„… Nicki ja Ilsa pool,” kuulis ta Strike’i ütlemas. „Just. Ei, ma arvan sama… Just… Hästi… Sulle samuti.”
Ta vajutas telefoni kinni.
„Sa siis kavatsed seal peatuda?” täpsustas Robin. „Nicki ja Ilsa juures?”
Need olid Strike’i vanimad sõbrad. Nad olid paaril korral büroost läbi astunud ja Robinile meeldisid mõlemad.
„Just, nad lubasid, et võin jääda ükskõik kui kauaks.”
„Miks sa Elini poole ei lähe?” küsis Robin, riskides nina pihta saada – teadis ta ju hästi, kui kiivalt Strike oma tööd ja eraelu lahus hoiab.
„Sellest ei tuleks midagi välja,” kuulis ta vastuseks. Detektiivi ei paistnud tema pärimine pahandavat, kuid ta ei mõelnudki lähemalt selgitada. „Oleksin peaaegu unustanud,” lisas Strike jälle Jaapani restorani poole kiigates. Koht, kus oli istunud kaitsevärvi jaki ja päikeseprillidega mees, oli nüüd tühi. „Ma hankisin sulle selle.”
See oli häireseadeldis vägistamiskatse tõrjumiseks.
„Mul on juba üks,” teatas Robin enda oma taskust välja võttes ja ette näidates.
„Nojah, aga see on etem,” väitis Strike ja näitas näpuga. „Alarm olgu vähemalt 120 detsibelli ja siit otsast pritsib ründaja peale punast värvi, mis ei tule pestes maha.”
„Mul on 140-detsibelline.”
„Ikkagi on minu oma parem.”
„See on vist meeste puhul tüüpiline, et kui mees on ühe tehnilise vidina välja valinud, siis on see endastmõistetavalt naise omast etem?”
Strike naeris ja tegi oma pindile põhja peale.
„Hiljem näeme.”
„Kuhu sa lähed?”
„Shankeriga kohtuma.”
Robin kuulis seda nime esimest korda.
„Semuga, kes annab mulle mõnikord vihjeid, mida ma saan kasutada, kui on tarvis politseiga vahetuskaupa teha,” selgitas Strike. „Tema oligi see, kes paljastas mulle tolle politsei informaatori pussitaja, kui sa juhtumisi mäletad. Kes soovitas mind gangsterile turvameheks.”
„Ah tema,” taipas Robin. „Sa ei öelnud mulle tookord ta nime.”
„Ainult Shankeri kaudu on mul lootust Whittaker üles leida,” jätkas Strike. „Ta võib ka Kopp Malley kohta midagi teada. Kuulub enam-vähem samasse ringkonda.”
Ta pilutas teisele poole teed vaadates silmi.
„Jäta igaks juhuks meelde see kaitsevärvi jakiga tegelane.”
„Sa närvitsed.”
„Põrgu päralt, ja kuidas veel, Robin,” teatas detektiiv ja võttis taskust suitsupaki, valmistudes läbima lühikest maad metroojaamani. „Keegi saatis meile, kurat võtaks, maharaiutud jala.”
9
Näha Strike’i tema värdjalikus elusuuruses, kõndimas teisel pool teed Courti poole – see oli nagu ootamatult sülle langenud kingitus.
Oli see lurjus pärast nende viimast kohtumist alles rõvedaks rasvamaoks paisunud – komberdas seal kõnniteel, seljakott seljas nagu nürimeelsel hulgusel, kes ta kunagi ka oli, oskamata hinges aimata, et talle jala saatnud mees istub temast kõigest 45 meetri kaugusel. Niipalju siis suurest detektiivist! Kadus pubisse oma väikese Sekretäri juurde. Kindla peale kepib seda tüdrukut. Nii ta vähemalt lootis. Siis tunneb ta veel suuremat rahuldust, kui teeb Sekretärile seda, mida ta teha kavatseb.
Aga kui ta seal oma päikeseprillide tagant pubi akna all istuvat Strike’i põrnitses, paistis talle ühel hetkel järsku, et Strike vahib talle pead pööranuna vastu. Muidugi ei võinud ta üle tänava tema näojooni näha, nende vahel olid kahed aknaklaasid ja Strike’il samuti tumedad prillid ees, kuid miski selles kauges kogus, kes oleks teda justkui jälginud, tõmbas ta pingule kui pillikeele. Nii nad istusid seal teine teisel pool teed ja vahtisid tõtt, autod-bussid mööda mürisemas ja hetketi neid teineteise eest varjates.
Ta ootas, kuni nendevahelise ruumi täitsid kolm kahekorruselist bussi, nina eelsõitja sabas kinni, libistas end toolilt maha, astus restorani klaasuksest välja ja kadus kõrvaltänavale. Tundes, kuidas verre võimsalt adrenaliini paiskub, võttis ta seljast oma kaitsevärvi jaki ja tõmbas selle tagurpidi. Jaki äraviskamine ei tulnud kõne allagi – noad olid peidus selle voodri vahel. Veel kord ümber nurga keeranud, pistis ta tuhatnelja jooksu.
10
With no love, from the past.18
Katkematu autode vool sundis Strike’i seisma ja ootama, enne kui ta üle Tottenham Courti pääses, pilk jälgimas kõnniteel liikujaid. Viimaks teisel pool teed, kiikas ta sisse Jaapani restorani aknast, kuid ei märganud seal ühtegi kaitsevärvi jakki ja mitte keegi tavalist särki või T-särki kandvatest meestest ei meenutanud kogu ja figuuri poolest päikeseprillidega tüüpi.
Strike tundis mobiili värinat ja võttis selle jakitaskust välja. Robin oli saatnud talle sõnumi:
Võta ennast kokku.
Strike tõstis laialt naeratades hüvastijätuks käe ja hakkas astuma metroopeatuse poole.
Võib-olla ta tõesti närvitseb ilmaaegu, nagu arvas Robin. Kui suur oli tõenäosus, et neile jala saatnud napakas passib Robinit päise päeva ajal? Ja ikkagi ei meeldinud talle selle koguka kaitsevärvi jakis mehe ainitine pilk, samuti tõsiasi, et ta oli kandnud päikeseprille – päev polnud selleks piisavalt kirgas. Kas mehe kadumine just siis, kui Strike’i vaateväli oli korraks kinni kaetud, võis olla pelgalt kokkusattumus või oli ta juhust kasutanud?
Õnnetuseks polnud Strike’i käsutuses usaldusväärseid mälupilte nende kolme mehe välimusest, kes ta meelt painasid: Brockbanki oli ta viimati näinud kaheksa, Laingi üheksa ja Whittakerit kuusteist aastat tagasi. Igaüks neist oleks jõudnud vahepeal kas paksuks minna või kokku kuivada, kiilaneda, kasvatada habeme või vuntsid, saada külge mõne füüsilise vea või ajada ennast võimsalt musklisse. Oli ju Strike ise pärast seda, kui oli kedagi neist viimati kohanud, jala kaotanud. Ainus, mida mitte keegi neist ei saanud varjata, oli pikkus. Kõik kolm, kes Strike’i arvates kõne alla tulid, olid pikka kasvu, vähemalt meeter kaheksakümmend, ja seal metalltoolil istudes oli kaitsevärvi jakis mees paistnud vähemalt sama pikk.
Mobiil hakkas taskus pirisema, kui ta Tottenham Courti metroojaama poole astus, ja seda pihku võttes märkas Strike rahuldustundega, et helistaja on Graham Hardacre. Seina äärde tõmbudes, et möödujatele mitte jalgu jääda, võttis ta kõne vastu.
„Oggy?” ütles endise kolleegi hääl. „Mis toimub, vennas? Mispärast on inimesed hakanud sulle jalgu saatma?”
„Oletan, et sa ei viibi praegu Saksamaal?” küsis Strike vastu.
„Edinburghis, juba kuuendat nädalat. Lugesin just sinu kohta Scotsmanist.”
Kuningliku sõjaväepolitsei eriuurimise osakonna 35. jaoskond asus Edinburghi lossis. See oli prestiižikas töökoht.
„Hardy, ma vajan teenet,” teatas Strike. „Andmeid paari tüübi kohta. Mäletad ehk Noel Brockbanki?”
„Teda juba naljalt ei unusta. Seitsmes soomusbrigaad, kui mälu mind ei peta?”
„Tema just. Teine mees on Donald Laing. Ajast enne seda, kui meie sinuga tuttavaks saime. Royal Borderers. Teda ma kohtasin Küprosel.”
„Hästi, vennas, ma siis vaatan, mis ma teha saan, kui tagasi kontorisse jõuan. Hetkel seisan keset küntud põldu.”
Lobisemisele ühiste