Varaste tänav. Mathias Enard

mantlid seljas, nagu kummitused hämaratel kõnniteedel, oleks kenasti sobinud mõnesse Egiptuse komöödiasse.

      Mulle polnud räägitud eesmärkidest; jutlus oli maininud võitlust liiderlikkuse, patu ja pornograafia vastu, aga ei midagi konkreetsemat. Öö oli külm ja niiske. Me olime kuuekesi, kõndisime rivis, hakkas kergelt tibutama, mis rikkus sõjakäigu võlu. Võitlus joomarluse ja materialismi vastu ei olnud mingi naljategu.

      Kui ma nägin, et sada meetrit Koraani Mõttest keerame me vasakule, muutusin ma veidi murelikuks; avenüü lõpus oli üks võimalik sihtmärk ja ma lootsin, et me ei rihi seda. Kuid siiski. See ei saanud olla midagi muud. Kõik paistsid teadvat, kuhu me läheme, välja arvatud mina; Bassam eesotsas, liikus grupp kindlal sammul. Jõudsime raamatupoe ette; kaupmees oli vihma tõttu väliletid sisse tõstnud, aga ukse alt immitses hilisest kellaajast hoolimata valgust; kujutasin ette, et ta vaatab, paar pudelit odavat veini ees, vanu paljaste naistega prantsuse ja hispaania ajakirju. Vana oligi veinipudeliga tagaruumis; ta tõstis vihaselt silmad Playboylt, ta tundis mu ära, naeratas kohmetult, veidi piinlikult. Šeik Nuredini pilgus oli põlgus, ta tõi kuuldavale kiire sajatuse klassikalises araabia keeles, sa oled häbiks kogu kvartalile, see siin on korralik ümbruskond, austa Jumalat ja meie kvartalit, uskmatu, me oleme uskmatute karistus, jumalasalgajate hukatus, kao silmapilkselt meie kvartalist, austa Jumalat, meie naisi ja lapsi, poodnik ajas täiesti mõistmatult silmad pärani; ta pilk liikus kiiresti paremalt vasakule, peatus Bassamil, minul, ja siis uuesti šeigil, kes esitas oma needmist. Mehel oli ikka veel klaas käes ja näol uskumatu ilme, nagu oleks ta mõelnud, kas ma teen talle mingit lolli nalja või mis. Siis karjatas šeik langegu Jumala viha sinu peale!!! ja pöördus minu poole, Bassam tegi mantlihõlmad lahti, võttis kirkavarre välja ja vaatas samuti mind. Kõik kolm vahtisid mind, poodnik küsis kõlatul häälel kas see on mingi huumor?, Bassam oleks mind nagu anunud, umbes nagu hakka pihta, jumal hoidku, mis sa passid, hakka pihta, kurat, hakka ometi pihta, šeik mõõtis mind pilguga, ma avasin mantlihõlmad, ma võtsin samuti oma malaka välja, poodniku näole tõusis hirm, üllatus ja hirm, ta kargas ühe ropsuga tooli pealt püsti ja tuli minu poolt kiiresti ümber laua, nagu kavatseks põgeneda, ma ei tahtnud talle haiget teha, ta üritas mu malakat enda kätte haarata, ta sõimas meid, lurjused, koerad, sitapead, ma kepin teie emasid, siis andis Bassam talle tugeva hoobi vastu õlga, kajas tuhm mütsatus, mees karjatas valust ja vajus kokku, haarates mu mantlist ja siis jalgadest, Bassam äigas talle ribidesse, poodnik karjatas uuesti, sõimas kohutavalt, Bassam virutas uue hoobi vastu ta reit, sihtides luud, mees hakkas oigama, Bassam naeratas, käsi malakaga üleval. Hetke mõtlesin, kas ta lööb ka mind. Šeik Nuredin kummardus põrandal oigava poodniku kohale, ta ütles ma loodan, sul jõudis kohale, ja andis jalaga, poodnik karjatas veel kõvemini. Pisarad jooksid vaesel mehel mööda nägu, ma ei suutnud enam teda vaadata, ma panin oma puutoika ära, ma tormasin välja. Bassam väljus samuti ja siis šeik tema järel; ma kuulsin, kuidas ta enne lahkumist ohvri peale sülitas. Ma jooksin meie maja poole tagasi, teised minu sabas. Koraani Mõtte Levitamise Organisatsiooni jõudes heitsin malaka vaibale ja sulgusin oma tuppa. Ma värisesin vihast, ma oleks šeik Nuredini ja Bassami tükkideks raiunud. Ja iseennast ka. Ma oleks iseennast tükkideks raiunud. Istusin voodi peal ja mõtlesin, mida ma nüüd tegema hakkan. Ma ei tahtnud sinna jääda. Ma olin täis üleinimlikku energiat, uskumatu jõuga viha. Võtsin kogu raha, mis mul oli, ja läksin välja. Organisatsioon oli jälle palvetamas, ma läksin täiesti avalikult läbi suure toa, Bassam tõstis kummardusest pea ja viipas mulle midagi, ma läksin ust paugutades välja.

      Mul oli taskus kakssada dirhamit, sellest jätkus kaheks klaasiks. Tahtsin need kahjutasuks raamatupoodnikule anda, aga mul oli liiga häbi sinna tagasi minna. Ja võib-olla oli ta üldsegi haiglas. Ma lootsin, et Bassam tal midagi vigaseks ei löönud, ma oleks pidanud oma malaka šeik Nuredini vastu pöörama, mõned head paugud oleks talle ära kulunud. Bassami pilk oli mulle hirmu teinud. See oli läbikatsumine. Ja mida ma nüüd siis tegema hakkan, jätan organisatsiooni, lähen tänavale tagasi, hakkan tööd otsima? Vaatame homme. Praegu püüan unustada viletsuse.

      Läksin läbi linna Pasteuri avenüü väikese baari juurde, astusin sisse, tervitasin nagu igapäevane klient, mida ma ei olnud, istusin lauda, tellisin esimese pudeli, siis teise, ja mul hakkas natuke parem. Miks pidi elu mind niiviisi kohtlema? Võib-olla oli mind tabanud needus, sest ma olin oma isa teotanud, kes teab. Või oli Jumal minu peale pahane, et ta mind niimoodi iga kord aina suuremasse meeleheitesse tõukas? Ma ei tea. Igal juhul oli õlu hea. Võib-olla oleks ma pidanud sööstma palve ja mitte alkoholi rüppe, aga mis siis.

      Baaris oli ainult neli ülikonnas marokolast, kes rääkisid juttu ja jõid viskit, ei mingeid üksikutest väljamaalannadest turiste; ma hakkasin natuke purju jääma, ma tahtsin nutta. Mulle meenus Meryem, praegu magas ta ilmselt kusagil seal Rifi kolkas. Võibolla nägi temagi unes mind, kes teab.

      Televiisoris näidati Egiptuse, Tuneesia, Jeemeni meeleavaldusi, Liibüa ülestõusu. Siin on veel arenguruumi, mõtlesin mina. Tore araabia kevad küll, see kõik lõpeb malakahoopidega, lõksus Jumala ja tapapaku vahel.

      Mul oli kahju, et mul polnud mõnd raamatut kaasas, see oleks aidanud muule mõelda.

      Kui see mees baari astus, olin ma endiselt telekapilti süvenenud; ma peaaegu ei märganudki teda. Ta tuli minu juurde. Ta astus mulle ligi, toetas küünarnukid lauale ja vaatas mind tigeda naeratusega. Väikesed silmad, pruunid, kergelt hallikaks tõmbunud vuntsid. Keerasin silmapilkselt pea ära.

      „Näe, mu väike litsike siin,” ütles ta.

      Pöörasin šokeeritult omaniku poole, mis õigusega niimoodi kliente solvatakse, mu rinnus põles, mu põsed olid tulikuumad. Baarmen vaatas meid üllatunult.