Weel warjuwara tallel terwed riidad.
„Kuid tulioks, mis tulekahju küli,
Ja pessiseen, mis seinad ära sööb,
Ning ussiseemne ärarikkuw wili:
See on sel silmapilgul selgest näha,
See walet waeb ja tõele tuge teeb
Ning näitab, mis on tulewikul teha.”
III
„Nüüd tõtke tööle, auusad Eesti pojad,
Ja tütred, armsad, aitke agaralt,
Ja emad, wõtke osa elawalt,
Ning isad, laske joosta higiojad?
Kel märgas meel ja süda rinnus sojad:
Kõik tulge kokku kaugelt, ligidalt,
Ja wiibimata tööle magusalt
Ning kinnitage rahwusele kojad!
Auus tegewus teil' olgu tugewuseks
Ja usukalju kindlaks aluseks
Ning armastus ja üksmeel ühenduseks.
Siis korda läheb Eesti ettewõte
Ja koda tõuseb koidu kohaseks
Ning päewa tõus wiib laste lootust tõtte.”
IV
Ja ingel läks ja hiilgus kustus ära.
Mul seisid silmis rõõmupisarad
Ja huuled hõiskel „Lootust!” hüüdsiwad,
Kus äratas mind hommikune sära.
Oh tere päike, taewa walge tera!
Kuis sina pimeduse peletad
Ja pilwind taewa jälle seletad:
Nii häwitagu tõde hõela kära!
Kõik lahulaim meilt mingu igawesti
Ja kiusu kaasas must ja pime öö!
Kuid rahuwaim meil jäägu järisesti:
Siis seiswad kindlalt Eesti rahwa kojad
Ja rahwast ehib hariduse töö
Ning õnnes õitswad Eesti tütred, pojad!
Isamaalt lahkuja
Kurdan, kallid, kurwal meelel,
Walan walupisaraid,
Kurbtus kostab kandlekeele!
Laulan laule leinawaid.
Rõõm on minust jäänud maha.
Lahke lust mult lahkunud,
Süda kurb ja suu ei taha,
Mis ta enne ihanud.
Ära lahkun Eesti pinnalt,
Ära, kallis kodumaa,
Ära sinu armurinnalt,
Hella ema, Eestimaa!
Küll su kaasa jääma püüab
Meelitada armastus,
Aga raudne kohus hüüab,
Kutsub, käsib kohustus.
Ei mu meelest säälgi kao
Kallis kodu kaugela,
Ei mu hinges iial wao
Sa, mu Eesti isamaa!
Wana kannel
Muistse põlwe päiwil
Regewärsides
Ilmus kõik, mis elas
Rahwa südames.
Aega mööda unus
Meelest lauluwiis.
Läksid pääst ka sõnad
Suurel hulgal siis.
Mõni ainukene
Sõnu mäletas
Ja siis lauldes wahest
Muret peletas.
Juba mõtles mõni
Tark ja kuulus mees:
Rahwalaulud uppund
Ajamere wees!
Küll ju kuuldi lugu
Kallist Kalewist:
Lauluisa lõi ta
Wanust waremist.
Aga regewärsid
Uinusiwad weel
Unustuse hõlmas,
Otsjat polnud teel.
Ja see otsja tuli
Wanast Koiolast,
Otsis, leidis, uuris,
Kaalus terawast.
Kõigile ta hüüdis
Walju häälega:
„,Hakakem kõik ühes
Kulda koguma!”
Hüüdu kuuldi Tartust
Taha Tallinna,
Kuuldi Pihkwa piirilt
Läbi Saaremaa.
Tuhat kätt siis wõtsid
Pihku pliiatsi,
Wõtsid wirka kätte
Puhta paberi.
Käisid läbi wallad,
Kihelkonnadki,
Nõudsid igas talus
Regewärsisi.
Ja mis iial leidsid,
Panid paberi,
Kunni kuskil enam
Polnud sõnagi.
Sellest leitud warast,
Mis tast kullaks keeb,
Wirk ja osaw meister
Wana Kandle teeb.
Wana Kandle aita
Pandud paigale
Wanemate wara
Laste lastele.
Tahad Eesti waimu
Tundma õppida:
Uuri Wana Kannelt
Täie hoolega
Tahad laulu luua
Wärsil weerewal:
Kandle kooli mine
Kõrwal terawal.
Tahad sütitada
Sõnal südameid:
Wõta Kandle koldest
Süütesädemeid.
Wana Kandle waral
Tõusku Eesti laul,
Õitsku Eesti luule,
Kaswagu ta auul!
Edasi!
Edasi,
Eestiwennad, wirgasti!
Astke, ärge aega wiitke,
Teine teisest mööda püüdke
Nõudes õppust, haridust!
Edasi,
Eestiwennad,