Ongi parem, mõtles ta, kui ta oleks pidanud midagi keerulisemat tegema, oleksid tööandjad ära jaganud, et tal polnud sitaks aimugi, miks ta seal oli. Siis ilmus tema lauale jõupaberist ümbrik, millele oli kirjutatud „Konfidentsiaalne”. Sees oli kümme käsitsi täiskribitud lehte. Arvud ja tehted, tabelid ja graafikud. Lisatud memos soovitati tal asja tuumani jõuda. Asja tuumani jõudmine oli seni viinud ta klubisse GG’s, kus ta ootas Aleksandr Jurjevi nimelist meest.
Ta vaatas uuesti kella.
Nelikümmend minutit üksteist läbi.
Jurjevi-nimeline mees jäi hiljaks.
Harper võttis taskust mobiili ja paar pabeririba. Ta uuris pabereid, otsis telefoninumbrit. Ta leidis selle ja valis numbri. Telefon oli kutsunud neli korda, kui häirimisest ärritunud hääl võttis toru.
„Oui?”
„Kas see on Hôtel Port Royal?”
„Ma ei kuule. Muusika on liiga vali.”
Harper pani käe suu ette, et müra summutada.
„Hôtel Port Royal?”
„Jajah, mida te tahate?”
„Palun, kas te võiksite mind ühendada ühe hotelli külastajaga? Aleksandr Jurjeviga.”
„Ta ei ole siin.”
„Kas te võiksite talle teate jätta, et ma helistasin?”
„Ei, sest ta kolis koos pagasiga välja.”
„Millal?”
„Täna, enne minu vahetuse algust.”
„Kas ta jättis telefoninumbri või aadressi, kust teda kätte saab?”
„Ma ei tea, ma olen ainult ööportjee. Helistage homme päeval.”
„Hästi, aga ma jätan teile oma numbri igaks juhuks, kui ta täna öösel teadete saamiseks peaks helistama.”
Ta uuris paberiribasid, mis tal käes olid, leidis enda olümpiakomitee visiitkaardi, luges sellelt telefoninumbri. Ööportjee näis tahtvat kiiresti toru ära panna.
„Okei, head aega.”
„Oodake, lugege see mulle ette ka.”
„Mis asi?”
„Minu number, lugege see ette.”
„Miks?”
„Sest minu meelest te ei kirjutanud seda üles.”
Ta kuulis liini teisest otsast paberikrabinat.
„Okei, mul on nüüd pliiats käes. Öelge mulle see number.”
Ööportjee sai selle õigesti kirja kolmandal katsel. Harper lõpetas kõne, jõi klaasi tühjaks, viipas arve saamiseks. Naine prunditas leti taga huuli nagu väike tüdruk.
„Kas te ei taha veel üht jooki, monsieur? Meil algab keskööl spetsiaalne etendus. See on väga meeldiv.”
„Aitäh, aga ma olen juba üsna pehme.”
„Äkki ta ikkagi tuleb.”
„Kes?”
„See mees, keda te ootate.”
Harper vaatas klubis veel korra ringi.
„Ei usu. Kui palju joogid maksavad?”
„Kolmsada franki, monsieur.”
„Kui palju?”
„Kolmsada franki.”
Ta tegi rahakoti lahti, viskas sularaha letile.
„Palun, kas ma võiksin arve saada?”
„Tout de suite, monsieur.”
Ta tõmbas vihmamantli selga. Toppis suitsud ja tikud taskusse. Talle anti roosa paberike, millel olid alasti naise siluett ja käsitsi kirjutatud sõnad: „GG’s. Trois cent francs. Merci de votre visite”.
„Kas see sobib, monsieur?”
Ta murdis paberi kokku, surus selle taskusse.
„Olen kindel, et raamatupidajad kusevad end rõõmust täis.”
„Palun, monsieur, külastage meid jälle.”
„Lihtsalt huvi pärast, kas linna peal on palju selliseid kohti?”
„Lausanne’is on palju eksootilisi ööklubisid, aga ainult üks GG’s.”
„Võite vaadata, aga mitte puutuda. Mitte just kõige parem reklaam seda sorti kohale, või mis?”
Naine naeratas.
„Kohalikud ei käi GG’sis. Meie teenindame teiesuguseid uustulnukaid.”
„Mul siis vedas.”
Ta kulges läbi klubi ja trepist üles tänavale. Värske õhk lõi alkoholi veres keema, see hakkas pähe. Väljaviskajad vaatasid teda tuikumas. Nende ühesugused mustad vihmavarjud olid nüüd korralikult kinni pandud, käepidemed käes, nagu ootaksid nad bussi.
„Seal all anti kanget jooki.”
Väljaviskajad noogutasid.
Harper vaatas taevasse, nägi paari tähte pilve tagant välja tulemas. Ta hingas sügavalt sisse. Veel kord pahinal. Parem oleks klubides käimist mõnel teisel õhtul jätkata, mõtles ta. Ta vaatas väljaviskajaid.
„Välja saab samast kohast kui sisse, eks?”
Uuesti paarisnoogutus.
„Nägudeni.”
Ta kõndis läbi rottide labürindi, sedapuhku vastassuunas. Ei eksinud kordagi teelt ning jõudis Rue du Grand-Chêne’ile ja Palace’i hotellini. Minnes austrikoha aknast mööda, nägi ta akna juures nurgalauas sama blondiini. Ta jõi veini ettevaatlike lonksudega, vaatas oma lauakaaslast, kui too rääkis. Nagu mehe iga sõna läheks talle sügavalt korda.
Harper pööras ära, kõndis läbi jõulukuuskede metsa hotelli eeskoja ereda valguse kätte. Ta jäi seisma, toetus ühe samba najale, tundis tahtmist mõneks ajaks sinna jäädagi. Hotelli uksed paiskusid valla, välja ilmus mees, kes oli riides nagu Preisi kindral. Polnudki Preisi kindral, hoopis hotelli uksehoidja. Ja uksehoidjale ei meeldinud, et üks kulunud vihmamantlis kuju nõjatus vastu tema viie tärni sammast.
„Väike puhkepaus, mon général.”
Harper kõndis edasi ja läks mööda raagus plaatanite varjude sigrimigrimustrit, mis oli sillutisel näha. Lausanne’i kohal kaikusid kaksteist kellalööki. Ta vaatas puude vahelt tagasi, üle Floni ja Palud’ kvartali. Ta nägi Lausanne’i katedraali pilvede poole kõrgumas. Talle jäi kellatornis miski silma – miski kaarte ja piilarite varjus. Ere nagu tulevalgus, hõljumas edasi-tagasi. Valgus hajus ja prožektorid kustusid.
„Ja sellega ongi meie spetsiaalne kesköine etendus läbi.”
Ta läks edasi.
History kanal ootas.
Kolm
Rochat istus kambri lävel, kus pärastlõunane päike soojendas paekivipiilareid ja tunne oli nagu sumedal suvepäeval. Ta teadis, et see on petuvärk. Talv oli öösel küll taandunud, aga uus tormipilvede laam ootas silmapiiril järgmist lahingut. Aga praegu oli kõik korras. Ta sulges silmad ja suigatas.
Päev oli olnud askeldusi täis – rõdude pühkimine ja palkidel ronimine, et kellad pealt tuvikakast puhtaks küürida. Siis tilade kontrollimine ja raskete puidust kellatalade kinnitusköite pingutamine, liigutamismootorite rataste ja kettide õlitamine. Siis kambri koristamine ja nelja tühja Chianti veinikannu kandmine trepiastmeid mööda alla esplanaadile. Marie-Madeleine liigahtas palkide vahel ja lõi kella viit. Rochat avas silmad.
Nüüd oli päike taevas madalal, mäed järve