Black Elk jutustab. John G. Neihardt

alumisse vasakusse nurka, pilk üles ja vaatajast mööda suunatud. Nagu hulk kriitikuid on märkinud, tekitas „The Sixth Grandfather” põhimõtteliselt poststrukturalistliku tähenduskriisi – ei teatud, kuidas suhtuda raamatusse, mis oli hakanud toimima alustekstina. Nüüd oli sellel mitmekülgne lugejaskond: koos DeMalliega või ilma, enne või pärast teda. Ja seda oli üha raskem paika panna.

      1989. ja 1990. aastal tutvusin ma Bison Booksi 1988. aasta väljaandega, mille kaanel on Frank Howelli maal „Elk Horn and Herbs”. Howelli pastišš – ilus, aga tüüpiline näide 1980. aastate liialdustest, mida nimetatakse „Santa Fe stiiliks” – aitas raamatu uuesti ümber kujundada teatud sorti sissepääsudroogiks New Age’i müstitsismi otsivate inimeste jaoks ja koguni laiema, ülemaailmse publiku jaoks, mille moodustas Pocket Booksi väljaande lugejate järeltulijate põlvkond. Minu jaoks oli „Black Elk” teinud täisringi, kuid nüüd vaevas mind lugemisel teistsugune koorem. Kui ma polnud ka targem, siis olin vähemalt kogenum kui esimesel korral ja seetõttu raamatust vähem kaasa haaratud. Ma polnud just postmodernistlik küünik, aga olin siiski väga skeptiline nii selle kui ka teiste samalaadsete tekstide saamisloo ja poliitika suhtes. Olin ausalt öeldes väsinud raamatust, millega käis nüüd kaasas tohutu kogus kriitilist kirjandust ning mille käekäiku jälgis ilmatu hulk teadlikku publikut. „Black Elk jutustab” oli igaühe omand ning näis, et see puhtisiklik ja võimas tähendus, mis sel raamatul minu jaoks kunagi olnud oli, on fataalselt kompromiteeritud. Kurb küll, aga raamat ei pakkunud enam sellist rahuldust nagu varem.

      Asi polnud selles, et ei olnud midagi muud lugeda. Nendel aastatel ilmus rohkesti suurepäraseid Ameerika indiaanlasi käsitlevaid teoseid: oivalist ilukirjandust ja sisukat mitteilukirjandust, nii uudseid materjale kui ka arhiiviuuringutel põhinevaid töid. Louise Erdrichi, Sherman Alexie, Leslie Marmon Silko ja teiste põlisrahva hulgast pärit autorite kirjutistest haaratud arvukatel lugejatel polnud erilist põhjust uuesti „Black Elk jutustab” välja otsida. Nõnda siis võtsin aastal 2000 Bison Booksi uue väljaande ilmumise lihtsalt teadmiseks ning samamoodi suhtusin fakti, et SUNY Press trükkis 2008. aastal ära Ray DeMallie märkustega varustatud „Black Elk jutustab”. Minu suhtumist ei muutnud tõsiasi, et tegemist on väljapaistva Black Elki uurijaga.

      Aga veidi hiljem leidsin kasutatud raamatute poest Bison Booksi 1961. aasta väljaande eksemplari. Äkilise tuju ajel ostsin selle ära ja avastasin, et olen lugejana taas muutunud ja küpsemaks saanud. Oli selge, et „Black Elk jutustab” ei saa minu jaoks enam kunagi olema sedasorti raamat, millisena teda kunagi võtnud olin: süütu, kummaline ja võimas kirjanduslik jutustus kunagisest lakotade elust. Need ajad olid möödas. Näiteks on 1961. aasta väljaande kaanel primitivistlik piktograafiline rida, mis oma valge tausta ja sellele puistatud kujutistega – need mõjuvad kui miniatuursed visuaalsed viited algse tekstiga kaasas olnud Standing Beari joonistustele – jätab mulje süütusest. Omal ajal oleksin võinud neid pilte lihtsalt niisama võtta. Aga raamatu loomus ei olnud enam see, kuna olin kursis selle kriitikat tekitanud ajalooga, ja selline teadmistekoorem sundis mind seda tähelepanelikult uurima. Leidsin end võrdlemas kaanel olevaid joonistusi ja Standing Beari pilte ning jõudsin otsusele, et miski, mis kaanel oli, polnud ei kujutlusvõime vili ega ka joonistatud mingite teiste allikate põhjal! See konkreetne kriitiline taipamine ei ole küll elu muutva tähendusega, kuid osutab tõsiasjale, et see raamat – mis on sündinud ja määratud olema muutuvate tähendustega – nõuab alati põhjalikku süvenemist.

      Ent raamatut diivanil lesides jälle lugedes ütlesin sellele kõigele hüvasti. Sest „Black Elk jutustab” – selle lood, sõnavalik, lauseehitus – kehastab midagi, mis on ainulaadselt vastupandamatu ja kütkestav. Seda ei loeta nagu mõnda „nii räägitakse” tüüpi jutustust, milles indiaanlased valgenahalisele üleskirjutajale lugusid pajatavad. Samuti ei loeta seda nagu Neihardti poeesiat selle eepiliste riimipaaride, selgete rütmide ja hoogsa jutustamislaadiga. „Black Elk jutustab” on suur teos millegi niisuguse pärast – ja see on suur teos –, mida pole võimalik raudkindlalt teada ja mille kallal seetõttu pidevalt nokitakse: see on too ühteaegu nii esteetilise kui vaimse tasandi suhe Black Elki ja John Neihardti vahel, mis avaldub mõttepausides ning jutustaja, tõlkijate ja autori kokkupõimitud sõnades ja fraasides. Kas raamatu vaimne sisu on transtsendentne? Tõenäoliselt on. Mina pole inimene, kes seda öelda oskab. On selge, et lugejad (ja mina sealhulgas) on selle lehekülgedel olevate sõnade väes väga pikka aega tõelist transtsendentsust leidnud.

      Ma ei tea, mitu korda ma olen „Black Elk jutustab” läbi lugenud. Järg on kadunud ja juba see iseenesest tõestab raamatu väge. Sel korral leidsin end pidama jäämas väikeste asjade juures, mis vupsavad välja suure nägemuse, lahingulugude, tseremooniate kirjelduste ja Metsiku Lääne episoodide vahele jäävatest osadest. Need on armsad meenutused elatud elu kohalolust, mida raamatu põnevate lugude ja kirjandusliku ilu vahelt leida võib: okassead külma käes kisendamas, aus ülestunnistus, et nutmine ja kurvastamine võib olla tükk tööd, hetked, mil märgade puudega on raske lõket põlema saada, poisid vanu naisi toornahast rihmadega läbi All-Gone-Tree oja tõmbamas, poiss, kes – mis iganes põhjusel – fordi lipumasti ronis ja selle tipu ära raius, kala suudlemine, Watanye muutumatult õrnade huulte saladus, naine, kelle tema tipi peale kukkunud puuoks tappis, värisev noor sõdalane, kes üritab sulge oma juustesse põimida, ise samal ajal poni hoides, murdunud jalg ja kinnasteta käte külge külmunud püssiga koos ära rebitud nahk.

      „Black Elk jutustab” on aastate jooksul saanud õige mitu sissejuhatust, seda on saate- ja eessõnadega varustatud, märkustega täiendatud ja seletatud ning mul pole oma kogemuse tähtsuse osas mingeid illusioone. Samas olen alati tundnud, et teised inimesed on olnud kohal, lugenud koos minuga ja tajunud raamatut võib-olla samasugusel viisil, vahest on nad isegi läbi teinud niisamasuguse lummatuse, ammendatuse ja tagasipöördumise tsükli. Minu jaoks muutuvad selle raamatu õppetunnid aja möödudes ning iga uue väljaande ja järjekordse lugemisega üha selgemaks: raamatus on tõeline vägi, mis teeb selle fundamentaalselt müstiliseks; sügav ajalooline komplitseeritus, mis teeb sellest mõistatuse mõtisklemiseks; esteetiline ilu, mis teeb nende lehekülgede lugemise lõputuks naudinguks. Kõik see on üks suur kingitus ja me peaksime seda sellena ka võtma.

      Black Elk jutustab

      1 Piibu annetamine

Black Elk jutustab:

      Mu sõber, ma hakkan sulle rääkima lugu oma elust, nagu sa oled soovinud, ja ma arvan, et kui see oleks ainult minu elust, siis ma ei räägiks seda; sest mis on üks inimene, et ta peaks tähtsaks pidama oma talvesid, isegi kui need teda rõhuvad nagu raske lumi? Nii paljud teised inimesed on elanud ja saavad elama seda lugu, et olla lõpuks rohuks küngastel.