„Kas sa saatsid ta trellide taha?”
„Ei,” vastas Strike.
Nüüd oli ta ilme juba päris tõrjuv. Robin ootas, kuid taipas siis, et Brockbanki kohta ta midagi enamat ei kuule, ja küsis:
„Aga see kolmas?”
Seekord Strike lihtsalt ei vastanud. Robin arvas, et ta võib-olla polnud kuulnud.
„Kes… ?”
„Ma ei taha sellest rääkida,” urises Strike.
Ta põrnitses oma uut õlleklaasi, kuid Robin ei lasknud ennast heidutada.
„Kes iganes selle jala ka ei saatnud,” ütles ta, „ta saatis selle just nimelt mulle.”
„Olgu,” nõustus Strike, hetke kaalunud. „Ta nimi on Jeff Whittaker.”
Robini keha läbis värin. Ta ei pidanud pärima, kustkaudu Strike tunneb toda Jeff Whittakeri. Ta teadis niigi, kuigi nad polnud seda teemat kunagi puudutanud.
Cormoran Strike’i elu esimene pool oli internetis põhjalikult kajastatud ja tema kui detektiivi suurimate triumfide puhul pidas press vajalikuks selle vana teema iga kord jälle üles soojendada. Cormoran oli sündinud väljaspool abielu ja planeerimatult, ta isa oli rokkstaar ja tema ema, keda tituleeriti supergruupiks, oli surnud üledoosi tagajärjel, kui poeg oli kahekümnene. Jeff Whittaker oli naisest oluliselt noorem teine abikaasa, kes oli Strike’i ema mõrvas süüdistatuna kohtu alla antud, kuid õigeks mõistetud.
Nad istusid vaikides, kuni toit ette toodi.
„Miks sa ainult salati tellisid? Kas sa pole siis näljane?” imestas Strike friikartuleid vohmides. Nagu Robin oli arvanud, suutis süsivesikute manustamine tal pisut tuju tõsta.
„Pulmad,” vastas Robin lühidalt.
Strike ei öelnud midagi. Robini figuuri puudutav märkus oleks selgelt ületanud selle kujuteldava piiri, mille Strike oli ise enda jaoks kehtestanud, sest ta oli algusest peale kindlalt otsustanud, et nende suhe ei tohi kunagi muutuda liiga lähedaseks. Siiski ei suutnud ta hoiduda mõtlemast, et tüdruk on juba pisut liiga kõhn. Kui temalt küsida (isegi selline mõte ületas tegelikult lubatud piiri), võinuks ta vastata, et Robin oleks pisut volüümikamana hoopis parem välja näinud.
„Kas sa ei kavatse rääkida mulle isegi sellest,” jätkas Robin pärast veel mitut minutit vaikimist, „milline seos on sinul selle lauluga?”
Detektiiv mälus veel mõnda aega toitu, jõi õlut peale, tellis endale uue pindi Doom Bari ja vastas viimaks: „Mu ema laskis pealkirja oma ihule tätoveerida.”
Ta ei soovinud täpsustada, kuhu nimelt. Ta eelistas sellest mitte mõelda. Siiski olid söök ja jook teinud ta leebemaks, pealegi polnud Robin veel kunagi talle ta mineviku kohta ebadelikaatseid küsimusi esitanud ja täna oli tal ju tegelikult põhjust aru pärida.
„See oli ta lemmiklugu. Blue Öyster Cult oli ta lemmikbänd. Kuigi „lemmik” on vist liiga lahja väljend. Rohkem nagu iidol.”
„Kas tema lemmik polnudki siis Deadbeats?” lipsas Robinil üle huulte. Strike’i isa oli Deadbeatsi laulja. Ka seda teemat polnud nad varem puudutanud.
„Ei olnud,” vastas Strike kõvera muigega. „Leda jaoks oli vana hea Jonny alles teine valik. Ta himustas Eric Bloomi, Blue Öyster Culti lauljat, kuid see mees jäi tal kätte saamata. Üks väga vähestest, kes talle ära ütlesid.”
Robin ei osanud selle peale midagi kosta. Ta oli varemgi mõelnud, et mis tunne tal oleks, kui tema ema värvikas suguelu oleks internetis igaühele lugeda. Strike sai oma uue pindi kätte ja võttis lonksu, enne kui jätkas.
„Mind oleks äärepealt Eric Bloom Strike’iks ristitud,” teatas ta, mispeale Robin endale mineraalvett kurku tõmbas. Detektiiv naeris, samal ajal kui Robin salvrätikusse läkastas. „Kuigi olgem ausad, ega Cormoran palju parem ole. Cormoran Blue … ”
„Blue?”
„Blue Öyster Cult! Kas sa ei kuula, mida ma räägin?”
„Issand jumal,” nentis Robin, „sa oled seda hästi varjanud.”
„Kas sina ei varjaks?”
„Mida tähendab see „Mistress of the Salmon Salt?”
„Mine võta kinni. Neil on hullumeelsed laulusõnad. Ulmelised.
Jabur värk.”
Hääl ta peas: she wanted to die. She was the quicklime girl.
Strike rüüpas veel õlut.
„Ma pole vist kuulnud mitte ühtegi Blue Öyster Culti lugu,” arvas Robin.
„Oled küll,” vaidles Strike vastu. „„Don’t Fear the Reaper”.”11
„Ära… mida?”
„See oli nende kõige suurem hitt. „Don’t Fear the Reaper”.”
„Ah, ma… Muidugi.”
Ühe jahmatava hetke vältel oli Robin kujutanud ette, et Strike annab talle nõu.
Nad einestasid vaikides, kuni Robin esitas viimaks küsimuse, mida ta ei suutnud enam endale hoida. Ta lootis, et see ei kõla liiga hirmunult:
„Mis sa arvad, miks oli jalg adresseeritud mulle?”
Strike oli saanud aega seda vaagida.
„Olen ka ise selle üle juurelnud,” vastas ta. „Minu meelest me peaksime suhtuma sellesse kui kaudsesse ähvardusse ja kuni pole saanud selgeks… ”
„Ma ei mõtlegi töölt ära jääda,” kuulutas Robin ägestudes. „Ma ei jää koju! Just seda Matthew soovibki.”
„Sa oled täna ikka temaga rääkinud?”
Robin oli helistanud Matthew’le, kui Strike ja Wardle viibisid korrus allpool.
„Jah. Ta on mu peale vihane, et ma pakki vastu võttes allkirja andsin.”
„Küllap ta on sinu pärast mures,” ütles Strike ebasiiralt. Ta oli Matthew’ga mõned korrad kohtunud ja iga kohtumine ainult süvendas ta antipaatiat.
„Ta ei ole minu pärast mures,” nähvas Robin. „Ta lihtsalt kujutab ette, et nüüd on kõik, et nüüd ma pean selle töö jätma, et ma enam ei julge. Ma ei kavatsegi!”
Uudis oli Matthew’d tõsiselt jahmatanud ja ometi oli Robini kõrv tabanud mehe hääles rahulolunoodi, välja ütlemata veendumuse, et nüüd, lõpuks ometi saab naine ise ka aru, millise naeruväärse valiku ta oli teinud, alustades koostööd mingi eradetektiiviga, kes ei suuda talle isegi normaalset palka maksta. Strike nõudis oma abiliselt töötamist ilma kindla tööajata, mis oligi põhjus, miks Robin pidi tellima oma postisaadetised mitte koju, vaid töö juurde. („Mulle ei saadetud jalga kindlasti mitte sellepärast, et olin andnud Amazonile oma töökoha aadressi!” oli Robin ägestunud.) Muidugi, kõigele pani krooni pähe veel see, et Strike oli nüüd mingil määral kuulus ja nende sõprade arust erutav kõneaine. Matthew enda raamatupidajatöö ei võistelnud samas liigas. Tema vastumeelsusel ja armukadedusel olid sügavad juured ning ta suutis neid tundeid järjest vähem valitseda.
Strike ei olnud nii rumal, et lasta Robinil öelda Matthew kohta veel midagi ebalojaalset, mida ta võiks hiljem maha rahunenult kahetseda.
„Jala adresseerimine minu asemel sulle polnud esimene valik,” arutles ta. „Algselt seisis pakil minu nimi. Usun, et ta lootis ajada mind närvi näidates, et teab sinu nime, või teine võimalus: see pidi su nii ära hirmutama, et sa ei julge enam minuga koostööd jätkata.”
„Noh, ma ei mõtlegi lasta ennast ära hirmutada,” kuulutas Robin.
„Robin, praegu pole õige aeg kangelast mängida. Kes ta ka poleks,