„Ma nägin silmanurgast üht sähvatust ja ei suutnud jätta asja lähemalt uurimata. Vean kihla, et paljud siitkandi lapsed on sama tundnud.”
„Mina oleksin ka, kui ma veel laps oleksin.”
Naine vaatas Maxile otsa ja tema sinisilmad särasid. Tema naer oli niisama sügav kui ta häälgi, kui ta tunnistas: „Mina niisamuti.”
Naeratus ja vihje vallatule lapsepõlvele üllatasid Maxi.
Blondiin astus ettevaatlikult tööriistakasti juurde, mis avatuna maapinnal lebas, täis pealtnäha suvalist kola.
See polnud Maxi oma, vaid pärines vanaisa majast. Maxi tööriistakast oli laitmatu. Oli asju, mille üle nalja ei heideta. Näiteks tööriistad.
Ja see naine siin.
„Ma arvan, et metallikõlksatused, mida maanteele kuulsin, olid ilmselt osa teie meelitustööst haamriga?”
„Oli see kõik, mida te kuulsite?”
„Seda ja veidi muusikat.”
„Huh. Hea, et te mu lõugamist ei kuulnud, nüüd vähemalt ei pea ma kartma, et kipuksite seebitükiga mu suuvärki kasima.”
Naise pilk libises mehe suule. Seepeale kuumenes Maxi veri veel kraadi võrra ja tema teksad muutusid numbri jagu kitsamaks.
„Te ei taha ometi öelda, et needsite oma kullakest.”
„Olen süüdi. Kannatlikkus pole just mu tugevaim külg.”
Ta oleks tahtnud naisele öelda, milline on tema tugevaim külg, kuid see tundus ohtlik mõte. Kui naisele olid ohud meeltmööda, teadis ta juba isegi, millest mees räägib, ning jätkab nende põgusaist vihjetest tulvil vestlust.
Naine astus karussellile lähemale ja silmitses seda pingsalt, üldse mitte nagu ohte armastav inimene. Ehk oli nii paremgi.
„See on vrakk,” sosistas naine, silitades käega üle päevinäinud hobuse külje; looma sabast oli alles vaid lühike jupp. „Kuid omal moel on… on see kõigest hoolimata peaaegu ilus.”
Naine ikkagi oskas näha. Ja sel hetkel sai Maxile selgeks, et naine meeldis talle. Ta ei teadnud tema nime ega temast üldse midagi, kuid naisel oli kujutlusvõimet. Maxile meeldisid kujutlusvõimega inimesed.
Eriti kui neil olid uskumatult pikad jalad, mida varjasid patuselt kitsad teksad ja varrukateta topi isuäratavalt avar dekoltee.
Jäta.
„Jah.” Max köhatas. „Sellel on oma lugu.”
„Selline nukravõitu.”
„Ma pidasin silmas rohkem midagi haledamapoolset, kuid „nukravõitu” sobib ilmselt ka.”
„Ta ei ole hale. Ta on kuninglik… kuid kulunud. Väsinud.”
„Väga väsinud. Ma ei suuda temalt ainsatki oiet välja meelitada, väikesest ringist rääkimata.”
Kehv sõnavalik. Blondiini huuled paotusid, kui ta seepeale sügavalt hingas.
Max pööras oma pilgu naise suult eemale. Eemale naise näolt. Eemale kõigest, mis paneks teda mõtlema asjust, millele ta ei tohiks mõelda. Niisiis jäi järele vaid maapind.
Ei. Lame, avar pind, mis oli just nagu loodud püherdamiseks, polnud samuti hea mõte.
„Ta ei tee seda teile lihtsaks, mis?”
Max tõstis silmad pehmelt rohult, mis lõbustusparki ümbritses. „Pole seda lootustki. Ta on kangekaelne. Ta on kange nagu trummipulk – kuiv – ükskõik kuidas ma teda ka ei õlita.” Max oleks äärepealt oianud. Asi läks järjest hullemaks. Ta andis endale mõttes ühe kõrvakiilu ja proovis siis veel kord. „Ma ei oska teda sütitada.”
Jumal küll, ta ei valitsenud end üldse. Tõi täiesti tahtmatult kuuldavale ridamisi kahemõttelisi märkusi. Nagu olnuks tema suuvärk flirdi-autopiloodile seatud. See oli lihtsalt… tema teine loomus.
Naine jälgis teda vaikides. Nois sinisilmades võis märgata midagi lõbusat, kuid Max ei olnud päris kindel. Sest naise ilme oli endiselt uudishimulik – sõbralik – ja mitte vähimalgi määral ihar ega kutsuv.
„Ma tahtsin öelda,” sundis Max end suud lahti tegema ja otsekui tiris mõttelagedaid sõnu väevõimuga oma seksivabast ajunurgast välja, „et see käib mul ilmselt üle jõu.”
Mitte just kõige parem. Aga vastuvõetav.
Max lootis seda.
„Te muudkui solvate teda ja nii lööb ta teile viimaks tõesti küüned sisse,” sosistas blondiin ja astus tema selja taha ühenduskarbi juurde. Naine kummardus, tema teksad liibusid tihedalt vastu kõige kaunikujulisemaid puusi ja tagumikku, mida Max viimaste kuude jooksul näinud oli, ning Max pidi kõigevägevamalt jõudu paluma.
„Te usute, et saate selle tööle?” küsis naine. Ta kükitas ja lükkas salgu heledaid juukseid laubalt kõrva taha.
Ei, ta ei uskunud. Aga olgu ta neetud, kui vähemasti ei proovigi. „Mida ma oskan öelda? Ma armastan nokitseda ja mulle ei meeldi millelegi alla vanduda.”
Ei karussellidele, seksile, ega abieludele.
„Kas te olete mehaanik?”
Äri alguspäevil oli Maxil tulnud kõiksugu töid teha. Mehaanik, piloot ja administraator. Stjuuard. Ükskõik mida, et Taylor Made püsiks õhus ja majanduslikult plussis. „Vahetevahel küll. Tööriistadega oskan kahtlemata ümber käia.”
„Ma ei usu, et isegi mõni supermehaanik suudaks selle vana iluduse uuesti tööle saada.”
„Ma kardan, nad ei putita karusselle. Ja olen üsna kindel, et neid ei saa kohale kutsuda.” Mees pani käed rinnal risti ja nõjatus vastu triibulist karussellisammast, mis oli pigem tumepruun ja hall kui punane ja valge. „Nii et ilmselt olen mina su ainus lootus, kullake.”
Naine kallutas pead veidi tahapoole, et laineliste juuste alt tema poole kiigata, just nagu oleks mees temaga rääkinud.
Nii see ei olnud. Või kui, siis ehk hästi natuke. Max ei saanud sinna midagi parata. Naistega flirtimine oli talle loomuomane juba lapsepõlves, kui ta taipas, et tema vanem vend Morgan saab tuntuks tarkuse ja meelekindlusega, noorem vend Mike aga oli hulljulge ja kartmatu ning lisaks sellele oli tal veel pere pesamuna roll.
Max oli see-eest võluv. Ta oli oma sarmi kasutanud kolmandast klassist peale, kui meelitas oma õpetajat mitte helistama tema vanematele, kui jäi vahele mänguväljal innukalt Han-Solo-suudleb-printsess-Leiat-mängu organiseerimisega.
Tema oli olnud Han Solo. Väikesed tüdrukud seisid üksteise järel sabas ja ootasid oma korda printsess Leiat mängida.
Isegi kaheksa-aastasena kasutas Taylorite keskmine poeg oma pahelist sarmi. Jäägu au ja kuulsus pealegi Luke Skywalkerile – maailma Han Solod on need, kes saavad tüdruku.
Aga mitte seda tüdrukut siin.
Ei. Max ei saanud endale praegu seesuguseid mänge lubada. Mitte enne, kui kuuleb oma advokaadilt, et ähvardus Liberty Books kohtusse kaevata peatab Grace Wellingtoni raamatu ilmumise või sunnib neid teost veidi muutma. Sinnamaani aga pidi ta paipoisilikult käituma.
„Ma arvan, et teen nüüd tööd edasi,” ütles ta.
Super. Tema hääl oli sõbralik, ent selles peitus ka vaikne soovitus, et naine võiks minema hakata.
Vajadus paipoissi mängida oli tegelikult tema praeguses eluetapis naeruväärne. Tundus võimatu, et too tilluke kirjastaja, kellest ta polnud kunagi midagi kuulnud, võiks sedavõrd kõvasti oma raamatuprojekti külge klammerduda, et hakkaks teda isiklikult jälitama. Kas ükski seaduslik kirjastus püüaks lasta kollasel ajakirjandusel Maxist lugu teha, näitamaks teda Don Juanina, nagu seda tegi Grace’i raamat?
Ilmvõimatu.
Kuigi ta oli pärit rikkast