“On vast tohman,” porises Wilson, saates pilguga eemalduvat autot. Tal oli kõik, mida Wilson tahtis, ja ta ei hoolinud sellest niigi palju, et oleks sõites silmad lahti hoidnud.
Wilsoni suunurgas tuksatas lihas, kui ta oma mõtted ümber lülitas. Nähtavasti ta sellist elu ikka nii väga ei ihaldanud, sest muidu oleks ta viimase kümne aasta vältel selle heaks ka midagi teinud. Tema vanemad oleks muidugi rõõmust pöörased, kui ta oleks endale naise leidnud. Nende pere lastest oli tema ainus erand. Tema õed ja vennad olid abiellunud juba aastate eest ning temast oli saanud mitmekordne onu.
Veidi aja pärast pööras ta parkimisplatsile kortermaja ees, kus ta elas. Jalgu järel vedades sisenes ta majja. Korterisse jõudnud, viskas ta suitsused rõivad panipaiga põrandale, keeras termostaadi soojemaks ja läks duši alla. Pesus käidud, tõmbas ta jalga vanad dressipüksid ja selga pikkade varrukatega spordisärgi ning suundus köögi poole. Ta polnud päeva jooksu söönud midagi peale haigla automaadist ostetud kokakoola ja juustuküpsiste ning nüüd tahtis ta korralikult süüa.
Külmiku sisu oli küll tagasihoidlik, kuid sellest piisas ühe korraliku juustuomleti tegemiseks, mis oli üks tema eelistatud kiirestivalmiv roog. Telerit vaadates pistis ta selle nahka, vaadates vana Chuck Norrise filmi, ja loputas alla viimase kokakoolaga.
Nüüd meenus talle räpaste rõivaste virn panipaigas ning ta läks neid pesumasinasse panema. Taskuid tühjendades leidis ta uuesti ripatsi. Ta keerutas seda hellalt sõrmede vahel, asetas riiulile, pani masinasse pesupulbrit ja lülitas selle sisse.
Kui ta magamistuppa suundus, helises telefon. Helina järgi otsustades oli see suunatud kõne kontorist. Poleks olnud midagi üllatavat selles, kui helistataks mõnest vanglast mõne kautsjoni asjus ning ta vastas haigutades.
“McKay kautsjonikontor.”
“Ää… tere, Wilson, vana semu. Mina, Shooter, siinpool.”
Wilson haigutas veelgi laiemalt. “Kuule, vanapoiss, parem, kui sa jälle vanglas poleks, sest vastasel korral oled sa oma tasuta kõne ära raisanud.”
Shooter Greeni hääl muutus vinguvaks.
“Kuule, Wilson, asi pole üldse nii, nagu sa arvad. Mulle määriti mingi jama kaela…”
“Tead, ma räägin tõsiselt,” vastas Wilson. “Sinuga ei aja ma enam mingit äri. Kaks viimast korda, kui ma sind kautsjoni vastu välja aitasin, tõmbasid sa uttu. Esimene kord ei ilmunud sa õigel ajal välja. Ja kui su ühiskondlik kaitsja poleks kohtunikule mesijuttu rääkinud ja teist aega välja kaubelnud, oleks ma oma rahast ilma jäänud. Ja teine kord, kui ma sind välja aitasin, tuli mul sind nattipidi tagasi tirida… mäletad?”
“Jah, aga…”
“Ära mitte üritagi, Shooter. Põõna aga seal rahuga ja ära lase kirpudel end pureda.”
Shooter seletas ikka veel, kui Wilson toru ära pani.
Cat magas kenasti kogu öö, korrates teekonda trepist alla, Brownlee õlgadel, nii mitu korda, et ärgates valutasid tema jalad tõepoolest. Ta pööras end külili ja avas silmad just nii palju, et näha – oli kümme läbi hommikul. Ohates tõusis ta voodis istuli ja tõmbas kätega läbi juuste. Tal oli kange tahtmine uuesti pikali heita ja edasi magada, kuid tal oli plaanis paar asja korda ajada ning üheks neist oli lõuna tema parima sõbranna Marshaga.
Polnud just palju inimesi, keda Cat Dupree oleks võinud sõbraks kutsuda, kuid Marsha Benton oli üks neist. Sama perekond oli lapsendanud tema ja Marsha just enne tema seitsmeteistkümnendat sünnipäeva ning nad olid kiiresti sõpradeks saanud. Nad suhtlesid ka pärast täisealiseks saamist.
Tihtipeale naersid Cat ja Marsha selle üle, kui erinevat elu olid nad omal käel elanud. Viimased kaheksa aastat oli Marsha olnud erasekretär, tema boss Mark Presley oli põllumajandusseadmete müügiõigusi haldava firma juht, samas kui Cat oli püstoli ja elektrišokiaparaadiga kurikaelu jahtinud.
Marsha oli pisut üle 150 cm pikk.
Cat oli peaaegu 180 cm.
Marsha oli vormikas punapea, kellele meeldis süüa.
Cat unustas tihtipeale söömise sootuks, see paistis välja ka tema vilajast kogust.
Ent nad kõnelesid sama keelt, naersid samade naljade üle ja olid teineteisele perekonna eest.
Cat sirutas end loiult ja küünitas telefoni järele, otsides selle mälust Marsha töönumbri. Endamisi naeratades ootas ta, et Marsha vastaks.
“Presley Töövahendid.”
“Tere, Mimi, see olen mina, Cat. Kas tänane lõuna on veel jõus?”
Cat polnud oodanud, et toru teises otsas valitseks hetk vaikust.
“Hei, vanatüdruk… kuuled mind ikka?”
Cat kuulis midagi, mis meenutas mahasurutud ohet ja seejärel Marsha vastas.
“Muidugi kuulen ja lõuna on loomulikult päevakorras. Kus me kokku saame?”
“Kuidas oleks Billy Bobiga?”
“Sobib,” vastas Marsha. “Ja kell üks?”
“Just,” vastas Cat ja küsis siis, “Kas sul on kõik korras?”
“Täiesti,” kostis Marsha. “Lõunal näeme. Ma pean nüüd natuke tööd tegema.”
“Teeme nii,” vastas Cat ja katkestas kõne, aga voodist välja ronides haigutas ta ikka veel.
Ta tundis Marshat piisavalt hästi, teadmaks, et midagi oli raudselt viltu. See oli kostunud tema sõbra hääles. Ta heitis mõtte kõrvale, sest kui nad kokku saavad, räägib Marsha kindlasti kõik ära. Ta ei oska saladusi hoida.
Cat otsis endale puhta pesu ja suundus vannitoa poole. Kuigi ta oli eile enne magamaminekut pead pesnud, tundus talle, et juustel on ikka veel suitsuhais juures.
Mõne aja pärast kuivatas ta fööniga juukseid ja püüdis kadunud ripatsile mitte mõelda. Sellest kaotusest ei saa ta nii kergesti üle, kuid selle külge klammerdumine ei too kadunut tagasi. Nukralt lootis ta, et Marsha nägemine tõstab tuju. Võib-olla aitab nooruses ühiselt läbielatu meenutamine oma kaotust õiges perspektiivis näha.
Ta otsis kapist sobivaid rõivaid ega võtnud neid, mis oleks olnud tavaline valik. Marsha on kindlasti üles löödud ja nii otsustas Cat vähemal revolvri koju jätta ning kanda midagi muud peale naha. Külm tuulepuhang raputas magamistoa akent ja tuletas meelde, et olgu riietus milline tahes, aga see peab olema soe.
Veidi aja pärast oli ta riides, mõtlemata sellele, kuidas valitud rõivad tema välimust mahendavad. Tavalise naha ja teksa asemel kandis ta valget kampsunit ja avaraid pruune villaseid pükse. Pruunid krokodillinahast kingad nägid head välja, kuigi ta oli need ostnud mitme aasta eest. Täna valis ta need pigem mugavuse kui ilu pärast. Juuksed kinnitas ta kuklale kilpkonnaluust klambriga.
Ta heitis pilgu sõrmeküüntele ja oigas. Küüned olid lühikesed ja hooldamata, üks küüs oli tänu Nelson Brownleele murdunud, kuid vähemalt olid need puhtad. Tema tööalal tegutsedes oli maniküür viimane asi, mille pärast muretseda.
Ta kandis huultele tagasihoidlikku läikivat huulepulka, kustutas tule, väljus rõivistust, võttis mantli ja väljus.
Arvestades pühadeostude tegijate hulka, läks sõit Billy Bobi ladusalt. Kui Cat parklasse pööras, silmas ta Marsha hõbedast Lexust eritellimusel valmistatud numbrimärgiga MINUOMA. See ajas Cati alati naerma.
Väljudes haistis ta põleva hikkoripuu hõngu, mis viis ahvatlevalt mõtted sees grillivale lihale. Restorani sisenedes tõmbas ta mantli seljast ja viskas selle üle käe, ise pilguga sõpra otsides. Kui ta märkas Marshat püsti tõusmas ja lehvitamas, suundus ta laudade vahel laveerides sinnapoole.
“No tere siis,” sõnas Cat.
Marsha andis Catile tervitusmusi ja embas lühidalt, kui too mantli tühjale toolile seadis.
Marsha