Oli Sigridi sünnipäev ning Arvedil polnud aimugi, mida ta peaks Tiiale ütlema.
„Võtame ikka vähe uhkemalt ette, tüdruk ei ole nii palju aastaid korralikku sünnipäeva näinudki, sa tead ju küll, et Bruno ei hakka midagi korraldama, see mees võttis eelmine kord meilt isegi pooliku rulli vetsupaberit kaasa – no ütle mulle, kuidas saab üks inimene nii ihne olla?” oli Tiia meelepahaga vuristanud. Ta ei olnud oma väimeest, Nordrhein-Westfalenist pärit õlekarva peaga hobi-numismaatikut kõigi nende kuue aastaga armastama õppinud. Vähe sellest, Arved teadis väga hästi, et Tiia ei sallinud oma tütre meest silmaotsaski. „Ihnur,” sosistas ta õhtuti voodisse heites, keerates ja pöörates ennast, sest aastatega kippus vana abieluvoodi neile väikeseks jääma, ihud roomasid salakesi keskjoonele kokku ja vajusid vastu teineteist, ükskõik kui suure hoolega Tiia linasid ka triikinud ja tärgeldanud poleks. „Kujutad ette, Sigrid ütles, et ta ei söö liha ega kartulit, nad elavad peamiselt võileibadest, ja Bruno sööks üldse ainult kummikomme, kui saaks. Mis mees see selline on?” Tiia vangutas pead. „Ihnur, hirmus, hirmus ihnur,” ohkas ta omaette, pistis pea padja alla – tal oli komme just niimoodi magada – ning uinus kiirelt ja vaikselt, samal ajal kui Arved tema pehme ihu puudutusest häirituna veel mitu tundi unepuudusega võitles.
Tänavat mööda lähenes õbluke, vast kaheteistaastane tütarlaps, kes kimus isukalt sigaretti. Arvediga kohakuti jõudes jäi ta ootamatult seisma ja tegi tema suunas vulgaarse žesti, nii et mees oli sunnitud silmad mujale pöörama. Ülikonnas noormees, kes oli peatunud bussipeatusest veidi eemal, otsekui kardaks ta seda, et keegi teda selle labase kohaga seostada võib, oli mananud ette blaseerunud ja huvitu ilme, kuid märkas sellegipoolest tütarlast. Hetk hiljem kõndis tüdruk otsekui nööri mööda tema juurde ja nad asusid omavahel millestki elavalt vestlema. Paari minuti pärast kadusid nad jalakäijate tunnelisse ja nende hiljutisest kohalolekust jäi märku andma vaid kiirelt haihtuv suitsulõhn.
Suurel pealinna peaväljakul vudisid igasugused pead erinevates suundades, nagu kannaks neid mingi nähtamatu loodusjõud. Pead moodustasid suure voogava massi ja sedamööda, kuidas nende hoog tõusis või rauges, tõusis ja rauges kusagil Arvedi sees ka tema usk homsesse päeva. Siiani oli see usk vankumatult püsinud, isegi kui tema sissetulekud iga päevaga aina kahanesid ning Tiia juba ammuilma liha asemel viinereid ostis, vahel altkulmu Arvedile märkides, et ega see silguaeg ka enam kaugel ole. Arved vangutas pead ja hingas sügavalt välja. Tiial oli õigus.
„Mida ma teen, mida ma teen, mida ma teen,” vasardas Arvedil lakkamatult peas. Hirm muutis peopesad higiseks ja võttis põlve värisema. Ta ei teadnud, kuidas hommikuste uudiste valguses edasi elada. Senimaani oli ju kõik läinud enam-vähem hästi, tõusujoones, nii, nagu oodati. Kuidas siis nüüd … Ja veel Sigridi sünnipäeval! Ta silmitses inimesi enda ümber ja tundis, kuidas kaastunne noaga lihasse lõikab. Nemad siin, tüdrukud, ülikonnas mees, vanamoor – nad ei teadnud veel, et kõik on läbi saanud, sellepärast nad nii rahumeelselt oma igapäevaste toimingutega jätkasidki. Arved ohkas ja raputas pead. Jah, aga mida ta oleks saanud teha? Neid hoiatada? Mille eest? Mida nemadki oleksid saanud selles olukorras ette võtta? Mitte midagi! Arved tõmbas varrukaga üle ninaaluse. Tal ei olnud vähimatki aimu, kuidas ta peaks tegutsema. Ja pealegi – mida see paanika oleks enam aidanud? Missugune hirmus lugu! Arved löristas ninaga. Tema, mees, perekonnapea, oli sattunud täiesti kohutavasse olukorda, olles küll oma naispere eest vastutav, aga suutmata midagi ette võtta, et seda vastutust väärikalt kanda. Kuidas ta sai selles olukorras hoolitseda oma naise ja tütre eest? Jah, Sigridil oli juba oma mees, aga kõige selle põhjal, mida Arved oli näinud, ei olnud temagi elu kaugel välismaal sugugi roosiline. Toetus oleks talle hästi ära kulunud … Eks neil kõigil oleks läinud tema tuge vaja.
Alles nüüd märkas mees, et keegi oli tema saapaninale oksendanud. Pisike varblane lendas ta kollaka nahkjalatsi juurde ja toksis usinalt värvilist segu. Hetkeks tahtis mees uskuda, et see ei olnud tema tegu. Ta ei mäletanud seda hetke, ja mõned targemad mehed ütlesid, et seda, mida ei mäleta, pole olemas. Aga üksikud puuduvad lülid viimaste konjakilonksude, lakkamatult vaterdavate naiskolleegide ja näost punetavate meeskolleegidega veedetud hetkede ahelas vihjasid ebameeldivalt suure tõenäosusega sellele, et see oli siiski olnud ta ise. Faktid olid vastuvaidlematud. Kell oli kolm, oli reedene päev, kõik oli läbi, ja tema, Arved Tuisk, istus trollipeatuses, olles maani täis. Kui ta käega taas kord üle ninaaluse rehmas, meenus talle ootamatult üks ammune hetk lapsepõlvest: tema seisab koridoris, suletud ukse taga nende toas aga nutab Manfred, tema vanem vend. Miks ta nutab, seda nii umbes üheteistaastane Arved ei tea; samuti pole tal aimugi, mida ta peaks tegema. Nii ta lihtsalt seisab, kuulab läbi ukse Manfredi nuttu ja tunneb ennast täpselt sama räbalalt nagu just praegu.
Samal ajal istus sünnipäevalaps linna teises otsas ihuüksinda väikeses kohvikus ja vahtis enda ette lauale, üritades langetada elutähtsat otsust.
„Ma jätan ta maha,” ütles Sigrid endale juba sajaviiekümnendat korda. „Ma jätan ta maha, tulen ära Eestisse, ja siis … Ja siis …”
Selles asi oligi. Tal ei olnud aimugi, mis siis edasi saab. Ära tulla oli lihtne. See tähendas pakitud kohvrit ja ühe otsa lennukipiletit. Tegelikult polnud isegi seda vaja. Ta võinuks kohe praegu siia jäädagi. Kogu häda oli selles, et siin ei olnud tal mingit elu. Saksamaa tähendas heaolu ja majanduslikku kindlustatust, Eesti seevastu vaesust ja virelemist. Sellest oli ta juba teismelisena aru saanud, vaadates oma lakkamatult tööd rügavaid ja igavesti tülitsevaid vanemaid. Ta ei tahtnud nendesarnaseks saada. Pealegi, isegi kui ta oleks tahtnud, poleks ta saanud tööle minna, sest pärast kaheksat aastat välismaal elamist ei olnud tal midagi ette näidata. Tal oli haridus, jah, sellega oli kõik korras. Aga ta ei olnud kunagi tööl käinud, sest see lihtsalt ei olnud vajalik, Bruno oli teeninud piisavalt nende mõlema eest. Lisaks ei olnud Sigrid terves oma täiskasvanuelus olnud päevagi üksi. Tal oli alati olnud mees. Ta ei teadnud, kas ta üldse oskakski üksi olla. Ning mis kõige tähtsam – ta ei tahtnud olla üksikema. Mitte sellepärast, et ta poleks teadnud, mis teda ees ootas. Vastupidi – ta teadis seda väga hästi. Täpselt selline saatus oli tabanud Sigridi sõbrannat Marjut. Kahe lapsega maha jäetud naine otsis juba seitsmendat kuud mingisugustki tööd ja elas koos oma emaga Lasnamäel ühetoalises korteris, kirjutades öösiti pikki kirju sellest, kuidas ta ei näe oma elul enam mingit mõtet ja et kui tal lapsi poleks, siis oleks ta juba ammu …
Sigrid vangutas pead. See oli liiga hirmus. Ta ei olnud selleks valmis. Ta tahtis hästi elada. See oli ainus, mida ta oli alati tahtnud.
Tegelikult polnud see päris tõsi. Esmalt oli Sigrid tahtnud tantsijaks saada. Ta oli tahtnud olla ilus, sädelev ja armastatud. Olla laval, prožektorite säras, tundes ennast kõikvõimsana. Selle unistuse jaoks oli ta lapsena oma toas tundide kaupa harjutanud. Painutanud, kuni suutis teha spagaati. Pingutanud, kuni jaksas seista kätel. Hambad ristis, vihtunud tantsida tillukeses toas, lüües end alailma vastu valusaid kapinurki ja lauaservasid ära. Salaja, et ema ei näeks. Et ta ei näeks ega saaks teda maha teha, nii nagu ta isa alati maha tegi. Sellepärast oli Sigrid peale tunde koju jõudes keeranud oma toa ukse lukku, pannud muusika valjult mängima ja harjutanud, laskmata ennast häirida ema prõmmimisest ja karjumisest teisel pool ust.
Sigrid sirutas käed pikalt ette. Tal olid saledad sõrmed ja graatsilised randmed. Midagi nendes kätes ei lasknud aimata kunagist trullakat tüdrukut.
„Kas te kavatsete midagi tellida ka?”
„Mida?”
Tüsedavõitu ettekandja koputas oma vorstja näpuga Sigridi ees laual lebavale menüüle.
„Ma ei ole jõudnud veel otsustada.”
„Kuulge, ma olen juba kolmas kord teie laua juures.”
„Ma