Siis otsustas ta madratsit õrnalt kombates ja sõrmeotstega trummeldades käe asukoha välja selgitada ja selle välja meelitada ning ennäe imet, noormehe suureks rõõmuks märkaski ta varsti katteriide õmbluse vahelt sõrmekesi välja piilumas. Armandile tulid meeleliigutusest peaaegu pisarad silma – nii rõõmus oli ta käega taaskohtumise üle.
„No tule-tule, väiksekene,“ kutsus ta õrnal häälel kätt oma peidupaika jätma ning meelitused kandsidki vilja – käsi tuli pea täispikkuses, küünarnukist saadik madratsile ning jäi sinna rahulikult lebama.
Siin me nüüd siis oleme, kaks üksikut hinge, üks just maha jäetud, teine vast leitud, mõtles Armand ning silitas oma sõrmedega õrnalt käekese peopesa.
„Huvitav, kas sa oled meil emane või isane,“ küsis Armand kuuldavalt, kuid sai kohe vastuseks välkkiire laksu vastu näppe.
Selge! Emane oled, rõõmustas Armand. Isaskäega ühes voodis magada – ja alles nüüd teadvustas Armand, et juba õhtul lõpeb nende mööblihallis alanud randevuu ühe teki alla pugemisega – olnuks ju pehmelt öeldes veider.
Nii et sa saad ikkagi midagi aru ka, muheles noormees, kuid märkas siis, et tunneb eelseisvale ööle mõeldes isegi väikest ärevust. No mis siis nüüd, rahustas ta ennast, see on ju lihtsalt käsi… Pealegi, alles me tutvusime, formaalselt võttes oleme koos olnud kõige rohkem pool tundi. Ei ole mõtet siin ette kujutada…
Magamistuppa tekkis piinlik vaikus. Järgmisel hetkel tundis Armand vaikusest juba rõõmugi, sest ta taipas, et ükskõik, milliseks ei kujune tema ja käe kooselu, saab see ikka ja alati toimuma vaikuse foonil. Et ruumi kogunenud pinget leevendada, otsustas Armand midagi kasulikku teha ja käe vannitamine tundus algatuseks üsna asjalik mõte.
Kurat teab, keda ta on seal mööblisalongis näperdanud, parem on, kui su vähe puhtamaks kasin, otsustas ta ja andis sellest ka käele teada. Viimane reageeris pesuteatele rahulolevalt ringutades ning Armand tõttaski vannituppa pesuvahendite ning sooja vee järele.
Pärast esimese kohmetuse möödumist, kõdikihinaid ja peopesajoonte häbelikku peitmist pladistasid käsi ja Armand madratsil nagu väikesed lapsed ning noormees ei jõudnud end oma julge ostuotsuse eest ära kiita. Pärast pesu lebas käsi raugelt uneasemel ning kui tuli vooditegemise aeg, tõmbus käeke madratsisügavusse, saates enne lahkumist Armandi suunas sõbralik-koketeeriva tinki-vinki-tadaa. Armand vastas talle õhusuudlusega, kattis madratsi puhta linaga ning keeras ennastki magama.
Armand lõi silmad lahti alles lõunaajal, kui üle vastasmaja katuseharja kerkinud keskpäevapäike oli magamistoa palavaks kütnud. Mees ringutas rahulolevalt, tundes end värske ja väljapuhanuna ning adus siis kohe voodilina all kerget liikumist.
„Sina ka juba üleval, kuidas magasid?“ küsis Armand, kuid taipas siis, et käekese võimalused eneseväljendamiseks on lina all üsna piiratud. „Kuule, oota korra, mul tuli üks mõte,“ hõikas ta madratsielanikule, tõusis asemelt ning naasis pärast lahtipakkimata pappkastides tuulamist magamistuppa kääride ja õmblustarvetekarbikesega. Pikemalt mõtlemata lõi Armand käärid voodilinasse ja tegi käe väljumiskohta paarikümnesentimeetri pikkuse sisselõike.
„Nii, kullake, need ääred palistad vast ise ära,“ ütles Armand madratsisügavusest päevavalgusse tulnud käekesele, ladudes selle siruulatusse erinevaid õmblustarvikuid. „Kui ava servad jätta ääristamata, hakkab sealt ju kohe hargnema,“ täiendas ta asjalikult.
Käeke rohkem veenmist ei vajanudki, vaid haaras kohe niidi ja nõela ning kukkus hoogsalt vehkima. Koguni nii hoogsalt, et ühe sutsaka sai ka Armand kannikasse, kuid et käeke selle peale kohe teeseldud ehmatusega sõrmekesi väristas, sai noormees aru, et tema kulul tehakse ainult natuke nalja. Ja iseenesest oli käekese tähelepanu ju päris meelitav. Armandil oli ennegi juhtunud, et õhtune vastastikune tõmme pöördub hommikuks piinlikuks tõukumiseks, kuid käekesega tundis mees end koduselt ja vabalt. Ja küllap kandis käe kelmikas nõelatorge sama sõnumit.
Järgmiste nädalate jooksul sai Armand korduvalt kinnitust, et käekese mööblihallist kaasavõtmine oli tema elu parim ost. Igal hommikul äratas too Armandi kelmika kannikanäpistuse või sõbraliku kintsuplaksuga. Kui Armand tuli duši alt, oli madratsielanik juba voodi korrektselt üles teinud, kui Armand heitis õhtul unele, olid padjad kenasti klopitud. Vahel jättis Armand enne tööleminekut käekesele ka veidi näputööd – poissmehe majapidamises juhtus ju ikka, et mõni nööp kukkus küljest, auk kulus sisse või rebenes kuskilt. Käe käes olid kõik need väikesed toimetused käkitegu.
Käeke ei petnud tema ootusi ka siis, kui Armand jättis ühel hommikul madratsile prooviks mõned köögiriistad ja laotas nende kõrvale vakstule toiduained – koju jõudes leidis ta asemelt kokkusegatud pannkoogitaigna. Samuti ei keelanud käeke oma abi pesu triikimisel ja pükste pressimisel. Armand pidi ainult triikimislaual jalad alt ära monteerima ning pesu enne tööleminukut madratsile kokku kuhjama – õhtul ootasid teda perfektselt triigitud, värvide järgi sorteeritud ja piinliku täpsusega kokkuvolditud särgikuhjad.
Neil hetkil valdas Armandit kohmetusega segatud rõõm – ühelt poolt tundis ta headmeelt, et tema ja käe suhe näis pidevalt arenevat suunas, mille poole Armand eelnevates kooseludes oli tagajärjetult püüelnud, teisalt tundis ta kohmetust, et kasutab kätt ära ja ei suuda sellele vastu pakkuda muud kui väikeseid sõbralikke hellitusi, mõnd lahket sõna ja vahel ka veidi massaaži.
Samas tundus, et käekesel polnud perenaise ja mängukaaslase rolli vastu midagi. Vastupidi – polnud ühtki tööd, mida ta polnuks valmis proovima või mängu, mida õppima. Viimaste peale näis tal olevat lausa üleloomulik anne, sest ükskõik, missuguse kaardi-, täringu- või lauamängu Armand voodisse võttis, pärast paari harjutuskorda tegi käsi noormehele halastamatult pähe. Nii juhtus potkitnoi ja pokkeriga, samamoodi läks nipsumänguga, milles käeke saavutas paari harjutuskorraga lausa müstilise osavuse, lennutades plastmassist nipsukirpe ükskõik milliselt distantsilt eksimatult mängulaua keskmes asuvasse 100-punkti-kausikesse.
Vaiksetel õhtutundidel, kui mängud mängitud ja õhtupesu tehtud, lebasid Armand ja käeke rammestunult sängis ja siis juhtus üha sagedamini, et käekese sõrmed sattusid kauemaks Armandi sooja pihku ja riivamisi puudutustest kasvasid välja hellad silitused.
Poissmehepõlve nautimine ja madratsi sisseõnnistamine jäi Armandi jaoks täiesti tahaplaanile. Kui ta käega kooselu alguses sattuski vahel sõpradega linna peale, ei suutnud ta nautida lahedat seltskonda ega lustakat vestlust ning isegi lemmikkokteilid tõid kaasa ainult kiire peavalu. Mis veel kummalisem, ka ei köitnud Armandit enam vanad head sõbrannad ega uued uhked noorikud, kellest mitmed olnuks pikemalt mõtlemata valmis kenale noormehele tema nukras üksinduses ööks või pikemakski seltsi pakkuma.
Iseendalegi imestuseks tundis Armand end nädalalõpumelus kontvõõrana ning viibis mõtetes pea igal hetkel kodus – käekese juures. Ehkki Armandil oli võimalus iga hetk koju helistada ja veenduda, et sõbrake tunneb end hästi – ta oli nimelt juba tutvuse kolmandal nädalal ostnud käekesele uhiuue puutetundliku ekraaniga mobiiltelefoni – abi sellest suurt polnud. Armandile pakkus küll lohutust, kui käeke kõne kenasti vastu võttis ja tervituseks kommipaberit krabistas, kuid pärast selliseid kõnesid läks kojuigatsus veelgi suuremaks ja peoõhtu selle võrra painavamaks.
Igal juhul muutusid noormehe väljaskäimised järjest harvemaks, nii nagu jäid üha sagedamini vastuseta ka sõprade telefonikõned ja kutsed, kuni need lakkasid sootuks. Oli ju sõpradelgi oma elu, asjad ja tegemised ja egas Armandi koht baarilaua taga kauaks tühjaks jäänud. Lõpuks leppisid sõbrad kokku, et annavad Armandile iseenese leidmiseks aega ja hingamisruumi ning loobusid mehele vägisi peale käimast.
Seevastu kodus tundis Armand end üha õdusamalt. See oli järjestikku juba mitmes vaikne reede, mil Armand ja käeke lülitasid