastu ja tõukas. Mees vajus külili. Audrey tõukas veel kord. Isa ülakeha vajus uksest välja. Veel üks tõuge ja järgnes ka ülejäänu. Rusty tabas uratuse saatel maad ja veeres trepiastmeni, mille juurde ta kõhuli lamama jäi.
Nii. Audrey oli isa peale korjanud ja koju toonud. Kui ta end just selili ei keera, on ebatõenäoline, et ta omaenda okse sisse lämbub. Pealegi oli suvi, nii et surnuks ta ka ei külmu, kuigi hetkel poleks Audrey ka sellest just eriti löödud.
Ta viskas pappkasti isale peale ja sirutas end autoust sulgema.
Siis käivitas ta uuesti auto ja tagurdas sissesõiduteelt välja. Edgeporti-suguses salatsevas ja pilkude eest varjatud väikelinnas kasvamise juures oli hea asi see, et siin oli piisavalt kohti, kuhu end peita.
Audrey.
Kogu elu jooksul polnud Maggie kedagi teist sama palju armastanud või vihanud. Kõigest vana sõbra nägemisest piisas, et süda kiiremini taguma hakkaks ja ta närvi läheks.
Audrey tahtis teda alati päästa. Nagu vajaks ta päästmist. Nagu oleks Audrey temast niivõrd palju tugevam. Ta naasis noortevanglast muutununa ning tema ja Maggie sõprus suri pärast seda aeglast piinarikast surma. Ta teadis täpselt selle lõppemise hetke – kui Audrey talle ja Jake’ile peale sattus. Tal olid sellest siiani armid. Kui ta peaks valima oma elu suurima vea, oleks selleks Jake Trippiga magamine. See pidi Audrey tema juurde tagasi tooma, mitte eemale tõukama. Ta alahindas Audrey tundeid Jake’i vastu, ning hindas üle oma võimet vana sõpra mõjutada.
Tookord leidis ta mõningast lohutust tõsiasjast, et tal oli võim panna Audreyt nii vihaselt reageerima. Aga ühel heal päeval mõistis ta, et see polnud sugugi tema võim. See oli olnud hoopis Jake’i oma ning mees oli kasutanud seda selleks, et Audrey pääseks nii kaugele kui võimalik – neist mõlemast. Vastik värdjas.
Maggie mõju polnud siiski täielikult kadunud. Kõigest paar sosistatud sõna ja Audrey oli taas vaat et üle keenud. Maggiel on trepiastmetest hommikul sinikad, aga need tasuvad end ära, kui Audrey jälle tema juurde toovad. Ta igatseb Audreyt rohkem kui too iialgi arvata oskaks. Tollel ööl, kui nad Clinti mõrvasid, vandusid nad teineteist alati kaitsta ja mitte iialgi reeta.
„Selle keerasin vist perse,” pomises Maggie, kui läbi liiva taarus. Hea, et ta laagriplatsil kingad jalast võttis.
Audrey