5. peatükk
Esmaspäev
Preestri mõrva kohta anti järjest uut informatsiooni. Malcolm Piercy käkerdas ajalehe kokku ja tahtis selle kohviku ukse taha prügikasti visata. Ei, see polnud õige. Ta tõmbas lehe pesusametist pükstel sirgeks ja jättis rohelisele metall-lauale vedelema.
Kui ta teeks oma tööd niisama hästi kui naised kohvikuleti taga, siis elaks selles väsinud maailmas paremini kohanevad inimesed. Viivuks meenus talle Adrienne Revell, endine pressiesindaja, kes oli aidanud tal väitekirja esimese raamatuna turule paisata. Tegemist oli suurepärase naisega, professionaaliga, kes oli loobunud töökohast põhjusel, millest Malcolm oli juba nende esimesel kohtumisel aru saanud.
Ta tellis endale Sumatra kohvi, Peggyle latte ja mõtles jälle preestrile. Miks ta püüdis seda tragöödiat peast välja tõrjuda? Miks ta tellis kohvi ja elas nii, nagu oleks kõik parimas korras? Kurat võtaks, tunnista seda! Ta oli ülepeakaela supi sees, halbade valikute ohver.
Ta polnud end juba lahutusest saadik nii kehvasti tundnud. Luupainaja Blush Campbelliga oli leidnud aset tema teisel aastal terapeudina. Ta pidi töölt pääsema, kuid päevakava oli tihedalt täis tuubitud. Ta oli valinud selle ameti, et inimesi aidata. Teadmata, et enamik inimesi ei soovigi abi. Nad tahtsid ravimeid. Või puudeastet. Või lihtsalt süüdistada kedagi selles, et neil parem või halvem ei hakka. Kohe märgatavalt halvem. Malcolm tõrjus mõtted Blush Campbellist peast välja. Säärane asi võis juhtuda kõigiga. See ei teinud temast halba terapeuti.
Peggy hilines. Tore. Naine vajas und, kui arvestada tema veidraid töötunde. Malcolm rüüpas espressot ja uuris nädalavahetusel saadud e-kirja Geraldine LaRuelt. Noor, oli Leta öelnud. San Joaquin Valleyst.
“Kauboitüdruk?” oli Malcolm küsinud ja Leta oli naerma puhkenud, öeldes, et ta on niisama tobe kui eurooplased, kes küsivad, kas tegemist on Clint Eastwoodiga, kui keegi on Californiast pärit.
Californiasse ja isegi San Franciscosse kolinud newyorklane võinuks niisama hästi tulla teiselt planeedilt.
Kui Peggy tuppa astus, tõstis Malcolm pilgu ekraanilt. Enamasti oli naine hommikuti armsalt oma. Tänu pikkadele seelikutele ja kroogitud pluusidele mõjus Peggy pehmelt, järeleandlikult ja ligipääsetavamalt. Kuid tegelikult tegi seda tema naeratus. Kõrvuni suu ja säravate silmadega nägi ta välja kaunim kui muidu. Ta polnud juba kolledžiajast saadik juukseid kärpinud ja arvatavasti ka mitte soengut muutnud. Keerukat krunni tema kuklal nimetati vist šinjooniks.
“Ma tunnen kohvi lõhna,” märkis naine. “Kas käisid Starbucksis või kasutasid minu ostetud kohvimasinat?”
Erinevalt Peggy pehmest välimusest oli tema sõnadevalik salvav. Ta ei öelnud kunagi kinkisin, vaid alati ostsin. Mitte minu auto, vaid minu Mercedes.
“Miks sa ei öelnud, et Leta korterikaaslane üritas minuga ühendust võtta?”
Naine kirtsutas nina. See hoolikalt harjutatud grimass muutis enamiku inimestest relvituks. “Mnjah, oli sul veel midagi?”
“Mis tähendab veel midagi? Keegi Geraldine LaRue jättis mulle laupäeval teate. Pärast seda oleme sinuga kolm korda rääkinud ja koguni õhtust söönud.”
Peggy vahtis ringi ja võttis musta nahkdiivani eest laualt suure papist kohvitassi. Mehe ilme ei muutunud. Naine istus ohates diivanile, kummardus ette ja valmistus sõnasõjaks.
“Vajan korralikku kofeiiniannust. Näen, et sul on tööasjus tõsi taga.”
“Rohkem kui tööasjus.” Malcolm jäi istuma ja üritas viha ohjeldada. “Küsimus on usalduses.”
Naine astus tema ette ja vaatas teda suurte selgete martiinioliivi karva silmadega. “Ma kavatsesin sulle temast rääkida, Malcolm.”
“Millal?”
“Siis, kui olukord normaalseks muutub.”
“Võib-olla on sellel ajakirjanikul informatsiooni Leta kohta. Ma pean temaga rääkima.”
“Missuguse hinnaga?”
“Iga hinnaga,” kostis mees. “Ma austan su privaatsust, Peggy, aga sul polnud õigust seda minu eest varjata.”
Naine ohkas alistunult. “Ma tean. Hindasin olukorda valesti. Anna andeks. Rohkem seda ei juhtu.”
“Kui meil pole vastastikust lugupidamist ja usaldust, siis pole meil üldse mitte midagi.”
“Ma tean. See oli automaatne reaktsioon. Ma lihtsalt ei tahtnud sinu pilti ajalehe esikaanel näha.”
“Seda ei juhtugi.”
“Võib küll juhtuda.” Peggy vaatas mehele pikalt otsa. “Tahan sind ainult Timesi raamatuküljel näha.”
“Ja see on veelgi ebatõenäolisem.”
Naine pühkis tassiäärelt huulepulgajälje. Kui ta uuesti pilgu tõstis, oli Malcolmi naeratus valvsaks muutunud. “Sa eksid. See on vägagi tõenäoline.”
Malcolm tundis, et tema tähelepanu püütakse viha põhjuselt eemale juhtida. “Minu loomingut pole meedias kajastatud juba sellest ajast saadik, kui Adrienne Revell ameti maha pani. Ei hästi, halvasti ega erapooletult.”
“Sel juhul võid rõõmustada, sest ta on jälle ohjad haaranud.”
“Arvasin, et ta tegi lõpparve.”
“Ta on tagasi ja arva ära, keda ta oma kliendiks soovib?”
“Ei usu. Sa tead, mäherdune imetegija ta on.”
“Kõike, millesse usud, on võimalik saavutada, labane mees.” Naine tõusis diivanilt. “Kas oled nüüd rahul, et su unelmate tüdruk on tagasi?”
Abielus unelmate tüdruk. Adrienne Revell oli tema viimase raamatuga kahtlemata imet teinud. Peale selle oli naine korralik ja taibukas ning paistis hoolivat mitte üksnes Malcolmi karjäärist, vaid ka mehest endast.
“Minu viimastel andmetel ei võrdsustatud tõtt labasustega.”
“Bingo!” Peggy, kes ei suutnud varjata võidukat helki oma silmis, sirutas käe. “Oleme sõbrad?”
Malcolm heitis pilgu oonükskäevõrule, mille oli naisele eelmisteks jõuludeks kinkinud. See nägi Peggy saledal randmel välja nagu hõbepaeltega särav must rõngas. Malcolm haaras naise käe ja tundis head ning ausat energiavoolu. Ja temas tärkas huvi, kas ta on hoomamatut partnerit alahinnanud.
“Jah, sõbrad. Kuid, Peggy, minu uus raamat pole nii tähtis kui see, millest äsja vestlesime.”
“Tahtsin ainult head,” lausus naine. “Ajakirjanikke ei saa usaldada. Sa ei taha ometi…”
“Tean, Peggy, tean.”
“Sel juhul peaksin vist tööle naasma. Mul on keskpäeval klient ja seejärel lähen terveks nädalaks Stinson Beachile. Vajan puhkust.”
Järjekordne salapärane patsient. Kui palju Peggyl neid oli? Ja et Malcolm hindas naise privaatsusevajadust, siis miks ei võinud naine…? Mida? Mis meest ärritas? Asi polnud Peggys, vaid Letas ja veel milleski, mida ta täpselt ei teadnud. Parem oli härjal kohe sarvist haarata, sest miski ei lahenenud iseenesest.
“Selleks ajaks olen sul jalust ära,” lubas Malcolm.
Naine vakatas ja puudutas tema käsivart. “Ole ettevaatlik,” hoiatas ta. “Palun.”
Mees vaatas, kuidas naine toast lahkub, et oma kabinetti minna, ja juurdles endamisi, kui palju Peggy teab. Kui palju ta aru sai ja kui palju ta hämas? Igal juhul pidanuks naine talle Geri LaRuest kohe teatama. Telefonikõnest mitte väljategemine ei peata teda. Seda